"Siber ja Eesti"

Aadu Must. "Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin". Tartu 2012. 544 lehekülge.

Kirjutasin raamatu ilmumisaastal esitluse kohta ülevaate, pannes pealkirjaks "Raamat Siberi eestlastest". See ei olnud kõige täpsem pealkiri, sest raamatus on juttu ka teistest Eestist Siberisse karistust kandma saadetud isikutest, alates Põhjasõja vangidest. Viimased karistusekandjad, kes sellesse raamatusse mahuvad, on 20. sajandi algusest. Vabatahtlikult Siberisse läinute kohta on lubatud eraldi raamatut. Kuigi ka nende kohta saaks osalt öelda, et nad läksid olude sunnil. Jaan Tõnisson soovis talurahvale mõisamaade müümist, et Eestist väljarännet vähendada. Praegu rännatakse välja samuti peamiselt majanduslikel põhjustel, kuigi mitte enam Venemaale. Viimasel ajal tahavad osad Eestist ka sõjaohu eest põgeneda.

Mustale on autorina omane huumorimeel. Kui Sulev Vahtre rääkis Eesti ajaloo aluskursuse loengus eestlaste ajaloolistest surmapõhjustest nagu supikatlasse kukkumine, mille peale üliõpilased naersid, siis Vahtre tegi märkuse, et mis siin naerda on, see on meie rahva kurb saatus. Kui Must kirjutab Siberisse saadetud mõrtsukatest, lisab ta aga mõrtsukatööde kirjeldustele omapoolseid nalju, samuti eelistab ta välja tuua naljakaid tsitaate. Kui ta kedagi kritiseerib, siis mitte mineviku kurjategijaid, vaid tänapäeva professionaalselt küündimatuid ja vähese allikakriitikaga ajaloolasi.

Must oli Randjärve tagasilükatud doktoritöö juhendaja, millele kaitsmiskomisjoni liige Kriiska heitis ette emotsionaalset stiili. Must arvatavasti oma juhendatavale sellist etteheidet ei teinud, sest tema hüiumärgid on samuti suhteliselt emotsionaalse stiili tunnus. Ülikooli esimesel kursusel kirjutasin Mustale arhiivinduse arvestusel paroodia, mille kohta Must ütles, et ma kirjutan sümpaatselt, ja pani hindeks viie. Hiljem magistriõppe ajal esitasin tema toimetatud ajakirjale tõsise artikli, aga selle stiili pidas Must halvaks ja nõudis ümbertegemist.

Raamatut lugedes ei ole päris kindel, mis on allikate refereerimine ja mis omapoolne nali. Leidsin ka ühe koha, kus ei ole täpselt arvutatud. Must andis arvud kui palju oli ühes Siberi kohas mehi ja kui palju naisi. Ta lisas kaks varianti, et meeste ülekaal oli 1:8 või peaaegu 1:9. Aga minu kontrollarvutus näitas, et see oli 1:8 ja 1:7 vahel. Viidetega oli vähemalt ühes kohas seevastu mindud nii täpseks, et polnud viidatud, et kiri on toodud arhiivis leht see kuni see, vaid katkematult toodud kirja sees oli mitu viitenumbrit, et viidata lehtedele ühekaupa.

Raamatus on palju mitmesuguseid pilte, millest saab hea ülevaate 200 aasta kunstiajaloost. Kuskil öeldi hiljuti, et Putini tegevus võtab Venemaalt võimaluse saada Euroopa riigiks. Selle raamatu pildid kuuluvad aga Euroopa kunstiajalukku, olles erinevamad islami või hiina kunstist. Mõne pildi autor on baltisakslane, mõnel venelane ja mõnel on autor teadmata. Üks Kamtšatkat kujutav pilt tundus olevat hiina kunsti mõjudega, et inimfiguurid olid pildi servas ja maja ei mahtunud pildi raami sisse, kui seda polnud raamatu jaoks väiksemaks tehtud.

Vanemad maalid kujutavad Põhjasõja lahinguid ja on barokkstiilis. Baroksele tähenduselt lähedane sõna võiks olla vohav, seetõttu tundub, et lahingumaal sobib barokile hästi, kuigi Rembrandt maalis ka üksikute inimeste portreesid. Barokk-lahingumaalidel ei astu sõdurid sirges rivis, vaid inimesed on väänlevates kuhilates. Klassitsismi perioodi pildil on sõdurite rivi sirgem, aga mitte tikksirge. Inimkuhilaid on ka realismi perioodi pildil, aga siis iseloomustab see ruumipuudust ja inimesed kannavad räbalaid, barokkpildil on ka lahingu kaotajad uhketes riietes. Klassitsismi ja realismi vahele jääva romantismi ajal on portreedel inimesed unistavama pilguga, mille jaoks on vist nende silmad maalitud loomulikust suurematena. Aga minu väiksema kunstiandega tehtud piltide kõrval on kõikidesse neisse stiilidesse kuuluvad pildid realism. Raamatu realismiaegsed kunstiteosed tunduvad reaalsust koledamana kujutavat, inimesed on vaevatud nägudega, sama perioodi fotodel võivad nad isegi rõõmsamad olla. Vahel arutletakse, kas vanasti olidki inimesed nii sünged nagu fotodel. Sellele vastatakse, et seda mitte, vaid pildistamine kestis nii kaua, et keegi ei jaksanud kogu see aeg naeratada. Siis võiks aidata fotode ja maalide võrdlemine. Aga naeratavaid nägusid võib lisaks maalidele näha siiski ka mõnel fotol.

Kõige koledamaks kunstiteoseks pean raamatus ühte 1991. aasta mälestusmärki, millest oli tehtud foto. See tuleb võibolla liigitada sotsrealismiks. Hobsbawm raamatus "Äärmuste ajastu" seletab kunsti allakäiku 20. sajandil sellega, et andekad inimesed ei hakanud enam maalikunstnikeks, vaid kunstivaldkondi tuli juurde ja osad hakkasid filmirežissöörideks. See on siiski kahtlane seletus, sest kui oletada, et sünnipäraselt andekate inimeste protsent on eri aegadel sama, siis maailma rahvaarv on kasvanud ja andekate koguarv peaks olema seega suurenenud. Ja uutesse ametitesse inimeste juurdevool ei ole toimunud esimeses järjekorras maalikunstnike, vaid talupoegade arvel.