Lisaesineja

Listi saadeti kiri, kus oli teade ühe läheneva ürituse kohta ja ettekannete alguste ja lõppude kellaajad. Pärast saadeti see kiri ilma kellaaegadeta uuesti. Jürgen ütles selle kohta, et üritus tühistati ja riigieelarve samuti tühistati. Läksin üritusele kohale. Juhataja küsis, kui palju ühele ettekandele aega anda. Vastasin, et ürituse kestuse aeg jagatud ettekannete arvuga. Kui üritus oli juba mõnda aega käinud, öeldi, et sel teemal võiks mõne luuletuse lugeda, mul on kindlasti midagi. Mõtlesin, et loen sellise luuletuse, mida ma pole varem ette kandnud. Lugesin ta kiiresti mõttes läbi. Aga kui tahtsin hakata kuuldavalt lugema, oli see meelest läinud. Seetõttu lugesin teise luuletuse, mida olin ka varem ette kandnud ja mis algas reaga "Üks laps jäi seisma sillal". Lugemise ajal kõndisin ringiratast. Kui lõpetasin, ütlesin Peebule, et ma ei tea, mitu korda ma seda juba elus olen ette kandnud. Peep vastas, et lõpuks on elu ainult üks hetk. Olin uhke, et mulle oli sellest hoolimata sõna pakutud, et ma polnud ettekandjaks registreerunud.

*
Magasime laagri viimast ööd. Mulle tundus, et nüüd on aeg ärgata. Tegin silmad lahti, aga oli siiski alles pime. Sõitsin bussis. Räägiti, et üks laps saab juba suureks ja üks täiskasvanu saab juba 100-aastaseks. 12 aastat varem oli arvatud, et kaua ta enam ei ela. Meil oli varem olnud ainult üks korter, aga siis oli teine sellega kokku ehitatud. Või oli meil neid algusest peale olnud kaks, aga varsti pidi kolmas kokku ehitatama. Olin läinud vale bussi peale, mis sõitis algul vales suunas. Ma ei teadnud, kas ta õigesse kohta üldse välja jõuab. Ma ei saanud kindel olla, kus ma olen, sest nägin bussi aknast viirastusi. Väljusin Tähtvere pargis, et minna jala. Jõudsin Kaunase puiesteele. Nägin katlamaja korstent suunas, kus teda tegelikult ei olnud. Siis nägin sama korstent teises suunas, kus teda samuti ei olnud.