Liikumisvabadusest Euroopas

Aastatel 2005-2006 saatsin "Maalehele" kolm artiklit toimetaja tellimise peale. Esimene neist trükiti ära, teise avaldasin eile blogi malerubriigis ja kolmanda avaldan täna, kuigi praegu ei pruugi kõike täpselt sama moodi mõelda:

Euroopa Komisjon leiab, et lääneeurooplased peaksid hakkama idaeurooplasi ilma piiranguteta oma riikidesse tööle lubama. Tõrkumist on, kuid see on ajutine, sest tööjõu vaba liikumine on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid ja seda esialgu piiravad üleminekuperioodid saavad varsti läbi.

Imestama võib panna, et Lääne-Euroopa valitsuste tahe läheb asja kiiruse osas Euroopa Komisjoni tahtest lahku. Aga ei, viimase liikmed ei ole nad enam liikmesriikide, vaid keskvõimu esindajad. Keskvõimu ja liikmete huvid võivad aga olla vastuolus.

Pealegi Ida-Euroopa riikide valitsused toetavadki oma maa kodanike Läände pääsemist. Kas ainult valimistel saadavate häälte pärast? Kas ei peaks valitsus seisma selle eest, et kodumaal igal erialal töötajaid jätkuks?

Võib mitte mõista ka välismaalt rikkust otsivat kodanikku. Valdavalt minnakse ju välismaale tegema madalamat kvalifikatsiooni nõudvaid töid. Raskem on konkureerida töökohtadele, mis nõuavad asukohamaa keele oskamist ja sealsete olude tundmist.

Ja kui kokkuvõttes saadakse vaatamata suurematele elamiskuludele ikkagi senisest rohkem palka, ei ole sugugi kindel, kas see inimese ka õnnelikuks teeb. Töö võtab ära kõige suurema osa inimese päevast. Ta võib küll nautida vabal ajal suurema raha eest saadavaid suuremaid hüvesid, kuid kui enne seda peab tegema vähemalt kaheksa tundi järjest suhteliselt vähem meelepärast tööd, kas ei lange sellest päeva kvaliteet kokkuvõttes?

Inimesi on erinevaid. Ühtedele meeldib rohkem kodus olla, teised tahavad võimalikult palju reisida. Välismaale tööle minekut käsitletakse sageli võimalusena rohkem maailma näha. Ei pea ju seal ühte kohta püsima jääma, vaid võib asukohamaid sagedamini vahetada.

Siiski tuleb arvestada, et kuskile tööle jäämine ei ole enam lihtne turismireis. Kui töötada kord ühel, kord teisel maal, tuleb iga asukoha keelega kõigepealt kohaneda. Ja emakeelega võrdsel tasemel ei pruugi neid kunagi selgeks saada.

Kui osata kohalikku keelt vaid osaliselt, jääb elu paratamatult vaesemaks. Sealset kultuuri saab jälgida siis üksnes nii, et osa mõttest läheb kaotsi. Kompensatsiooniks võiks tänapäeval lugeda midagi emakeelset internetist. Kuid kõik ei ole esialgu internetti jõudnud. Ja praegu tullakse välismaalt pettununa tagasi, öeldes, et seal ei olegi internet nii kättesaadav kui Eestis.

Kaotusi on teisigi. Lapsepõlvest harjunud asjad muutuvad kättesaamatuks. Ja vanu tuttavaid ei näe enam üldse või siis väga harva, kui on aega endal korraks vanal kodumaal käia või mõni nendest välismaale külla tuleb.

Kõigi lugejate jaoks ei ole need argumendid kindlasti veenvad. Sest eestlastele on omasem kui paljudele teistele rahvastele, et oma kodumaa ei taheta ühelgi juhul rahul olla. Võib siiski karta, et ka välismaale kolides jäädakse olemuselt samadeks eestlasteks, mille tulemus loogiliselt peaks olema, et pettutakse ka uues kodumaas ja hakatakse seda kõigist kohtadest kõige halvemaks pidama.

Euroopa Liidus peab olema lubatud ka liikumine läänest itta. On räägitud, nagu oleksime praegu teise sordi inimesed, et piirangud puuduvad vaid sellel liikumissuunal. Kuid see on eestlaste ja teiste idaeurooplaste endi valik. Miski poleks takistanud kahepoolsete üleminekuperioodide kehtestamist.

Laulva revolutsiooni ajal kehtestati meil range migratsiooniseadus, mis lubas Eestisse aasta jooksul tulla vaid vähestel sisserändajatel. Praegu on tolleaegsed põhimõtted hüljatud ja Euroopa Liidust võivad meile teoreetiliselt tulla sajad miljonid korraga.

Paljud arvavad, et sisseränne läänest ei ole mingi oht, sest meie maa on vaesem. Paraku on meie rahvastiku tihedus hõredam ja nii on mingi osa Lääne elanike siia tulek ajaloolise kogemuse põhjal sama võimalik kui see, et kultuursest Euroopast mindi tühja ja metsikusse Ameerikasse.

Kõlavad väited, et selleski poleks midagi halba, sest parem olekski, kui meil oleks näha rohkem erinevates värvides inimesi. Kuid just erinevate rahvaste elualade segunemise tõttu puhkes hiljuti suur tüli islamiusuliste ja kristlaste-ateistide vahel, kellest viimased tegid natuke kurja nalja ja esimesed tundsid end surmani solvatuna. Kui Euroopas poleks rohkesti sisserändajaid, oleks see nali jäänud islamiusulistele märkamata. Solvumine tekitab solvumist, mis vastastikust mittemõistmist ainult süvendab.

Mida siis teha? Euroopa Liidu sisest liikumisvabadust ehk enam ära võtta ei saa, kui selles on juba kokku lepitud. Küll saab aga lõpetada Euroopa Liitu uute liikmesriikide vastuvõtmise ja hoiduda kiirustamisest Euroopa Liidu laienemisega kehtestatud üleminekuperioodide kaotamisel. Kui rikkuse tase pisut ühtlustub, peaks vähenema ka tung välja rännata. Ja saab hoiduda välistööjõu otsesest Eestisse kutsumisest.