Vaesed pahad

Eile proovisin esimest korda uute kingadega kõndida. Esimesel hetkel mõtlesin, et selle ilmaga oleks võinud veel talvesaapad panna, kui nad poleks hakanud lagunema. Aga kui natuke kõndisin, siis hakkas soe. Kui veel edasi kõndisin, siis hakkas nii soe, et võtsin kindad käest ja panin taskusse. Mul veab, et mul pole mobiiltelefoni, millega taskuid koormata. Mõni ütleb, et dokumendid peavad igal pool kaasas olema. Aga ma ei tea miks, kas selleks, et politseil oleks kergem trahvi teha. Ükskord lapsepõlves läksime autoga sõitma, aga tee peal tuli juhil meelde, et juhiload jäid koju, mistõttu ta sõitis tagasi. Autojuhilube mul õnneks ka ei ole. Olen arvanud, et autojuhtimine mulle ei sobi, aga vanasti hobusejuhtimine oleks paremini sobinud. Aga viimasel ajal ma olen ajaloost palju hobuseõnnetustest ka lugenud. Hobust olen siiski juhtinud. See oli taltsutatud hobune, mõni on pidanud neid ise taltsutama. Eile kuulsin lindilt isa sõnadega laulu, et turjale peab tõusma äkitsel katsel, muidu võib hobune tantseldes tappa. Isa rääkis hiljuti mälestusi, et kui ta vanasti maal elas, olid osad hobused tallis ohtlikumad kui teised, nende eest hoiatati. Muinasjutt hoiatab ka liiga palju hoiatamise eest. Muinasjutus tegelikult öeldakse, et ilma põhjuseta ei tohi hoiatada, aga sellest saadakse aru, et iga tegeliku ohu korral ka ei tohi. Ostsin üle tüki aja ajakirja "Imeline Ajalugu" numbri, seal oli üks lugu sellest, et vanasti olid muinasjutud verisemad, aga nad on vähem veriseks ümber tehtud. Seda ma olen varem ka kuulnud. Olen lugenud ka ise muinasjuturaamatut, kus Punamütsikese muinasjutt lõppes sellega, et hunt sõi lihtsalt Punamütsikese ära, pääsemist ei tulnud. Seda olid minu klassikaaslased ka lugenud ja rääkisid õpetajale, kui õpetaja väitis, et muinasjuttudel on alati õnnelik lõpp. Kui muinasjuttudes head võitsid, oli mul pahadest ikkagi kahju. Uku Masing kirjutas, et kuni üks on põrgus, seni on kõik põrgus.