Tuumavarjendid

Oli säilinud 13. sajandi eestlaste ütlusi. Minu isa ajal oli eesti kultuur arenema hakanud. Isa oli ehitanud Haanja kõrgustiku alla tuumavarjendi. Haanja kõrgustiku taga asusid Alpid, mina olin hiljem ehitanud Alpide alla teise tuumavarjendi veel. Astusime tuumavarjendi koridori. Koridori lõpus pidi tulema ilukirjanduse raamatukogu, tahtsime minna sellest veel edasi ajalooarhiivi. Istusime raamatukogu lugemissaalis. Vend tõmbas lugemise ajal raamatust lehti välja ja joonis seda alla, nagu tegi ka hulk teisi lugejaid, aga mitte mina. Ütlesin vennale, et mina olen ajaloolane, seetõttu soovin, et raamatud ka tuleviku jaoks säiliksid. Ilukirjanduse huvilised arvasid, et raamatud on ainult ühekordseks tarvitamiseks. Minu märkuse peale astus raamatukogu töötaja venna juurde ja ütles, et vend peab lahkuma. Vaidlesin vastu, et vend ei ole ainus korrarikkuja, minu ees istuja teeb sedasama.

*
Minu blogile oli keegi sisse murdnud ja teinud seal hulga muudatusi. Ta oli võtnud sõnade keskelt tähti vähemaks. Ma ei teadnud veel, kas ma saan asjad tagasi parandada. Võibolla polnud sissemurdja parooli ära muutnud. Võtsin riiulist oma unenäoraamatu, kus olid osade blogisissekannete koopiad. See eksemplar oli kooliõpik, mille vend oli koolist saanud. Ta oli eksikombel tagastanud koolile õpiku asemel minu eksemplari.

*
Mõtlesin, et Grenzsteini teisele köitele kirjutan lühema järelsõna kui esimesele. Mainin järelsõnas ainult, et lisaks "Olevikele" on raamatu koostamisel kasutatud ka arhiivis hoitavaid kirju. Siis meenus, et olin seda juba esimeses köites öelnud. Siis polnud üldse midagi kirjutada. Tähistasin võrguajalehes kaks artiklit ära. Arvuti andis nimekirja asjadest, mida ma sain tähistatud artiklitega teha. Seisin tänaval. Räägiti, et öeldakse, et juudid ja palestiinlased on mõlemad hullud, aga vaadake, kuidas Iisraelis ehitatud on. Iisrael paistis. Tundus, et sinna on ehitatud maju väga tihedalt.