Klasse pole olemas

Koostasin Oudekki isa raamatut. Kõigepealt koostasin selle matemaatika osa. Sain kõigest aru. Võibolla sellepärast, et see oli matemaatika sissejuhatus. Olin kõik Oudekki isa raamatud kokku kogunud ja need olid pikas reas. Kõiki neist ei saanud ma kasutada, sest osad olid sellistes ida-euroopa keeltes, millest ma ei osanud tõlkida. Raamatu väljaandmiseks ei olnud veel luba küsitud. Ema hakkas mulle töö jätkamiseks käe sisse süsti tegema. Ta näitas ühte punkti, et sellesse ei või süstlanõela torgata, sest see on närvipunkt, sinna süstalt torgates võib närvisüsteemi kahjustada. Pakkusin, et võibolla see pole närvipunkt, vaid eelmise süstimise jälg. Mul oli nägemine halvemaks läinud. Kui mu nägemine oleks kogu aeg nii halb olnud, siis ma poleks võibolla üldse teada saanud, et meil Oudekki isa raamatuid on. Kuigi ma oleks siis ka riiuleid uurida saanud. Istusin lugemissaalis Oudekkiga kõrvuti ja lugesin tema raamatut. Ta kirjutas seal, et ta on otsustanud jääda madalama klassi esindajaks. Ta oli kuskilt lugenud, et klassid on olemas, aga ei teadnud, et tegelikult neid olemas ei ole. Madalama klassi esindajaks jäämist põhjendas ta sellega, et teistel on nagunii juba ammu ettevalmistused võimuletulekuks alanud. Sellega ta mõtles vist minu eurolisti saadetud kirju, või siis uskus ta müüti, et fašistid valmistuvad võimuletulekuks. Oudekki hindas mind kõrgelt ja arvas, et minust tuleb riigi juht, temast opositsiooni juht. Mõtlesin, et Oudekki on nagu 19. sajandi rahva sõber, sest ta kirjutab eesti keeles, et rahvas aru saaks. Piretit hindasin ma vähem, sest tema kirjutas inglise keeles.

*
Lumi oli jälle maha tulnud, nii et sai suusatama minna. Aga kohe suustama minna ei saanud, sest praegu lükkas kanali ääres traktor lund kokku, nii et oleks võinud traktori alla jääda. Talvel polnud eriti lund olnud, aga aprillis oli see maha sadanud. Nüüd oli juba aprilli keskpaik, aga lumi oli ikka veel maas. Sõitsin bussis. Mõtlesin, et buss võib tee ääres seisvaid inimesi riivata. Kostsid kriuksatused, nii et võibolla ta riivaski, aga buss ei peatunud. Kaubamaja juures oli autoteel kaks meest, kes otsustasid partei muusikamaitset. Oli kahtlane, kas partei peab üldse muusikamaitse valima. Üks mees taganes teise eest ja kõndis selg ees bussile järjest lähemale. Püüdsin talle läbi kinnise akna öelda, et ta ei tuleks nii lähedale. Ta vist läkski bussile otsa, sest ta hakkas sellel järel käima, hüüdes: "Peatage, peatage!", nagu oleks ta vigastatud ja vajaks abi.

*
Puhastasin kodu Oudekki kohta kirjutatud asjadest. Ükskord oli õpetaja arvanud, et ma kirjutan wc seintele. Siis ta võis ka arvata, nagu kirjutaksin ma wc seintele Oudekkist. Mõtlesin kommenteerida Oudekki väidet, et klassid on olemas, sellega, et kõige rikkamal inimesel võib ka sündida haige laps, kes saab teistest paremad mähkmed. Või halvemad mähkmed, sest rikkad on kokkuhoidlikud. Tabureti jalad olid väga mustad. Hakkasin neid puhastama. Ema ütles, et ma puhastaks kõigepealt maha oma eesnime. Vastasin, et seda ma ei tee, sest see on lapse kirjutatud. Ühe sahtli peale olin lapsena kirjutanud samuti oma eesnime, sest tahtsin sahtlit endale. Tõnu oli minu nimele vineeri peale pannud, aga vineerile oli nimi uuesti kirjutatud.