Karneval

Kuus aastat kestis karneval, kuid siiski saabus lõpp.
Kostüümi peale õmmeldi siis augu katteks lapp.
Ei tahetud tast loobuda, sest elu kestis veel.
Üks lombakaski komberdas nüüd pikal koduteel.

Teel pudel lahti korgiti ja suhu voolas mahl,
sel pudelil näis olevat tavaline maht.
Ka lombakale pakuti, kes märjaks tegi suu,
sest koduni tal komberdada maad veel oli ju.

"Kuus aastat kestev pidustus ei ole võimalik!"
nii ütles kodus mõnigi, kel tundus imelik,
et temal tuli üksinda nii kaua oodata.
Veel keegi ootab lombakat, kuid siiski loodab ta.

Kaks kooliunenägu

Olin saksa keele tunnis. Hakati kontrollima kodus suuliselt tõlkida antud teksti. Ma ei leidnud kuidagi seda kohta, kus parajasti järg oli. Lahti tundus olevat õige lehekülg, aga see ei aidanud. Õpetaja palus järgmisena tõlkida minul. Kuna ma polnud õiget kohta leidnud, ei saanud ma seda teha. Õpetaja tõi mulle teisi eeskujuks. Vastasin, et teised tõlgivad nende sõnade abil, mis mina välja otsisin ja nemad minu pealt maha kirjutasid. Selgitasin, et ma ei leia järge. Õpetaja tuli ja keeras minu õpikus õige lehekülje lahti. Tundus, et kahele erinevale leheküljele oligi trükitud sama leheküljenumber. Kui tunnist lahkusime, lamas üks poiss vigastatuna trepil. Tahtsime talle arstikabinetist arsti kutsuda. Fuajees olid kaks vihast vanameest, kes küsisid valju häälega, et kas me arvame, et arst oskab midagi teha. Jooksin nende vanameeste eest trepist üles. Aga kui ma teise trepi kaudu alla tagasi tulin, olid vanamehed ikka veel seal ja esitasid uusi küsimusi. Tuli jälle põgeneda. Kuna vanamehed jäid minu ja välisukse vahele, ei teadnud ma, kuidas ma saan koju minna.

Järgmisel päeval algas saksa keele tund sellega, et õpilased kooris ümisesid. Õpetaja süüdistas mind, et ma olen ümisejatega ühinenud. Vabandasin ennast sellega, et tund ei ole sisuliselt alanud. Nimetati kolme kõige halvemini käituva õpilase nimed, kellest üks olin mina. Õpetaja läks kutsuma direktorit või õppealajuhatajat. Tema saabumist ära ootamata hakkasin mina koju minema. Seda sain põhjendada sellega, et olin juba ükskord kooli lõpetanud. Riidehoius olid mõned inimesed. Üks poiss, kes oli ajutiselt välismaalt Eestisse tulnud, ütles mulle: "Tervist, härra Runnel." Küsisin: "Mida, mida?" Poiss ütles, et Eestis viibimise ajal ta Runnelite kohta eriti midagi ei kuulnud. Tänaval kodu poole kõndides tundsin, et vastandan ennast kõigile inimestele ja mul ei ole kõige parem olla. Siis tuli meelde, et kuskil on Helina, kes saadab mulle võibolla veel kirju. Tuju läks heaks.

Mõttekäik haridusest, toidust ja tööülesannetest

Teel koolist koju öeldi sageli: "Kool on üldse üks hullumaja." Ülikool meeldis mulle rohkem nii kooli kui ka ülikooli ajal. Sest seal ei hinnatud ülevalt kehtestatud vihikukorda ja loengutes käimine ei olnud kohustuslik. Tegelikult käisin loengutes rohkem kui koolis tundides. Samuti nagu ma ei jäta kirjutamata blogisissekandeid. Täna mõtlesin kirjutada eilsest seeneseljankast. See tehti soojaks, aga hoiatati, et see on hapuks läinud ja võib kõhu haigeks muuta. Sõin siiski taldriku tühjaks, põhjendusega, et osad toidud peavadki hapud olema. Kõht haigeks ei jäänud. Praegu on suhteliselt head päevad veel selle poolest, et olen tegelenud nüüd sellise tööülesandega, mille juures ei ole nii suurt ohtu midagi valesti teha kui eelmise puhul. Kui eelmise puhul kippusin puhkehetki pikemaks venitama, siis nüüd venitan tööle kulutatavat aega.

Suvila ja raamatukogu

Läksin suvilasse, mis oli ümber ehitatud. Toad olid muudetud sellisteks, et kui üle keskjoone minna, kallutas põrand kiiresti järgmise seinani. Kui ma majast väljunud olin, seletas ema, et maja tehti selleks selliseks, et venelased saaksid seal aastavahetusel tondituba teha. Praegu majas tonte ei olnud, aga see oli selletagi õudne. Raamatukogus rääkisin Klausile, et ma panin ennast juba aastaid tagasi Itaalia fašismi teemalise raamatu laenamise järjekorda, aga seda ei toodud tagasi. Nüüd on see toodud, aga mulle pole teatatud. Seda juttu kuulis üks raamatukogu töötaja. Ta ütles, et ta kohe annab mulle selle raamatu. Aga olin sunnitud talle ütlema, et raamat, millest ta räägib, on küll sama sarja oma, aga teisel teemal. Märkasin, et autor on ka teine. Krister oli ka raamatukogu töötaja. Ta kirjutas rohelise vildikaga uute raamatute kohta sedeleid. Ütlesin talle, et ta peab kirjutama selgema käekirjaga, tema praegusest käekirjast ei saa ma midagi aru. Ja rohelise vildikaga ei peaks üldse kirjutama. Mul tekkis kahtlus, et olen võinud unustada juba aastate eest enda kätte nädalase tähtajaga raamatuid. Aga siis oleks raamatukogu pidanud mulle seda meelde tuletama.

Südamehaige vaimuhaigete vastu

Kui Savisaar oleks lugenud Juhan Liivi luulerida "ükskord on Eesti riik" selle kirjutamise ajajärgul, oleks ta öelnud: "Ärge seda kuulake, see on ju vaimuhaige." Eesti iseseisvumise järel oleks Savisaar öelnud: "Eesti iseseisvus ei saabunud mitte tänu provokaatoritele, vaid nende tegevusele vaatamata." Kui Juhan Liiv oleks andnud allkirja Savisaare tagandamise poolt, oleks Savisaar kirjutanud: "Allakirjutanute nimekiri haiseb. Selles on isegi vaimuhaigeid. Millegipärast ei ole nad seda küll oma ametiks märkinud."

Eksitus

Hakkasin toimetama enda kirjutatud raamatu käsikirja. Töö läks vaevaliselt. Leidsin vigu väga palju ja mõne parandamine tegi asja teistpidi halvemaks. Kui esimene vihikulehekülg hakkas toimetatud saama, siis märkasin, et olin võtnud vale käsikirja. See ei olnud see, mida ma avaldada tahtsin, vaid selle uuem ümbertöötatud ja poolelijäänud versioon.

Mõttekäik muruniitjast Lähis-Idani

Muruniitjad on tegevust alustanud. Muru niitmist võib pidada rohukõrte giljotineerimiseks. Ainult et rohi jääb selle käigus ellu. Põua korral võib see siiski viia ka rohu kuivamisele, sest pikem rohi hoiab paremini niiskust. Praegu on veel lompe näha. Lompidega saab mängida, et lomp on meri. Õigem oleks vist mängida, et ta on järv, kui ta on igast küljest kuiva pinnaga ümbritsetud. Aga Surnumerd nimetatakse ka mereks, kuigi ta on mere kohta väga pisike. Ja veesisaldus on tal veel väiksem kui tema suuruse kohta võiks eeldada. Surnumere piirkonnas on kerge vägivalla tagajärjel surma saada.

Tundidest lahkumised

Olin tunnis klassis 206. Rahvusvaheline olukord oli selline, et ei saanud keskenduda vajalikult keskkonnaprobleemidele, sest varsti võidi ilma nendetagi maha tappa. Lauri K. ütles kõigile iga asja peale: "Varsti tuleb tuumasõda." Kedagi ähvardas ta isegi tuumapommi või selle imitatsiooniga. Lause, mida ta korrutas, oli nii tobe, et ajas mind iga kord naerma. Lõpuks ütlesin õpetajale, et üks inimene kogu aeg segab tundi. Õpetaja pöördus kellegi poole, kes oma närvilisusega samuti tundi segab. Küsisin õpetajalt, kellega ta räägib. Õpetaja ütles, et minuga. Selle peale ma solvusin, sest olin naernud vastu tahtmist. Protestiks lahkusin tunnist. Läksin riidehoidu. Olin arvanud, et lahkun koolist ainukesena, aga riidehoius nägin veel hulka inimesi. Nad ütlesid, et varsti saavad tunnid läbi, sest täna on jõulupidu. Küsisin, ega ma kellelegi kingitust tegema ei pea. Vastati, et pean tegema kingituse sellele, kellele ise tahan. Mulle ei tundunud enam kõige sobivam praegu koju minna, sest olin koolist lahkunud ka eelmiste aastate jõulupidude eel, nii et võis paista, nagu ma protestiksin hoopis selle vastu. Seetõttu läksin siiski järgmisse ajalootundi, mis toimus samuti klassis 206. Õpetaja küsis mult tunnis, mis asi oli teoorjus. Vastasin, et seda mõistet on seletatud kahte moodi. Esiteks on teoorjuseks peetud seda, mis pärisorjusele järgnes, kui talud olid juba talupoegade omand, aga talupojad käisid mõisas tööl. Teiseks on teoorjust peetud pärisorjuse komponendiks ehk mõisas tööl käimiseks ka sel ajal, kui talud veel talupoegadele ei kuulunud. Õpetaja ütles, et ma vastasin segaselt ja pehmelt ning seetõttu peab tema küsimusele vastama hoopis Kristina. Minu meelest oli asi hoopis selles, et ma vastasin õpetaja jaoks liiga keeruliselt, kuna ta ise ei oleks osanud nii üksikasjalist vastust anda. Lahkusin protestiks ka sellest tunnist.

Suur malehuviline

Ühtedes mälestustes on huvitav kirjeldus poepidajast, kellel oli kogu aeg malelaud letil. Kui tal vastast ei olnud, lahendas ta maleülesandeid või vaatas ajalehest partiisid. Aga kui tal oli vastane, kellega mängida, siis ta ajas ostjad poest välja. Nii et on olnud inimesi, keda male on huvitanud, ja aegu, mil sai mõelda ka muule kui rahale.

Külaskäik

Sõitsin Tallinnasse, et Helinale külla minna. Rongijaamast tema juurde püüdsin minna mööda teed, mis ma juba Tartus olles kaardilt järgi olin vaadanud. Kõndisin läbi ühe kaubamaja katuse alt. Seal hüüti kedagi Helina nime pidi. Vaatasin, kuidas hüütu oma nime kirja pani, aga ei lugenud välja, kas tal on teine nimi ka tuttav. Seetõttu ma temaga ei kontakteerunud, vaid jätkasin teed õige tänava suunas. Kui sellele tänavale jõudsin, siis nägin, et tänavaks oli koridor. Seal oli kõigi korterite ustel numbri asemel ühesugune pilt. Aga ühel uksel oli lisaks sellele pildile ka laevapilt. Selle järgi sain aru, et seal elab Helina. Läksin sisse. Toas oli palju inimesi, kellest enamust ma tundsin, sest olin nendega Tartus mänginud. Lisaks oli seal palju mänguasju ja lasteraamatuid. Helina läks oma isa koridori sisse laskma. Tema isa oli sama vana kui ta ise. Isa nimi oli Meeme. Korteris meeldis mulle kõige rohkem see, et seal oli hästi suur vannituba ja teises seinas eesriide taga hästi suur duširuum.

Kuhu läheb inimene?

Kuhu läheb inimene, kui tal pole raha?
Mida mõtleb inimesest urgu omav hiir?
Inimest ta oma urgu kutsuda ei taha,
külaliste suurusele kehtib ülempiir.

Soolane peab olema see pisaratejõgi,
mis inimese silmadest otsima läeb merd.
Ajahammas inimest nii kiiresti ei õgi,
nagu valab tillukese hiirepoja verd.

Loomakarjad

Kõndisime üle heinamaa, kui sinna tormas kaks loomakarja - lehmakari ja hobusekari. Meil oli oht nende jalgade alla jääda. Tuli mõte minna puude vahele varju, aga sinna me poleks võibolla jõudnud. Seetõttu istusime hoopis selga inimkujulistele hobustele, keda teiste hobuste hulgas leidus. Need inimesed olid hobusteks hakanud sellepärast, et nende arvates oli hobusena parem surra kui inimesena. Prantsatasime ülikooli peahoone ette. See võis hoones viibivaid tähtsaid inimesi segada. Meil oli kergendavaid asjaolusid, aga need ei pruukinud piisavalt kergendavad olla.

Uus ülesanne

Sooviti, et ma koostaks järgmise autori tekstidest raamatu. Alustuseks tahaksin kõik tema seniilmunud raamatud läbi lugeda, aga ma ei tea veel, kui palju neid on.

Unenägu Venemaast

Räägiti Eesti vabadusvõitlejatest. Isa ütles, et vabadusvõitlejad võisid teha mida tahes, aga ilma Gorbatšovita poleks midagi muutunud. Mina ütlesin, et kui Gorbatšovi poleks olnud, oleksid 10 aasta jooksul kõik teistsuguse poliitika pooldajad surnud ja lõpuks ikkagi keegi Gorbatšovi sugune võimule pääsenud. Oli tehtud uuring selle kohta, kui palju oli uuenduslikku poliitikat pooldavaid ütlusi. Uuring näitas, et neid ütlusi ehk õhumulle tuli aja jooksul järjest juurde. Kaardil oli näidatud, et Ida-Siberis kehtestati mõned haldusüksused. Üks neist Vaikse ookeani ääres kandis nime Eesti. See nimi oli pandud samanimelise jõe järgi. Eestlastele tehti ettepanek, et nad asustatakse sinna ümber. Asi oli vist selles, et selle koha nimi oli eesti ja vene keeles ühte moodi, samal ajal kui senist Eestit nimetasid venelased teist moodi. Eestlastele uue Eesti määramisel arvestati vist ka seda, et seal on vähemalt sama külm kui senises, tõenäoliselt külmemgi. Ja uues kohas oli palju maad, seal oleks jätkunud maad kuus ruut(kilo?)meetrit inimese kohta. Aga eestlased vastasid pakkumisele, et nad tahavad elada just seal, kus nad seni on olnud. Ühe Ida-Siberi piirkonna naiskuberner sai Venemaa valitsejaks. Ta hakkas ehitama Peterburi-Moskva-Vladivostoki raudteed. Peterburi ja Moskva vahel oli see varemgi olemas olnud, aga mitte otse. Raudteede ristumiskiohtadele tekkisid tavaliselt lühikese nimega asulad. Moskvast idas oli selleks Omsk ja Moskvast läänes Da. Kõik, kes Staliniga rääkisid, ütlesid, et temaga on väga huvitav juttu ajada. Sellele tahtsin vastata, et ükskõik kui sõbralikult kurjategija vahepeal käitub, kuritegusid ta ikkagi sooritama ei jäta. Tahtsin Stalinile kallale minna, aga mõtlesin ümber, et esialgu võin temaga viisakalt ka rääkida.

Raamatute mõju

Raamatust, mida ma loen, voolab vett välja, sest selles raamatus räägitakse uputusest. Laud juba üleni ujub. Mulle tuleb pähe mõte, et kui nii edasi läheb, siis ma upun nagu Piripilli-Liisu. Seetõttu panen selle raamatu kinni ja hakkan lugema raamatut, kus järve kuivaks juuakse. Laud hakkabki kuivama. Aga siis jõuab raamatus kätte koht, kus Vanapagana kõht lõhki läheb. Laud saab uuesti märjaks.

Unenäod sünnipäevapeo ja laulmistunniga

Mul pidi olema homme sünnipäev. Tähistamisega alustati juba täna. Mõtlesime mängida mõttemeistrit. Aga Henn oli ükskord öelnud, et tema seda enam kunagi ei mängi, pärast seda, kui ta sai teada, et väike valge nupp tähendab ka, et suur nupp on vales kohas. Tema oli tahtnud lihtsalt nuppe ritta panna. Aga nüüd Henn natuke ikkagi mängis. Viimasesse ritta pani ta küll sinised, pruunid ja mutad nupud, öeldes sellega, justkui oleksin ma nats. Mängisime ka kesklinnas suure hulga inimestega palli. Mäng käis nii, et palliga tehti üks vise ja mängu pidi võitma see, kes palli kinni püiab. Aga võit anti tüdrukule, kes ise palli kinni ei püüdnudki, vaid kellele anti pall kätte, põhjendusega, et see kukkus tema lähedusse.

Olime sõjaväe moodi kohas. Tõusime hommikul üles ja sõime hommikusööki. Seejärel pesime nõusid. Nõudepesuvett vaadates saime alles aru, et söödud toit oli puruussitanud. Üks uss oli tunginud otsapidi minu keele sisse. Teda oli raske sealt välja sikutada. Ma ei teadnud, kas makku jõudnud ussid hakkavad ka mind sööma. Aga oli lootus, et maohape on nad kahjutuks teinud.

Üks vend rääkis, et tema klassivend pani minu koduleheküljele fašismiteemalise teksti, aga pärast tõstis selle ühte teise kohta. See olevat seletatav sellega, et ta teab kõigi inimeste paroole. Küsisin, kas ta teab siis kõike, mida ma internetis kirjutanud olen. Aga edasi leidsin, et minu koduleheküljelt teisele koduleheküljele saab teksti kopeerida ka minu lehekülje parooli teadmata.

Oli laulmise tund. Üks tüdruk küsis õpetajalt, kumb on vanem, kas see või teine naislaulmisõpetaja. Õpetaja vastas, et juba sel ajal, kui tema koolis käis, oli teine õpetaja seal õppejõud. Minule oli küll näo järgi selge, kumb on vanem. Aga arvutati välja, et kaks õpetajat said samas koolis olla ainult kaks aastat, siis läks vanem pensionile. Mõtlesin, millisel kohal oleks õigem istuda. Riskisin laulmistundides istuda inimese lähedal, kes võis midagi kurja teha, aga seni polnud eriti midagi juhtunud. Tavaliselt istus paksem inimene paksema inimese ja kõhnem inimene kõhnema inimese kõrval. Andsin oma õpiku teisele lauale. Minu lauale õpikut ei jäänudki. Hakkasin otsima riiulitest, milliseid raamatuid koju laenata. Praegu kasutasime veel eelmise aasta õpikut, aga mõtlesin tutvuda ka selle klassi omaga. Tunnis tegeles igaüks sellega, mida ise tahtis. Istusin laulmisklassis nii kaua, kuni nägin, et minu ümber on näod võõraks muutunud. Siis ütlesin, et on vist alanud uus tund, ja lahkusin sellest ruumist.

Hing pesunööril

Inimese hing riputatakse pesunöörile, et kõik näeksid, kui ilus see on. Hinge tuleb nuusutama koer, kellel endal on sama ilus hing. Koer kutsub kassi, kellele ta ütleb, et näha võib peaaegu vikerkaart. Kass tuleb hiir hambus. Kassi ja hiire arvates on ka vaatepilt ilus. Kass ütleb hiirele, et kui ta hiirel hinge seest võtab, saab hiir endale pesunöörilt uue hinge.

Unenäod Kasparovi ja rektorikandidaadiga

Kirjutati Kasparovi elulugu. Mitusada lehekülge oli valmis, aga selgus, et mitusada tuleb veel kirjutada. Kasparov hakkas ütlema, miks ta malest loobus. Lootsin, et ta ütleb, et puhkamise eesmärgil. Nii ta ütleski. Aga ta tegeles poliitikaga ka. Minu poliitilised seisukohad sarnanesid rohkem Kasparovi omadele, samal ajal kui malet mängisin rohkem Karpovi stiilis.

Hakati minema kodu poole. Rektorikandidaat ütles, et rektoril ei sobi teistega koos minna, ja hakkas minema üksi. Teised läksid koos. Naersin rektorikandidaadi üle, kuigi olin alles natukese aja eest temaga sõbralikult juttu ajanud. Istusime neljakesi autosse. Et kedagi vendadest ei olnud siin, siis hakkas autot juhtima isa. Aga auto, mis oli just parandusest tulnud, läks uuesti rikki. Isa helistas parandusse, et küsida, milles asi. Öeldi, et auto on millestki sügavalt vapustatud. See võis tulla sellest, et olin andnud autole enne pealeminekut hoobi. Minu teada vahel nii tehti, aga see võis ikkagi halvasti mõjuda. Auto kordasaamiseks püüdsime arvutiekraanil küsimustele vastata. Sain 10 küsimusega viktoriinil ainult ühe küsimuse õieti vastatud. Kui tuli Klaus, siis ütlesin talle, et võibolla ei liigu asi sellepärast edasi, et küsimused on liiga rasked. Klaus vastas, et see ei ole nii, sest küsimusi esitatakse ainult selleks, et me midagi kirjutaksime.

Vaatasime ühte maleraamatut. Küsiti, kas see on lasteraamat. Vastasin, et males ei saa laste ja täiskasvanute raamatutel vahet teha. Tahtsin ärgata, et selgemalt näha, kuigi siis võis pilt ka hoopis kaduda. Varem olin tahtnud male mahajätjatelt küsida, et kas nad siis ei tea, et males on lõpmatus varianti. Nüüd hakkas mind ennast häirima just see, et neid variante on lõpmatus. Mängisin maleturniiril, kus esimeses voorus kaotasin. Seetõttu tundus nüüd sobimatu, et mul on laual tervelt viis maleraamatut, kui ma polnud neist piisavalt õppinud. Panin need kotti. Veel häiris mind see, et mängusaali seinal näidati minu blogi. Ise ma seda sealt lugeda ei näinud, aga kellelgi võis parem nägemine olla. Õnneks homsete ja ülehomsete mängude ajal ei pidanud seda enam näidatama. Voorude vaheajal käisin ära. Läksin jala. Teised liikusid bussiga, aga mina ei tundnud piisavalt hästi bussiliine. Olin psühhiaatria haiglas. Ütlesin sealsele ülemusele, et seoses maleturniiriga ma homme pärast hommikusööki lahkun haiglast ja jään ära kolmeks päevaks. Arvasin, et ülemusele see ei meeldi, aga tema ütles hoopis, et haiglas on vaja olla siis, kui patsient tunneb, et on vaja parajasti tervist parandada, muul ajal ei peagi haiglas olema. Seda ma ei uskunud, et haiglas suure hulga inimeste keskel viibides tervis paraneks. Mina tulin siia hoopis kogemusi omandama.

Võimuahne president

President, igavene närakas,
rahvale peale käratas:
"Jätke võim minule,
et asi ei kisuks riiule!"

Nii siis rahvas tegigi,
muidu võinuks minna segigi,
millist toetada pisikut.
Parem ikka jagamatut isikut.

Ristilöödu

Ootamatult oli pandud ühte õpikusse rida minu tekste, mis polnud varem trükis ilmunud. Nendeks olid kaks luuletust ja katkend ühest proosaloost. Öeldi, et praegu olen ma sellises vanuses, kus asjad ilmuvad tihedalt. Aga ühte luuletust vaadates tundus, et see on võltsitud. Ütlesin, et ma pole kunagi kirjutanud luuletust "Ehele". Seda fotot ristilöödust teise nurga alt vaadates hakkas aga paistma, et viga on fotograafis. Kui otse vaadates võis lugeda "Ehele", siis kõrvalt vadates oli näha, et kirjutatud on "Jeesusele".

Mitteteretamine

Paljudes mälestusteraamatutes on kirjas, et keegi lõpetas autori tänaval teretamise. Tavaliselt seostatakse seda mingi kindla sündmusega. Autorid ei ütle, kas nad ise kõnealust inimest edasi teretasid. Minu kohta saaks palju selliseid raamatuid, sest ma lihtsalt ei tunne inimesi ära, vähemalt kui nad õiges kohas ei asu. Selle peale mälestuste autorid ei tule.

Toetusallkirjad

Luugi juurde viis saba. Luugi taga sai anda allkirju Jannseni, Jakobsoni ja Koidula toetuseks. Jannseni ja Jakobsoni toetuseks ma ei kavatsenud anda, sest Jannsen sümboliseeris Euroopa Liiduga ühinemist ja Jakobson Venemaaga ühinemist. Aga Koidula toetuseks tahtsin anda, sest tema sümboliseeris ainult Soomega ühinemist. Selleks pidin maksma 13 krooni. Ühel hetkel vaatasin, et olen sabas tahapoole nihkunud. Nüüd tuli oma kohale tagasi trügida, muidu poleks ma kunagi luugini jõudnud.

Värviline foor

Foorituli, mis oleks pidanud olema punane, muutus äkki siniseks. Küsisin, mida see tähendab. "Nüüd tuleb kõndida tagurpidi," vastati. Hakkasin tagurpidi kõndima, aga juba tehti mulle trahvi, et ma kohe ei alustanud. "See on ju politsei sinine vilkur," öeldi.

Lepitamine

Istusime päevade kaupa suures ruumis, kus lasti muusikat, mis pidi eestlasi ja venelasi lepitama. Lõpuks hakkasid venelased siiski uuesti mässama, sest Venemaa valitsus oli nad üles ässitanud. Meie sugulastel oli ühes külas maja olnud. Ostsin sinna parteile kontoriruumid. Seletasin, et ma lihtsalt pean millelegi raha kulutama, sest toidu ja korteri eest ei maksa ma ise, ja nii ähvardab raha alles jääda.

Lugesin, et Oudekki blogis oli pealkiri: "Marat' tapmine 50 aastat tagasi oli viga". Mõtlesin, et võibolla ta mõtleb Prantsuse kuninganna tapmist. Igatahes mõtlesin lisada kommentaari, et Oudekki on aastaid valesti arvutanud. Aga sissekannet avades nägin, et seda ei ole vaja teha, sest ta on ise kirjutanud, et need, kes ei mõtle, jäävad tema pealkirja uskuma, aga mõtlevad inimesed saavad aru, et ajavahemik Marat' tapmisest praeguseni on pikem. Sellle peale tahtsin hoopis lisada kommentaari, et ma ei pea sellest arusaamiseks mõtlema, vaid ma lihtsalt näen seda. Veel kirjutas ta, et tüdrukud, kes ei mõtle, ostavad kosmeetikat, sest arvavad, et see teeb näo ilusamaks. Kosmeetikat müüdavatki selle arvestusega, et täidetakse inimeste enda arvamusi. Mulle meenus, et Oudekki ostab ise ka kosmeetikat. Aga mõtlesin, et võibolla ta ostab siis teist sorti.

Üks ohvitser tuli Tõnut sõjaväkke kutsuma. Ema ütles, et Tõnu võib kahurilihaks visata. Mina vastasin, et nii ei tohi öelda. "Võib" asemel saab küll öelda "on vaja", kui rahvusvaheline olukord selline on.

Maod roomavad

Maod roomavad ja lähevad siit ära.
Ma küsin ühelt, kuhu läheb ta.
Ta vastab, kutse viib ta sellest paigast ära,
kuid seda vastab ilma hääleta.

Maa madudega koos käib ümber telje,
kuid madudel ei tule pöörelda.
Maost kergesti võib jääda vale mulje,
kuid minu magu veel ei iivelda.

Pidi algama uus mäng

Maleturniiril pidi algama uus mäng. Minu kell käis, aga minu nuppe polnud veel peal. Pakkusin, et kui ma ei saa teha käiku laual, siis ütlen selle suuliselt. Kell oli tiksunud juba 20 minutit, aga ma polnud veel ikka ühtegi käiku teha saanud. Kohtunik lubas aja uuesti algusesse keerata. Ütlesin, et siis lükkub ju järgmine voor edasi. Aga mulle tuli meelde, et seda ei juhtu, sest praegu on tänase päeva viimane voor. Hakkasin kellanuppe lukku keerama. Kohtuniku häälitsusest sain aru, et ta ei pea minu teguviisi õigeks. Vajutasin kiiresti kella käima tagasi, et selle seismapanemist ei loetaks alistumiseks. Kui mängus oli tehtud viis käiku, siis märkasin, et algseis ei olnud õieti peal. Ütlesin vastasele, et lepime viiki, muidu võidakse meile mõlemale kaotus anda. Selle vastasega sain hästi läbi ja ta võttis kohe viigi vastu. Oli veel karta, et mäng kästakse uuesti mängida. Aga selles ma ei olnud kindel, sest reeglid olid tõenäoliselt muutunud. Ütlesin vastasele, et ta kohtuniku kuuldes valest algseisust ei räägiks. Ta oli peaaegu juba seda maininud.

Toas oli hulk inimesi. Valmistusime magama heitma. Tuppa oli pääsenud ka kellegi kass. Peale selle oli toas üks hiir, nii et oli karta, et öösel murrab kass hiire maha. Kass hakkaski hiirele jahti pidama. Samal ajal kõlas ballaad, mis seda jahipidamist kirjeldas. Hiir istus lae ja seina piiril, kass põrandal. Kass keeras vahepeal petteks hiirele selja. Siis hüppas ta läbi õhu üles hiire poole. Aga nagu ka ballaad ütles, oli hiir liiga kõrgel, et kass temani ulatuks. Teadmata oli siiski, kuidas saab hiir oma asukohast lahkuda.

Mehikeste vastu

Kaigastega läheme mehikesi lööma,
et nad ei tuleks meie aeda mullavilju sööma.
Tunda on, et närimise ähvardus on õhus.
Ehk on juba mõnel nendest porganditki kõhus.

Tegelikult on meil mehikestest kahju.
Tabada neid võime, kui nad silmitsevad ahju,
milles põleb ilus ja sooja andev tuli.
Siiski teame: mehikeste kuningas on suli.

Kolm unenägu

Rein Ruutsoo oli asunud kritiseerima "Eesti ajaloo" uut köidet, kuigi see oli vanema ajaloo kohta. Ta avaldas kritiseerivaid kirjutisi järjest kõigis väljaannetes. Vahepeal talle vastati, see andis põhjust tal omakorda vastata. Värskeim kriitiline artikkel ilmus "Akadeemias". Ruutsoo kirjutas seal, et raamatu autorid on valelikud ja täidavad Isamaliidu tellimust. Ta ütles, et Tartu rahu sõlmimist võib võrrelda delfiini ja lõhe vahelise lepinguga. Delfiin ja lõhe olid umbes ühesuurused kalad. Selle võrdlusega tahtis Ruutsoo öelda, et mõlemad riigid olid kiskjad. Mõtlesin, et vastan sellele oma blogis. Vastata mõtlesin küsimusega, et kas Ruutsoo arvates on ükskõik, kas elada Pätsi diktatuuri või Stalini diktatuuri all.

Jalutasin kanali ääres. Vaatasin seal kolme Helina blogi. Neil olid lisalehed, kust sai vaadata andmeid. Kuid täna oli Helina kahe blogi lisalehed kinniseks muutnud. Kolmandat ta polnud muuta saanud nähtavasti ainult sellepärast, et olin selle raamatu parajasti endale laenutanud. Tegin selles blogis endale kasutajanime, et Helina ei saaks blogi ära kustutada. Aga ma ei tahtnud, et Helina teada saaks, et kasutajanime tegija olen mina. Nägin, et seal oli kasutajanime teinud enne mind kolmanda inimesena üks mulle tundmatu mees. Kui järgmine kord kanali äärde läksin, siis nägin, et see mees oli blogi taastanud, mille Helina oli varem ära kustutanud. Mees oli sinna üles riputanud kõik tekstid, mis seal varem olid olnud, ja varasemast veelgi rohkem ilusaid punaseid kassipilte.

Olin inglise keele tunnis. Tegime lünkharjutust. Laused tuli vihikusse kirjutada tervikuna. Kirjutati üks lause korraga, seejärel loeti see ette. Mina loobusin kirjutamisest, sest ma sain lünga sisu peast ka välja mõelda. Aga ma ei jõudnud veel mõelda, kui õpetaja ütles juba, et mina lause ette loeks. Mind küsis ta sellepärast, et nägi, et ma ei kirjuta. Pakkusin ühte varianti, seejärel parandasin ennast, öeldes teise variandi. Õpetaja karjus, et vastata tuli kirjalikult.

Kõrged majad

Tartusse tahetakse ehitada 15-korruselist elumaja. Kuigi kõrgelt tornist võib olla huvitav alla vaadata, on see ikkagi ka hirmutav, mistõttu ma ei taha elada kolmandast korrusest kõrgemal. Seega on suurem osa tulevasest majast kasutamiskõlbmatu.

Kõrget maja võib olla hirmutav vaadata ka maapinnalt. Lapsena vaatasin tänaval seistes oma 5-korruselise maja katuseserva. Nägin, et maja kukub ümber. Jooksin eest ära.

Muusikast ja joonistamisest ning mürgist

Üks klaastaldrik oli pill. Toomas Õ. mängis sellel, puhudes läbi taldrikuserva lainetuse. Järgmisena mängis K. Sander, kes pani taldriku kummuli ja kasutas seda löökpillina. Kui tema oli ära mänginud, võttis taldriku uuesti Toomas Õ., kes ütles, et talle meeldib ikka rohkem puhuda, ja hakkas jälle puhuma. Ütlesin K. Sandrile, et tema maitse on rikutud, sest ükskõik kuidas mängida, tuleb puhudes ikka parem hääl kui löökidega. K. Sander vastas, et maitsed on väga erinevad. Joonistasin tahvlile mõned pildid. Minu pahameeleks pühkis üks vanema klassi poiss need sealt kohe ära. Aga kui tahvlilapi jälg kuivas, siis selgus, et ta oli tahvlilapiga joonistanud uue pildi, mis oli minu joonistatuga võrreldes peenem ja realistlikum. Üks noorema klassi poiss hüüdis uue pildi ilmumist nähes: "Põleb!" Minu arvates ta poleks pidanud seda hüüdma, sest niimoodi võis keegi arvata, et on tulekahju. Aga kui pilt edasi kuivas, kustus ta uuesti. Väike poiss ütles nüüd sama valju häälega: "Enam ei põle." Tahvlile hakkas joonistama Martin. Ta tegi seda lõdva käega ja väga osavate liigutustega. Pildi joon sarnanes tema väljavenitatud käekirjale. Tema pilti kritiseeriti, et see kordab ühte ja sama motiivi. Aga üks esimese klassi poiss joonistas ainult rõngaid, kuigi see oli ka üsna hea pilt. Öeldi, et ta kasutas joonistamisel ainult ühte värvi. Helen küsis seda kuuldes, et mis mõte sellel siis on, millest pilt niimoodi räägib. (Kui järgi mõelda, kasutasid ka teised tahvlile joonistajad vaid ühte värvi, aga selle peale siis ei tuldud.) Tahvlile joonistasid veel erinevad inimesed. Mul kadus endal joonistamisisu üldse ära, sest kõik joonistasid nii, kuidas mina ei oska. Kuigi teoreetiliselt ma teadsin, et minu pildid on teises mõttes head. Peep oli joonistanud paberile värvilise pildi. See oli ebakindla joonega, aga õpetaja arvates väga ilus. Õpetaja sõlmis Peebuga lepingu, et see pilt ripub joonistamisklassi stendil poolteist aastat. Erinevate sinna riputatavate piltide puhul sõlmiti erineva tähtajaga lepingud.

Ühe algelise rahva kohta räägiti, et selle liikmed abielluvad oma lähisugulastega. Seda järeldati sellest, et tseremoonia läbiviia nimetas keelt, milles ta paaripandavatega rääkis, nende mõlema suguvõsa keeleks. Selle kohta oli ka teine teooria, et tseremoonia läbiviija kasutas vaatlust. Surmamõistetule tehti pea sisse auk, aju võeti välja ja selle asemele pandi küünal. Kui surmamõistetut kongist välja toodi, jälgis vaatleja luuki, kust surmamõistetu läbi pidi minema, nii et vaatleja sai vaadata tema valgustatud peaõõnsusesse. Inimene tapeti nii, et teda torgati teritatud ja mürgitaimedega hõõrutud kepiga. Seejärel toimusid surnud värviliste munade matused. Ühe mustriga mune oli üle ühe, mis näitas, et üks ja sama nõid oli mürgikepiga tapnud üle ühe inimese. Valmistusin ühte muna ehk taime sööma. Küsisin emalt, kas värvilisi kohti võib ka süia. Ema vastas, et eukalüpt on ju mürgine. See tähendas, et ka mind oleks võinud äärepealt surm tabada. Kõik värvilised laigud tuli muna küljest enne söömist ära lõigata.

Hea õpilane

Heaks õpilaseks peetakse seda, kes saab häid hindeid. Võibolla ta õpib teistest rohkem, et teistest parem olla. Ja et teistel temast halvemini läheks. Aga on võimalik õppida ka eesmärgiga kõigi elu paremaks muuta.

Nahk, köök ja juubel

Panin nahale vett. Tundus, et üks koht ei saa märjaks. Siis sain aru, et ma eksin - tegemist oli kohaga, mis jäi riiete alt välja ja mis päikese käes oli kattunud valgete villidega. Ütlesin, et see tuleb osoonist. Parandasin ennast, et osooni puudumisest. Ei olnud üldse mõistlik päevitama hakata, kui osoonikiht oli praegu nii hõre. Mulle öeldi, et ma võin laevakajutisse varjule minna. Laev praegu sõitma hakkama ei pidanud. Aga milleski ei saanud kindel olla.

Läksin ühe maja kööki. Seal olev tüdruk ütles mulle, et hakkame meie kahekesi süia tegema, seni kuni teised muid töid teevad. Jäin kööki, aga süia tegi peamiselt tüdruk üksi. Mina tegelesin sel ajal õpetamisega. Vaatasin ajalehe malenurka. Seal oli avaldatud kolm luuletust ja ainult üks maleülesanne. Luuletuste avaldamisega taheti võibolla öelda, et kui mina hakkan luuletuste kirjutamise asemel malega tegelema, siis hakkab malenurk malepartiide asemel luuletusi avaldama. Ülesandes olid toodud ka käigud, millega algseisust sellesse seisu jõuti. Vaatasin kõrvalt kuidas tugev mängija õpetas lapsi. Ta ütles, et partii, mida ta näitab, on mängitud aasialiku kavalusega. Minul kui eestlasel sellist kavalust ei olnud.

Üks mees hakkas oma juubelil ülistama oma naist ja koos sellega ka kõiki teisi naisi, keda tema naine pidi sümboliseerima. Ta tahtis, et külalised kiidusõnadega ühineksid. Need seda ei teinud. Juubilar küsis, kas kõik peale tema on lollid, kes ei oska naisi hinnata. Vastati, et kõik ei ole, aga nad tahavad midagi endale ka jätta.

Vihm

Taevakraanid olid valla,
vesi langes taevast alla.
Tegin vee sees sulla-mulla.
Ujumises sain ma kulla.

Rist näol. Raamatutest.

Ühele inimesele tehti näo peale rist. Öeldi, et see on kriips, mis väljendab tema kurbust. Läksin küsima, kas pühakuga on kõik korras. Vastuseks aeti mind magama tagasi.

Laual oli virn laenatud raamatuid. Avastasin nende hulgast sellise raamatu Karlssonist, mille olemasolust ma varem ei teadnud. Raamat ilmus Väikevenna kodanikunime all. Alles tiitellehe alumises servas oli toodud tegeliku autori Astrid Lindgreni nimi.

Tõusin hommikul üles ja hakkasin kohe keset tuba laelambi valgel lugema. Isa tahtis, et ma enne voodi ära teeksin. Läksin panin arvuti käima. Nägin ekraanil nimesid, mille põhjal hakkasin kahtlustama, et Helina ja üks teine blogija on üks ja sama isik. Arvuti panin käima selleks, et teatada oma blogis, et Helina sai läbi raamatu Pipi ja härra Nilssoni kohta. Olin juba ühel korral varem blogis teatanud, kui Helina ühe raamatu läbi sai.

Ajalooteemalise raamatu autor tänas järelsõnas ühekaupa kõiki, kelle nime oli selles raamatus maininud. Vaatasin järgi, kas ta tänab ka Stalinit. Seda ta tegigi. Ta ütles seal, et lapsena oli ta Stalinist vaimustuses, aga ainult lühikest aega. Äsja oli olnud kriis Eesti-Vene suhetes. Nüüd hakkas valitsus arutama oma liikme Ants Piibu küsimust. Öeldi, et valitsus tahab kogu süüd Ants Piibu kaela veeretada. Aga sellele vastati, et Ants Piip küsib hoopis endale ordenit.

Juhend ahvidele

Hoop hoobi järel vatti anda tuleb ahvidel,
sest see on märksa ohutum kui klõbin klahvidel.
Ka klahvide peal klõbistada tundub tarvilik,
kui ahv on juba targaks saand ja pole sarvilik.

Erinevaid unenägusid

Nägin internetis nime, millest ma teadsin, et seda saab kasutada ainult üks minu klassivend. Nüüd sain aru ka sellest, et olen lugenud rohkem tema erinevaid blogisid erinevate nimede all. Samuti sellest, et ta peab elama läheduses. Läksin tema aeda. Ta oli seal koos oma noorema venna või pojaga. Rääkisin, et leidsin tee siia nii, et minu blogi alumises servas on kogu aeg näha kaks nime, mis seal vahetuvad. Sinna ilmus ka klassivenna nimi. Klassivenna vend või poeg kartis mind nii väga, et hakkas oksendama ja tegi püksid mustaks. Et teda mitte rohkem hirmutada, lahkusin aiast. Kättemaksu vältimiseks peitsin ennast ära. Nüüd teadsin, et võõrastesse aedadesse ei tohi siseneda.

Internetis oli avaldatud eestlaste ja venelaste vastane üleskutse. Jaak Aaviksoo oli kirjutanud selle juurde vastulause. Rääkisin, et nägin aknast, et auto sõitis mööda kiirusega 115 kilomeetrit tunnis. Helmi küsis, kuidas ma sellest aru sain, kui ma ise autot ei juhi. Vastasin, et mõõtsin kella pealt aega, ja kahe maja vahelise vahemaa pikkuse vaatasin vist järgi internetist.

Mul läks maleturniiril halvasti. Olin kogunud 2,5 punkti, aga ei pruukinud järelejäänud voorudes punkte juurde saada. Kui ma punkte juurde poleks saanud, siis ma oleksin jäänud viimaseks. Ma ei mäletanud kindlalt, kas ma ühel viimase aja turniiridest juba jäin viimaseks. Mõtlesin, et Kuusele ma kaotan tavaliselt nii, et võtan ette ebatäpse rünnaku, aga ühel korral võib selline mäng mulle ka võidu tuua. Mõtlesin välja ühe kombinatsiooni, millega ma teda võibolla kunagi võidan. Lugesin vanast ajalehe malenurgast, et kunagi korraldati Leedus mängimas käinud Eesti maletajatele seal lühike hokitreening, millest arvati, et nad õpivad sellest ka males juurde. Tol ajal ei pidanud veel mängijad turniiri eest osavõtumaksu maksma, vaid neile maksti hoopis 1307 litti hokitreeningul osalemise eest. Läksime bussi peale, et koju sõita. Kui olime mõnda aega sõitnud, siis vaatasin, et kell on juba rohkem kui eelmine kord oma peatusesse jõudes. See tähendas, et olin õigest peatusest mööda sõitnud. Otsustasin, et nüüd lähen maha esimeses peatuses, mis tuleb, ükskõik kui kaugel see kodust on, ja ei hakka vaatama, kas ma ringi peale sõites satun õigesse peatusesse. Läksin maha koos ühe kaaslasega. Ta küsis mult, kas ma Ülemiste järvele tulen. Küsisin, kas lubatud hokitreeningule. Ta vastas jah. Läksime siiski erinevat teed.

Sõnade võrdlus

"Joodik" on ilus sõna kahe ümmarguse o-ga.
"Karsklane" on üsna inetu sõna liiga paljude konsonantidega.
Kes küll tahaks selline olla?
Alkoholi ma ei tarvita, aga karsklaseks ennast ei nimeta.

Tuli. Mäng.

Nägime aknast, kuidas omanikud panid oma vana puumaja põlema. Siis läksid nad veel uksest sisse. Kartsin, et nii võivad nad vingu kätte jääda. Aga siis oli näha, et nad ei olnud sisenenud põlevasse majja, vaid selle kõrvalmajja. Seal nad tagusid haamriga. Nad hakkasid meie juurde tulema. Panime akna haagid kinni, et nad sisse ei saaks.

Valmistusin Vihmandiga muudetud algseisust malet mängima. Panime etturid esimesse ja vigurid teise ritta. Valged olid minul. Lõin juba esimesel käigul oma lipuga Vihmandi lipu, ilma et ta oleks midagi vastu saanud. Teisel käigul tahtsin lüia tema vankrit, aga siis nägin, et teine vanker kaitseb seda. Hakkasime üksteise nuppe blokeerima, et need käia ei saaks. Henn pani lipu kõrvale konstruktorist nupu, mis hoidis lipust kinni, et see liigutada ei saaks. Laotasime vendadega oma luuletusi laiali. Kartsin, et vendade luuletused võivad minu omadest paremad olla. Aga siis sain aru, et vendade luuletused kehtivad ainult selles konstruktoriseisus.

Antikristus

Peeter I eluajal hakkasid liikuma jutud, et ta on Antikristus. Veel rohkem kui sada aastat pärast tema surma mäletasid vene talupojad teda Antikristusena. Need, kes tahavad talle nüüd ausammast püstitada, on selle kas unustanud või ongi satanistid.

Saatmata kiri

Üks minust tunduvalt vanem meesajakirjanik oli isale kirja saatnud, lootuses, et ta hakkab vahel isalt vastuseid saama, mis annab talle tööks vajalikku informatsiooni. Vastasin ajakirjaniku kirjale ise. Kirjutasin, et isa talle vaevalt vastab, aga mina vastan hea meelega. Tegelikult kõige parem meel mul ka ei olnud. Kirjutasin, et isa on rohkem telefoniinimene, mina rohkem kirjainimene. Joonistasin kirjapaberile ka mõned pildid. Kirjutasin suure käekirjaga, nii et sõnu väga palju ei tulnud, aga paberi kõik neli külge said täis. Kui kiri valmis oli, siis mõtlesin, et tegelikult ma ikka ei taha selle ajakirjanikuga kirju vahetada. Otsustasin, et panen algselt ajakirjanikule mõeldud kirja kaasa hoopis Helinale kirjutatavale kirjale - näidisena, millise kirja ma oleksin peaaegu saatnud.

Aktuaalne kaamera

1: Kõigist "Aktuaalse kaamera" saadetest jääb meelde ainult lause: "Ja ongi tänaseks kõik."
2: Nad võiksid lõpetada lausega: "Täna rohkem midagi aktuaalset ei olegi."

Lõhkeaine. Peidetud fotod.

Liikusime mööda teed, mida mööda veeresid kivid. Me ei saanud kividega pihta, aga see ei olnud realistlik. Istusime ümber laua ja kuulasime erinevate ansamblite muusikat. Mul oli käes kaart. Ütlesin halvustavalt, et siin on ainult põhja-eestilikud jõed, aga mulle meeldib Lõuna-Eesti rohkem.

Olime Paide vanaema pool. Keegi ütles, et tagatuba tuleb kütta, et mööbel ära kuivaks. Vastati, et piisab pannil väikse tule tegemisest. Räägiti, et praegu on majal neli suurt ahju, aga varem oli kaheksa väikest. Vanaema ütles, et ta teab, kuidas tuleb küüsi värvida.

Kahel poisil oli aine, millest üks arvas, et see on plahvatav, aga teine ei uskunud. Kontrollimiseks panid nad sellele külge süütenööri ja nöörile tule külge. See poiss, kes plahvatust uskus, läks kaugemale, aga plahvatuse mitteuskuja jäi selle aine juurde. Ta ütles, et kui ta eksib, siis tuleb selle eest maksta eluga. Aga poisse õnnestus veenda süütenööri ära kustutama. Lapsed heitsid viiekesi selle aine peale magama - kaks poissi ja kolm tüdrukut. Aga varsti neil läks plahvatuse oht meelest ja nad panid põlema kaks küünalt. Need tuli ära kustutada.

Vaatasime fotosid. Grupipildil olid inimesed viltu, sest fotograaf oli neile öelnud, mis suunas nad peavad vaatama, aga valesti arvestanud. Osad fotod olin oma tuppa viinud, et keegi neid ei näeks, sest tundus, et ma neil fotodel poseerin. Mõtlesin, et tavaliselt sama pere erinevad lapsed mängivad erinevate teiste perede lastega, aga Klaus hakkas mängima samade lastega kellega mina.

Siis eesti rahvas rõõmustas

Siis eesti rahvas rõõmustas,
kui orjaaeg sai läbi,
kuid tulevasi sündmusi
ta vaevalt ette nägi.

Jah muidugi võib arvata,
et midagi ta aimas.
Kuid täpselt ta ei ennustand,
mis praeguseks on käimas.

Venemaa ja Euroliit

Üks inimene ütles, et Venemaa viimase aja käitumise tõttu ta loobub eurovastasusest. Jah, kui hästi läheb, siis võib Euroliitu kuuludes kriisihetkel organisatsioonilt abi saada, kui ei ole jäänud kaotajaks propagandasõjas. Aga nimetatud organisatsiooni kuulumine võib tulevikus kaasa tuua vähemalt uusi tänavarahutusi, kui uus sisserändajate laine saabub sealt. Nii nagu kõik venelased ei ole Eesti ühiskonnas kohanenud, ei kohane massislise sisserände korral ka kõik uuemate rahvaste esindajad. Kui me jääme Euroliitu edasi, tuleb seda vähemalt paremaks muuta. Esimene nõudmine oleks piiramatu sisserändevabaduse tühistamine.

Kõndides ja istudes

Ühel paneelmajal oli esimese korruse üks paneel viltu, nii et järgmise korruse paneel ei toetunud selle peale korralikult. Et sellele toetus veel omakorda mitu korrust, siis oli karta varingut. Inimesed siiski riskisid seal senise elu jätkamisega. Aidata võis maja kõrvale telgi püstitamine. Kõndisin koos Erikuga mööda teed. Erik rääkis, et Liis oli kõigist minu internetis olevatest unenägudest koopia teinud ja selle ka Erikule saatnud. Erik ütles, et mul oli unenägudes huvitavaid nimesid sees. Ta küsis, mida tähendab nimi Oudekki. Nähtavasti oli ta lugenud ainult vanemaid unenägusid ja arvas, et Oudekki on minu jaoks eriti tähtis isik. Helina nime ta polnud arvatavasti lugenud. Erik küsis veel, kas Oudekki üks eesnimi on Kerstin. Ütlesin, et nimi Oudekki viitab vist mingile Läti päritolule, kuigi ühel ingerlasel oli ka selline nimi. Erik ütles, et jah, Lätis on seda nime rohkem. Ütlesin, et mulle pole unenägude puhul kõige tähtsamad nimed, vaid mõtted. Sageli ma unenägu üles kirjutades mõtlen, kas kasutada nime või asesõna. Kui ma panen kirja nime, siis võidakse täpselt aru saada, mida ma eelmisel päeval mõtlesin. Jõudsime õppehoonesse, kus oli kaks kioskit. Erik ostis süia ja juua ühest kioskist, mina tahtsin osta selle vastas asuvast. Aga hakkasin kahtlustama, et kui kioskid on eraldi, siis selle joogid on võibolla kõik alkohoolsed. Lõpuks ütlesin, et kui pudeli sildile ei ole kirjutatud eesti keeles, siis ma seda pudelit ei osta. Väljusin majast kiirkõnniga. Erik väljus hiljem, aga tuli joostes, nii et ta läks must mööda ja hakkas järjest rohkem eemalduma. Tee ääres kasvasid puud, millest ühel oli veel neli õuna küljes. Aga need õunad olid nii suured, et nelja õuna oli väga palju. Puud olid kased. Kaskede kõrval õunapuud märgata ei olnud, nii et õunad arvatavasti kasvasidki kase küljes.

Istuti hajutatult suures ruumis. Ühel toolil istus Mats Traat. Tema kohta öeldi, et ta ei ole mitte ainult luuletaja, vaid ka agraarfilosoof. Tal oli ilmunud uus paks luulekogu. Öeldi, et ta kirjutab piibellikus stiilis. Mõtlesin, et ei tea, kas piibellik stiil tähendab mingite kindlate põhimõtete pooldamist. Abram palus, et Traat talle oma raamatu kingiks. Traat ühte eksemplari ei tahtnud anda, sest see oli kunstniku oma, aga enda eksemplari andis ära. Mina küll enda raamatu enda eksemplari ära poleks kinkinud. Üks naine ülistas Traati. Mõtlesin, et varsti võrdleb ta mind Traadiga, sest ma istun täiesti liikumatult. Aga minule vihjates ütles see naine hoopis, et apaatia näitab inimese andetust. Ma ei teadnud, mida sellest väitest arvata. Igatahes oli Traat ka natukese aja eest liikumatult istunud ja enda ette vaadanud. Läksin korvpalliplatsile. Sinna tuli ka Tõnu. Korjasime maast üles mõned käekellad. Tõnu kinnitas, et need on tema omad ja need on tal mängu ajal taskust välja kukkunud. Ükskord oli ka mul korvpalli mängides kell taskust välja kukkunud. Siis olin selle kooli raadio kaudu tagasi saanud. Males olin kõigil viimase aja võistlustel saanud vähem punkte kui enne treeningu mahu vähendamist. Mõtlesin, et järelikult kui muudan treeningu mahu varasemaga võrreldes kahekordseks, siis hakkan rekordiliselt punkte saama.

Loomade sõja teine vaatus

Eile mainitud kass sõdis varestega juba teist päeva. Sel korral tuli ta puu otsast alla rutem ja ilma kutsumata. Aga varesed ründasid teda veel ka maapinnal. Arvasin juba, et kass on halbadest kogemustest õppinud ja enam varestega koos puu otsa ei lähe. Aga ka kass võttis varsti ette uue rünnaku puu otsa. Kass sõdis vaikselt, varesed suure kisaga. Vareste kisa vaibus siis, kui kass läks maja nurga taha.

Vangid

Olime vanglas. Leidsin, et kui Viiralt vanglas ei oleks, siis ta tegeleks vist kunstiga vähem. Üks vangivalvur näitas meile akent, mille kaudu sai vanglast põgeneda. Kui ta oli eemaldunud, põgenes kohe kunstihuviline vang. Järgmistena lahkusid kaks kirjandushuvilist vangi. Kõik vangid põgenema ei hakanud, sest nad tahtsid edasiste probleemide vältimiseks välja pääseda seaduslikul teel, milleks neil tuli oma aeg ära istuda. Aga vanglas oli ka üks nii verine kurjategija, et tema nahal oli verd. Tema põgenes. Vangivalvurid saatsid ise kaks vangi vabadusse, et nad sellele verisele kurjategijale lõpu peale teeksid. Ülesanne täideti ja verine kurjategija uputati lähedal asuvasse laukasse. Seejärel pöördusid ülesande saanud vangid vanglasse tagasi. Vangla uksel oli valve, millele tuli seletada, et tegemist oli ajutise ärakäimisega.

Vahetasin ühe tüdrukuga kirju saksa keeles, sest ta oli sakslane. Mõtlesin talle kirjutada, et ta saadaks mulle minu kirjade keelevigade parandusi. Enne kirjavahetuse algust oli see tüdruk käinud koos mitme uue õpilasega minu klassis, aga ainult lühikest aega. Sel ajal ta polnud mulle veel meelde jäänud. Nüüd mõtlesin teistele klassikaaslastele rääkida, et kuigi selle tüdrukuga olen samas klassis käinud kõige lühemat aega, tunnen teda tänu kirjavahetusele klassikaaslastest kõige paremini. Olin kooli riidehoius. Sidusin kingapaela. Ma ei teadnud, kas õige on kirjutada Fašistlik Partei või Fašistlik-Demokraatlik Partei. Seetõttu tegin paela mitu korda uuesti lahti. Ma ei teadnud, milline sõlm tuleb teha juhul, kui partei nimetuses sõna "Demokraatlik" ei ole. Aga lõpuks leidsin, et sõlm ei tähendagi partei nime, vaid paela kinnipanekut. Riidehoidu saabus rühm poisse. Küsisin neilt, kuhu need läksid, kes on juba riidehoiust lahkunud. Poisid vastasid, et see on vale küsimus, ma pean koju minema hoopis koos nendega. Riidehoiust lahkunud olid tüdrukud.

Pidin joonistama pildi sellest, kuidas isa mulle köögi ukse juures prahti suhu topib. Kui pilt valmis oli, käkerdas isa selle kokku ja tahtis koos ühe teise paberiga ära visata. Hakkasin seda hüsteeriliselt takistama. Ütlesin, et isa ise avaldab enda joonistusi raamatutes. Minu joonistused ei ole halvemad. Minu luuletused on ka isa luuletustest halvemad ainult selle poolest, et ülitundlikku inimest võib minu luuletuste rütm häirida. Sisu poolest nad ei ole halvemad. Ise ma ülitundlik ei ole, nii et minu jaoks ei ole minu luuletused millegi poolest halvemad.

Kass ja varesed

Kass oli roninud kõrge peenikeste okstega puu otsa. Ta võitles seal kahe varesega. Varestel ei olnud selle puu otsas midagi kaitsta, aga nad ei lennanud ära, vaid piirasid kassi sisse, karjusid tema peale ja aeg-ajalt torkasid nokaga. Kass ka ei taganenud, vaid kui vares vahepeal eemaldus, läks ise varesele lähemale ja sirutas tema poole käppa. Päris tapmiskatseid keegi ette ei võtnud. Inimesele see vaatepilt siiski ei meeldinud. Ta hakkas kartulite loopimise ja käte plaksutamisega vareseid eemale peletama. Need lendasid vahepeal eemale, aga tulid varsti tagasi. Inimene läks ja kutsus kassi perenaise. Kui kassi perenaine kohale tuli ja kassi kutsus, ronis see kohe puu otsast alla.

Laua ääres

Meile tuli külla vanaema. Arvatavasti olid teda saatnud Vene sõdurid. Vanaema hakkas meile rääkima uudist, et ühte meie sugulast kahtlustatakse aastatetaguses mõrvas. Tegelikult oli see lugu meile tuttav. Isa ütles, et tal on tervis halb ja ta ei kannata kõiki teemasid. Istusime ümber laua. Pille ütles mulle, et ma mängin diktaatorit, sellega et ma laua otsas istun. Selle eest ma tegin Pillele midagi, mille eest isa mind korrale kutsus. Ütlesin isale, et Pille pole üldse vihane. Aga selgus, et Pille ikkagi on vihane. Seetõttu ma lahkusin sellest lauast ja läksin üksi kööki sööma. Köögis olid veel mõned vennad. Tõnu muutus väga kurvaks, et ma ühe taime täiesti ära sõin. Mina arvasin, et seda taime on veel, aga Tõnu selgitas, et allesjäänu on üks teine taim. Plaksutasin käsi. Selle peale hakkas tunduma, et Tõnu üks kõrv kaotas kuulmise. Aga kui kontrollima hakkasin, siis varsti kuulsid jälle tema mõlemad kõrvad. Tõnu muutus rõõmsaks.

Telefonikõne

1: Kas ema on läheduses?
2: Ta on vähemalt kodus.
1: Ahah.
2: Ma kutsun.
1: Ei, ma helistan paari minuti pärast.

Õppejõud

Lugesin, et üks riik tekkis aastal 1914 nelja riigi ühinemise teel. Ütlesin kommentaariks, et tegelikult oli neil neljal riigil ühtekuuluvustunne juba varem olemas, sest neil oli ühine nimi. Õppejõud ütles, et loomulikult. Läksin vannituppa. Õppejõud oli öelnud, et teooria tõestab see, et kraanikausist ei taha vesi hästi ära voolata. Nüüd nägin, et asi on selles, et äravooluauk on täis selle õppejõu juukseid. Koukisin sealt välja rohkem juukseid kui kunagi varem. Vannitoast lahkudes jätsin juuksed nähtavale, et õppejõud õpiks enda järelt koristama.

Loomahääled

Nurru löömine ei tähenda nurisemist.
Urus istumine ei tähenda urisemist.

Raamatu kujundamine

Hakkasin andma välja luulekogu. Kujundasin selle värvipliiatsitega ära. Kui esimene eksemplar sai kujundatud, andsin selle emale, kes hakkas tegema jäljendeid, kuigi oli juba öö. Ema värvis leheküljed üleni ära, aga igal leheküljel ei tulnud see tal kõige paremini välja. Kui terve tiraaž käsitsi valmis teha, siis ei jää midagi trükikojale andmiseks. Võibolla poed ei oleks trükikojas käimata raamatut müüki võtnud. Käsitsi oli raamatute valmistamine aeganõudev, mistõttu kaalusin piirdumist tiraažiga 50 eksemplari.

Leidsin võrgust ühe foto ja kopeerisin selle oma blogisse. See oli viimasel ajal juba teine foto, mille ma sinna panin. Kirjutasin foto alla, et varem olen kirjutanud luuletuse, et ühe silmaga ja ilma suuta nägu on kole. Aga kuigi pildil on just sellise näoga naine, ei ole see pilt küll kole. Kui Tõnu nägi, millise foto ma blogisse pannud olin, näitas ta, et teises kohas on pilt sellest naisest suuremalt - seal on tal kaks silma ja vähe riideid. Mind see ei huvitanud, sest minu arvates oli oluline, milline on konkreetne blogis olev pilt. Tõnu näitas veel, millise blogisissekande Toomas oli kirjutanud. See oli mitu lehekülge pikk ja see oli avaldatud ühes raamatus. Toomas kirjutas seal kahe varjunime all. Ütlesin, et sellistest asjadest blogis ei kirjutata, sest Toomas oli kirjutanud pisikestest hetkemuredest. Sissekande pikkuse kohta ütlesin, et mulle ei maksa midagi oma blogisse terve raamat üles riputada.

Partei ja KGB

Sageli esitatakse asju, nagu oleksid julgeolekuorganid olnud millegi poolest kuritegelikumad kui kompartei. Aga kui süütu inimene hukatakse, kas siis vastutab rohkem timukas või kohtunik?

Rongisõit

Sõitsin rongiga Tallinna suunas. Sõit kestis mitu päeva. Iga päev kontrolliti pileteid uuesti. Kui ma oleksin pileti ära kaotanud, siis ma oleksin öelnud, et eelmisel kontrollimisel mul oli pilet olemas. Alles sõidu lõpu lähenedes märkasin, et vagunis on klassikaaslasi, kellega ma samasse kohta sõidan. Rong jõudis linnamajade vahele. Keegi ütles, et see ei ole veel Tallinn. Aga jõudsime siiski Tallinna jaama. Rong ei peatunud ka seal, vaid juht sõitis sihilikult merre. Mul oli võimalus aken avada ja merest välja ujuda, aga siis oleksid uppunud teised.

Leidsin otsingumootoriga Hitleri unenäo, mis oli kirjutatud inglise keeles. See ei avanenud. Puhvrist ei tahtnud ma ka vaadata. Minu unenägusid oli palju rohkem kättesaadaval. Meenutasime, kes siin olid. Liisa istus tooli serval, sest ta oli veel väga väike ja tool oli tema jaoks liiga suur. Aga ta oli juba aasta tagasi toolil istunud, kuigi siis ma ei olnud märganud, kui suur see tema jaoks on. Maaja rääkis, et vanaema ei jaksa enam teisi aidata ja teda tuleb ainult ennast aidata. Ühel öösel linnas ringi kõndides oli Maaja näinud, et vanaema istub pargipingil. Oli selgunud, et vanaema oli korterivõtme ära kaotanud, mistõttu ta oli parki ööbima läinud. Aga Maaja oli võtme üles otsinud.

Integratsioon

Integratsioon on see, et Savisaare ametist lahkumise poolt annab allkirju ka vene nimedega inimesi. Osad neist võivad olla puhtad eestlased, osad allkirjad võltsitud, aga kõik nähtavasti mitte. Isegi kui Savisaar ametisse jääb, võib loota, et allkirjad panevad teda paremini käituma. Või kui need talle ei mõju, siis teistele keskerakondlastele paistavad juba mõjunud olevat.

Unelõik

Uni muutus hõredamaks. Tahtsin uuesti sügavamalt magama jääda, et teised saaksid jälle minu pähe oma unenägusid saata. Aga hakkasin kahtlema, kas need ikka on nende unenäod, võibolla on need mu enda omad.

Sääsk rüüpas verd

Sääsk rüüpas verd, kui seda talle valati,
sest veremaitset tunda soovis ta.
Kel veri voolas, viidi ära palati,
kuid uusi relvi juurde tootis maa.

Sel päeval tänavatel palju kisati,
kuid võõrast keelest aru ma ei saa.
Ma pisut taipasin, kui aken sisse visati,
kuid päris aru sellest ei saand ka.

Täna kaks unenägu

Olin koolis. Tundi oli raske jälgida. Seina ääres seisti rivis. Üks peitis ennast teiste selja taha. Teine läks teiste pea kohale. Ma ei saanud aru, mida nad sellega öelda tahtsid. Üks õpetaja tuli rivi juurde laulma. See oli etendus, mida olin juba ükskord nooremas klassis käies näinud. Tol korral olid seda esitavad õpilased väga suured tundunud, nüüd see enam nii ei olnud. Koolis istuda oli mul üldiselt igav. Klaus luges minu luuletusi. Olin luuletustes kasutanud "helina" sõna. Klaus arvas, et sellega ma mõtlen Helinat. Ta ainult imestas, et ma siis ise luuletustes väike olen. Ema seletas Klausile, et vana aeg uuesti elustus. Tegelikult olin need luuletused kirjutanud ammu, kui ma veel Helinat ei tundnud.

Nägime auto või maja aknast, kuidas laps tegi pahandust ja vanainimene teda korrale kutsus. Kui me sinna tagasi läksime, oli probleem lahenenud. Jõudsin ülikooli. Üks klassiõde rääkis, et Lauri N. on kõigest Rahvaliidu kandidaat Riigikokku, aga võiks olla midagi palju enamat. Mulle tuli üllatusena, et ta Laurist nii kõrgel arvamusel on. Aga Lauri ei saanud praegu kõrgel kohal töötada, sest ta õppis veel ülikoolis. Ütlesin, et õudne, selles ruumis oli mul magistrieksam. Korraks arvasin, et see võis korrus kõrgemal ka olla. Aga kohe parandasin ennast ise ja seda tegi ka Sander, et korrus kõrgemal sellist ruumi ei ole. Rääkisin, et magistrieksamil anti mulle raske küsimus - võrrelda Inglise ja Prantsuse fašismi. Sellest tuli rääkida veerand tundi. Lõpuks sain muidugi viie, aga viiel ja kahel pole suurt vahet. Nüüd andis õpetaja meile inglise keele vihikud tagasi. Ta ütles, et pani mulle kokkuvõttes siiski viie. Avaldasin imestust, öeldes, et ma polnud üheski asjas kindel, mida ma vastasin. Aga õiget lehekülge avades nägin, et tegelikult olingi selle harjutuse eest kahe saanud. Õpetaja oli suuliselt teise hinde öelnud vist selleks, et näha, kuidas ma reageerin. Aga õpetaja oli ära hinnanud ka kõik teised vihikusse kirjutatud harjutused, nii et nende kokkuvõttes võisin tõesti viie saada.

Haikude sõnavara

Ma olen varemgi tähele pannud, et kui keegi kirjutab või tõlgib haikusid, siis ta kasutab sõna "liblikas". Praegu loen H. K. Hellati koondluulekogu, millest olen läbi saanud umbes kaks kolmandikku. Seal on mõned haikud. Haikudes kohtasin sõna "liblikas" kaks korda. Muid luuletusi on märksa rohkem, aga nagu tavaliselt, on nendes liblikate tihedus väiksem. Nendes kohtasin kaks korda väljendit "sfinks ja liblikas".

Auto

Ootasin autot, mis pidi mulle järele tulema. Tuli oodatud marki auto. Istusin peale ja sõitsime ära. Aga selgus, et see on vale auto. Pidin seetõttu sellest maanteel väljuma ja jala linna tagasi kõndima. Selle aja sees võis õige auto juba ammu saabunud olla.

Tähtpäevad ühendatud

Kingitusi saan tavaliselt kahel kindlal kuupäeval - jõululaupäeval ja sünnipäeval 1. mail. Täna öösel oli minu mälu järgi esimene kord, kui sünnikuupäev oli ühendatud jõuluilmaga. Sadas lund. Tol aastal, kui ma sündisin, oli äike.

Tellitud ajakiri

Olin raamatukogus. Sain seal kätte esimese numbri ajakirjast, mille olin koju tellinud. Aga see polnud see ajakiri, mida ma enda arvates olin tellinud, vaid üks teine, samuti ingliskeelne ajalooajakiri. Rääkisin ühele mehele, et saadud ajakiri ei ole nii hea, sest selles on lühemad artiklid. Mees võttis ajakirja oma kätte, ja mul oli seda raske riiulist uuesti üles leida, aga siiski leidsin. Võibolla olin tellides kogemata kirja pannud vale pealkirja. Või olid levitajad sarnased nimed segi ajanud. Aga selgus, et ma sain mõlemad ajakirjad, sest neid edastati komplektina. Nais raamatukoguhoidja rääkis, et kui ta nägi, et ma selle ajakirja tellisin, kujutles ta vaimusilmas, kuidas klaas veriseks värvub. Lootsin siiski ajakirjaga koju jõuda. Veri võis sümboliseerida ka ajaloo verisust.