Mõttekäik vikerkaarest stalinistideni

Ajakirja "Vikerkaar" nimi tundub tulevat sellest, et seal on kokku segatud kõige paremat ja kõige halvemat sorti asju. Kui see 1986 ilmuma hakkas, ma sealt veel halba sorti asju ei leidnud. Looduslikul vikerkaarel on kõik värvid ilusad. Ajakiri, mis võtab eesmärgiks avaldada ainult koledaid luuletusi, ei saa hästi lubada seda, et ta avaldab luuletusi vikerkaarest. Need blogisissekanded, mida nimetan mõttekäikudeks, sarnanevad vikerkaartele, sest võivad kümne lausega kõik teemad läbi võtta. Tänane unenäosissekanne jääb ära, sest midagi head mulle unenägudest täna meelde ei jäänud. Enesetunne on muidu korras. Maailmas ei ole kõik asjad korras. Mõnele justkui meeldib asju halvemaks muuta. Pronkssõduri kaitsjad peaksid mõistma hukka selle, et Venemaa tahab keelata Erna retke. Kes kaitses pronkssõduri vana asukohta, aga on Erna retke vastu, see on stalinist.

Mõttekäik keskajast kinniste kirjutisteni

Võibolla on mõeldud, et keskaeg jääb kõige keskele siis, kui kogu ajalugu läbi saab. Aga see võib ka varem läbi saada. Kui inimesed hästi läbi saavad, võib see ajalugu pikendada. Kas tuleks veel pikendada seda sissekannet? Tuleks muuta see selliseks, et see ei ole ainult ajalooteemaline. Eile ma ei pannud silti "luuletus", sest luuleridadega sissekanne oli reklaamiteemaline. Blogi pidamine on enesereklaam. Kirjutati, et milleks kirjutada blogis sellest, millest ei taheta, et loetaks. Aga võibolla ma tahan, et ühed inimesed loeksid ja teised ei loeks. Kinniseks ma seda muidugi kellegi eest ei muuda, muidu ei leia õiged lugejad asja üles. Kinnine on see, mida kirjutan paberile.

Matemaatikaõpik

Olin koostanud matemaatikaõpiku, mida Tõnu parajasti toimetas. Õpikus olid vaheldumisi enda väljamõeldud teooria ja ülesanded. Tõnu ütles, et liiga palju teooriat ajab inimesed vihale. Vastasin, et minu arvates ei ole hoopis nii palju lihtsaid ülesandeid vaja. Ma ei teadnud, kui palju ülesandeid õpilastel uue osa omandamiseks lahendada on vaja. Aga õpetajad said ise otsustada, kui suure osa nad neist lahendada käsevad.

Läksin maleturniiri uuele voorule. Mulle anti kirjad, mis mulle vahepeal mängukoha aadressil tulnud olid. Kirjad olid tulnud ühises suures ümbrikus, mis millegipärast juba lahti tehtud oli. Tundus, et seal on uus Helina mulle kirjutatud kiri ja kirjad, mille teised olid Helinale saatnud ja tema mulle edasi saatis. Aga praegu polnud aega lähemalt uurida. Kui üks mäng läbi sai, siis vaatasin pealt selle analüüsi. Tundus, et analüüsijate seisuhinnangud on liialdatud. Ühe mängija pakutud variandi kohta ütles teine mängija lõpuks, et kuningal on ju tuli peal. Tule alla jäänu oli proovinud vastast ära petta ja kuningaga matiseisust välja jalutada. Tugev mängija ütles, et ta küsib kellegi teise arvamust. Ta leidiski kanali äärest kohe ühe maletaja, kes kohe pakkus lahendust. Kanali äärest mängija leidmine tähendas, et maletajaid on igal pool. Ainult et mina ei tundnud neid nii hästi ära.

Natuke reklaami

Kui majas elavad rotid,
siis ostke neile sprotid!

Kokk hakkas ronima

Isa palus mul kirjutada laulupeo jaoks näidendi algus. Keegi teine pidi selle lõpetama. Kirjutasin, et Arnold Rüütel oli kunagi kosmoseagentuuri juht. Selle koha kandsin ise ette, Toomas lõpetas omapoolse täiendusega, et sellepärast Rüütel ongi praegu Eesti president. Kui laulupidu lõppes, ütles Klaus mõnedele seal viibinutele, et nad võivad koos temaga telkima jääda. Mina mõtlesin välja kaks luuletust, millest ühe kirjutasin esialgu üles lühendatud ridadega, teist üldse mitte, aga kavatsesin mõlemad hiljem korralikult üles kirjutada. Läksin Meelva sööklasse. Seal küsisid kokad mult isikuandmeid, mis nad üles kirjutasid. Kui ütlesin korterinumbri, siis pakkusid nad, et minu vanus on sama, mis korterinumber. See oli maainimeste karm nali. Linnainimesed ei oleks vanust suurendama hakanud. Näitasin Tõnu väljaantud raamatud, kus olid ära toodud minu ilmunud luulekogude kaane kavandid. Ütlesin kokkadele, et see peaks neid huvitama, sest kavanditel on fotod nende külast. Luuletuste kohta, mille olin kavatsenud üles kirjutada, ütlesin, et ma neid ei kirjutagi, sest need on hakanud mul juba meelest ära minema. Üks kokkadest kirjutas ka luuletusi. Ta sai minu jutust valesti aru, nagu roniksin ma majaseina mööda üles. Seetõttu hakkas ta ise mööda seina üles ronima. Varsti oli ta juba nii kõrgel, et targem oli teda mitte hoiatada, vaid ainult hinge kinni pidada. Tuli üks vanem meeskirjanik, kes ei taibanud üldse, et ronimisel oleks seos minuga, vaid seostas seda ühe kirjaniku loomingu mõjuga. Ta rääkis valju häälega, et eesti kirjandus ei ole piisavalt verine, aga ronijat mõjutanud kirjaniku ühes raamatus saab surma 20 inimest. Ronija ehmatas rääkija hääle peale ja kukkuski alla. Aga ta jäi ellu, sest kukkumise kergendamiseks oli akende alla kuhjatud pehmet mulda.

Salvestasin uut faili. Arvuti hoiatas mind, et erinevalt teistest selle kataloogi failidest ei ole uue faili sisu piisavalt Aafrikaga seotud. Tegelikult ei olnud vanematest failidest ka kõigis Aafrikast juttu, aga arvuti arvates võis neis kaudne seos olemas olla, sest neis oli nimetatud teisi maid. Diktaatoril põlesid tühjades ruumides vaheldumisi roosa, roheline ja pruun valgus. Diktaator hoidis käes pealuud. Pealuu käes hoidmine avas tee hukkamistele. Majas peitsid ennast läbisegi kahe erineva vaenupoole võitlejad. Üks tegelane jooksis ringiratast läbi kõigi tubade ja pidas peitunud võitlejatega tulevahetust. Ta lasi maha nii vastaspoole võitlejaid kui ka eksikombel omasid, aga ise pihta ei saanud.

Ma ootasin

Ma ootasin, et taevast kukuks kivi,
kuid ikka seda veel ei kukkunud.
Ma meeles hoidsin, mis on minu nimi,
ja sellepärast ma ei tukkunud.

Sealt taevast paistis juba kivi pinda,
kuid ikka veel ei järgnend kukkumist.
Ma mõtlesin, mu nimi läheb hinda,
kuid seda alles pärast nukkumist.

Nagu Eesti Kongressi ajal

Minu toas olid uued kollasekirjud kardinad, mis mulle väga meeldisid. Aga varsti võeti need uuesti eest, põhjendusega, et need on liiga erksates värvides. Mul ei olnud oma toas mingit otsutusõigust. Üks ärimees tahtis muuta Tartu küttesüsteemi. Ütlesin, et see tähendab, et siin toas toimub muudatusi, sest siin on selle küttesüsteemi keskus. Üks mees saatis mulle e-maili ehk ütles suuliselt, et Vadja Kongressi liikmed tuleb võrdsustada Eesti Kongressi liikmetega. Seda ütles ta võibolla ainult oma ärihuvide maskeerimiseks. Olime vannitoas. Näitasin joont vanni ja seina vahelisel pinnal, küsides, kas see on Eesti-Vene piir. Siis parandasin ennast, et see ei saa veel piir olla, sest vannitoa taga asuv tuba kuulub ka meile. Olin kongresssil. Üks mees pidas kõnet. Vadjalane kuulas esimeses reas ja hüüdis sealt vahele, et ta ju ütles täna hommikul, et Vadjamaa tuleb Eestiga liita, miks seda arvesse ei ole võetud. Liitmise vastu ei olnud keegi, aga ei teatud, kuidas seda teha. Mulle meeldis, et on jälle nagu Eesti Kongressi ajal, et tullakse kokku ja arutatakse rahulikult maailma parandamist. Mult küsiti, miks ei ole siin maamarssal Kulbokki. Vastasin, et võibolla ei olnud tal siin lõbus. Öeldi, et ei-ei, selles ei ole asi. Pakkusin järgmiseks, et võibolla Kulbokil ei olnud siin naljakas. Küsiti, kuidas ma üldse Kulboki mõju alla langesin. Vastasin, et ma ei langenudki, vaid ma aitan kõiki inimesi.

Raamat ilmub

Tänasest "Sirbist" võib siis lugeda, mille jaoks sel korral raha anti. Raamatute väljaandjate asemel on saajate hulgas kõige rohkem messile sõitjaid. Mina taotlesin täiesti ainulaadse raamatu väljaandmiseks, aga ei antud. Raamat ei jää sellepärast ilmumata. Paberil on vaja avaldada sellepärast, et elektrooniline raamat võib õhku lennata. Ja elektroonilist ei saa nuusutada. Minu varasemad kirjutised pole kõigile meeldinud, aga inimene peaks sellegipoolest tegelema sellega, milles ta on andekam kui muul alal. Kui mõni lugeja väärtuslikku teost ei mõista, siis on see juba tema andekuse küsimus. Mõni teine lugeja jälle mõistab.

Vast tahtis Itaalia seisukohta võtta

Oli vene keele tund. Vene keele paremaks omandamiseks hakkasin seda iseseisvalt lugema. Vahepeal ei olnud paberilaadsel pinnal tähti, kuid siis mul vist nägemine teravnes, sest tähed olid olemas. Isa ütles, et ma põletaksin selle ajalehe ära, läheksin Kirjandusmuseumi ja kirjutaksin seal raamatu. Mina polnud nõus läbi lugemata vana ajalehte ära põletama. Tahtsin lugeda läbi terved numbrid, isegi kuulutused, kuigi nii läheb töö aeglaselt edasi. Toomas ütles, et magistritöös kirjutasin ma õige teema asemel kamba asjadest ja veel ühel valel teemal. Vastasin, et nende asjade kohta ma tegin küll ajalehest väljakirjutusi, aga magistritöös ma neist ei kirjutanud. Lugesin ajalehte edasi. Seal kirjutati, et üks laev lähenes Itaaliale ja Itaalia võttis endale eesmärgiks valmistada tuumapomm. Hakkasin kahtlema, kas 19. sajandil ikka osati sellist eesmärki võtta. Vast tahtis Itaalia tuumarelva küsimuses ainult seisukohta võtta.

Närisin nätsu. Ma ei mäletanud, kust ma selle nätsu sain, võibolla oli see sama näts, mille ma põrandalt leidsin. Mäletasin, et teised on varem nätsu hääletult närida saanud, aga minul praegu suu matsus. Muidu oli suul hea tunne. Tõnu lamas kahekorruselise voodi esimesel korrusel ja Klaus teisel. Tõnu ütles Klausile, et ta saab Klausile purjus peaga vett anda. Mina ütlesin oma voodist, et ma ei saa silmi lahti. Varsti lisasin, et nüüd mul on juba silmad lahti. Iseseisvuspartei juhatuse liige kaebas, et partei liikmetest ei ilmuta keegi peale tema aktiivsust. Ema tahtis mõnedele Iseseisvuspartei liikmetele kirja saata. Ühe nime kirjapilti küsis ta enne teiste käest. Ta oli selle täiesti valesti kirjutanud. Mõtlesin, et las ta saadab kirja pealegi vale nimega, küll nime omanik kirjale vastates ise parandab. Kaevati veel, et kirjale on raske vastust saada. Pidasin Iseseisvuspartei esimeest suureks vaidlejaks, seetõttu soovitasin, et ema talle kirjutaks, siis ta saab iga päev sellise vastuse, mis talle meelde jääb. Hakati koostama Iseseisvuspartei listi. Mõtlesin, et kui mind peaks sinna listi pandama, siis ma sinna ei kirjuta, sest ei ole partei liige. Või hakkan listis tutvustama rohelise erakonna seisukohti.

Mõttekäik mädanevast riigist kamani

Riik, mis mädaneb, võib ka teise riigi mädanema ajada. Riik, mis on tugev, võib teise riigi vallutada. Tugeval loomal on kergem olla lihasööja. Tallinna loomaaias olen käinud ühel korral. Ükskord viibis Tartus tsirkuse loomaaed, kus käisin mitu korda. Kõige rohkem vaadati jõehobu, kelle nähtavale toomiseks visati talle kartuleid. Kodus jätkub kartuleid praegu vist üheks keetmiseks. Kui teed külmalt juua, ei pea seda iga päev keetma. Praegu on ka kannus külma teed, aga täna olen joonud ainult mahla. Järgmiseks joon jogurtit, kui ma just keefiriga tehtud kama ei söö.

Röövlid. Pealtkuulamisaparaat.

Tõnu pidi tegema minu raamatule kaanekujunduse, mille eest mina pidin talle maksma. Soovitasin talle, et ta küsiks enne kirjastuselt, ega kirjastus ei maksa, äkki kirjastus maksab rohkem. Tõnule maksmise ühe osana pidin tasuma meie auto pidurite parandamise eest. Seda olin nõus tegema, sest arvasin, et selleks kulub ainult 150 krooni. Aga paranduses ütles Tõnu, et maksta tuleb 900 000. Ütlesin, et sellele kuluks kogu minu raha, kui mul üldse on nii palju. Pealegi saab Tõnu minust suuremat palka. Ma ei hakanud maksma. Kui ma maksnud oleksin, oleks mind autoga koju sõidutatud, aga nüüd läksin jala. Tõnu ja Henn tulid koju järgi. Nad küsisid nüüd sama summa isa käest. Isa oli nõus maksma, kuigi järgi oleks tal jäänud vaid 20 000 krooni. Tõnu ütles, et kui raha ära ei maksta, siis autol parandusest välja sõita ei lasta. Isa ütles, et rohkem ta ei maksa, auto võibki parandusse jätta. Henn oli minu rahakoti kallal. Läksin vaatama, ega ta sealt raha pole võtnud. Hennul oligi käes üksteist 100 000-kroonist. Võtsin talt need ära ja panin teki alla. Saabus üks naine, kes oli panga töötaja. Ta rääkis, et keegi meie perest on panka röövinud. Näitasin talle Hennult ära võetud 100 000-krooniseid. Naine kinnitas, et need ongi pangast röövitud. Ma ei olnud kindel, kas tal on õigus. Isa ütles, et Tõnu ja Henn on kaabakad.

Seisime maja ees. Hakkasime rääkima Helmist ja Raivost. Kohe tuli auto, kus nad sees istusid. Helmi ütles, et nad tulid sellepärast, et kuulsid, et neist räägitakse. Toas küsisin emalt, kas on leiutatud selline seade, millega saab kuulata kaugemas punktis räägitavat juttu. Ema kinnitas, et on küll. Järgmisel korral seisime mitmekesi wc-s. Keegi ütles, et kõige rohkem tuleb õppida vist geograafia erialal. Mina arvasin, et see kui palju õppida tuleb, sõltub ka sellest, kuidas eriala inimesele sobib. Hakkasin rääkima, kuidas Helmi ja Raivo juttu pealt kuulsid. Kohe tuli jälle auto nendega ja nad ütlesid, et nad jälle kuulsid, et neist räägitakse. Arvasin, et mingis kohas räägitavat juttu saab pealt kuulata siis, kui selle koha koordinaadid on teada. Toas mõtlesin, et raske on keemia eriala, sest kui käed värisema hakkavad, võib katseklaasi kallatav vedelik sellest mööda minna. Aga leidsin, et kui mööda läheb vaid osa vedelikku, siis ei ole see väga hull. Keemikute ülesanne on vist ainete määramine. Määrama hakates peavad nad midagi juba aimama. Ema tuli reisilt koju. Ta küsis mult, kus vennad on. Mõne venna asukohta ma teadsin, mõnest polnud mingit ettekujutust.

Mõttekäik sipelgatest foorini

Mis on sipelgatel muret? Nad on nii pisikesed, et nende mured on ka pisikesed. Lindude ja päkapike mured on suuremad, sest neil on suurem kõht ja nad peavad rohkem sööma. Päkapikud peavad kuuldavasti isegi jõuluvana koti pakkima, mis on suurem kui nad ise. Inimene ehitab ka suuremaid maju kui ta ise. Teatavasti avastas juba üks narkomaan, et banaan on väiksem kui banaanikoored. Viimasel ajal olen käinud palju toidupoes, aga banaani pole ostnud, sest kodus on alles kurkide ja tomatite söömine pooleli. Ma olen kuulnud, et kurkidel koguneb mürk koorde, tomatitel jaguneb see ühtlaselt. Teiselt poolt olen kuulnud, et tomatitel tuleb roheline ots ära lõigata, sest nitraadid kogunevad sinna. Ja see roheline ots on väiksem kui kurgi koored. Ühendav on see, et mõlemad on rohelised. Või on tomatil siiski valge? Tomat ise jõuab oma elu jooksul olla nii roheline kui ka punane, nagu foorituli. Selle vahega, et roheline foorituli lubab üle tee minna, aga rohelist tomatit ei sööda. Siis on tomat autofoor.

Bioloogia eksam

Kuigi mul oli ülikool lõpetatud, käisin tegemas bioloogia sisseastumiseksamit, et vaadata, kui palju ma punkte saan. Nüüd vaatasin videot sellest, kuidas hinded teatavaks tehti. Minu kohta näidatud kaadritest osadest oli näha, et ma olin närvipinge all. Minu arvates neid ei oleks tohtinud näidata. Vaatajad tegid neid kaadreid nähes iroonilisi märkusi. Sissesaanute nimekiri rippus tahvlil. Seal oli minu omaga sarnane perekonnanimi, aga ma ei teadnud, kas selle all on mõeldud mind, sest mõned tähed olid valed. Siis tõi õppejõud oma märkmiku, kust võis eksamihinnet vaadata. Kui märkmik minu kätte jõudis, ei leidnud ma sealt õiget lehekülge. Õppejõud keeras ise õige lehekülje lahti. Nüüd nägin, et olin saanud 30 osavõtja hulgas 14. koha. Ikkagi esimeses pooles. Seega võisin tulla esimesse poolde igal erialal. Aga kuna eksam oli toimunud kahes ruumis, siis ma ei teadnud, kas 30 inimest oli olnud minuga samas ruumis või kahes ruumis kokku. Samuti ei teadnud ma, kas ma sain 14. kohaga bioloogia osakonda sisse, sest ma ei teadnud vastuvõetavate arvu. Aga hakkasin mõtlema, et 30-liikmeline nimekiri võibki olla hoopis vastuvõetute nimekiri. Siis mul läks väga hästi, arvestades sellega, et ma vist üldse eksamiks ei õppinud. Ma polnud praegugi kindel, milline on kõige kõrgem aste seltsist, klassist ja hõimust. Igatahes on teadlased välja mõelnud väga põhjaliku liigituse. Oleks võinud arvata, et ma tegin bioloogia eksami selleks, et hakata õppima Helinaga samal kursusel, aga tegelikult tegin mina eksami Tartu ja tema Tallinna ülikooli. Ma polnud siiski päris kindel, kas ta ei saa veel Tartusse üle tulla.

Lompides ujusid kalad. Need olid krevetid ehk räimemaimud. Küsisin, kuidas nad linna said, kas roomasid. Vastati, et nad tulid kraavi mööda. Nüüd nägin tee kõrval kraavi, mida olin kunagi tundnud, aga vahepeal ära unustanud. Selle kraavi abil juhiti linnast välja äravoolukaevude vett. Tänavalt hakati otsima ühe riigi ühte seadust. Tänavale olid maetud hukatud. Neid oli ka majaukse ees. Nende kohale kaaluti panna silda, et ei peaks surnuid tallama. Minu arvates oleks maapinnale pandud sillal käimine samuti surnute tallamine olnud, nad oleks tulnud hoopis ümber matta. Üks vend pani iga natukese maa tagant mõne raamatu üks riiulivahe madalamalt kõige kõrgemasse riiulivahesse. Palusin kontrollida, mida ta teeb, sest eile proovis ta maja õhku lasta, võibolla tahab ta täna sedasama teha, võibolla kogub ta õhkulaskmiseks sobivat paberit. Vend ütles selle peale, et ega ta eile maja õhku lasta ei tahtnud, vaid ainult korstnatoru. Ema küsis, kus on plaat teatud lauluga. Vastasin, et selle lauluga plaati meil ei ole, see on Steinfeldti laul ja on hoopis CD-l. Ühe teise laulja samateemaline laul on mul veel lindil. Hakkasin oma sahtlist CD-d otsima. Leidsin selle teistsuguseks muutunud ümbrisega. Rahustasin ennast, et muutunud on see sellepärast, et see on unenägu.

Autori muutumine

Kõigepealt lugesin, mida autor sõjas viibimisest oma vanas eas kirjutatud mälestustes kirjutab. Seal kasutas ta süngeid värve. Seejärel lugesin, mida ta oli samal teemal aastakümneid varem ilukirjanduslikult kirjutanud. Hoiak oli samuti kriitiline, aga kõik huumoriga segatud. Erinevust annaks seletada ka žanride erinevusega, kuid võib rääkida siiski mälupildi teisenemisest.

Vana ja uus tuttav

Vahetasin ühe tüdrukuga kirju, aga kui ma temaga Tallinna Ülikoolis kohtusin, siis nägin, et ta ei tee minust üldse välja. Seetõttu lõpetasin temaga kirjavahetuse ära ja hakkasin selle asemel suhtlema teise tüdrukuga, keda ma esimest korda nägin samuti tol korral Tallinna Ülikoolis. Varsti jõudsin järeldusele, et tegin valesti, sest esimene tüdruk oleks minuga tegelikult kirju edasi vahetanud, ainult suuliselt ei tahtnud rääkida. Pealegi avaldas uus tuttav "Postimehes" sellise artikli, millega ma ei saanud kuidagi nõustuda. Artikli juurde oli märgitud, et ta on Tartu Ülikooli õppejõud, artiklis kirjutas ta, et kui on valida lugemise, raadio kuulamise ja televiisori vaatamise vahel, siis tuleb valida televiisori vaatamine, sest televiisor teeb kõik puust ette. Ma sain aru, et talle võib televiisori vaatamine paremini sobida kui mulle, aga tema mõtted tundusid ikkagi imelikud. Ariel vaidles sellele õppejõule midagi vastu, millele õppejõud vastas uue artikliga, et Ariel peab endale panema külge märgi, et ta on ohtlik. Ariel avaldas lühikeses võrgukommentaaris sellise vastuse üle imestust.

Hüiumärgid

Endale mulle hüiumärke panna eriti ei meeldi. Teiste tekstidest neid lugeda meeldib rohkem, kui need pole just pandud mõne solvangu järele. Maleraamatust leidsin viimati hüiumärgi, mis mulle eriti meeldis. Males tähendab hüiumärk head käiku. Vaadatud partiis oli seda kasutatud kaotaja viimase käigu järel, selle asemel, et kirjutada vastupanu mõttetusest. Viimase käiguga seadis kaotaja üles veel viimase lõksu, mis andis talle lootuse pääseda patiga.

Aasta pärast sünnipäeva

Aasta tagasi olin saanud 30 aastaseks. Mul oli käinud palju külalisi, kuigi ma polnud kedagi kutsunud. Kutsuda ei saanud ma neid sellepärast, et mul oli just ilmunud raamat, mistõttu küllakutse oleks olnud tõlgendatav lubadusena kinkida raamat. Tänavu seda probleemi polnud. Aga mullu oli külalisi nii palju sellepärast, et mul oli ümmargune sünnipäev. Tookordsed külalised käisid erinevatel kellaaegadel. Hommikul saabus teiste hulgas Kulbok. Talle oli sünnipäev ainult ettekääne, tegelikult tuli ta poliitilise spioonina. Krister tuli ajalehe spioonina. Mäletasin, et külas käis keegi vendade klassivendadest, aga täpsemalt tema isikut ei mäletanud. Küsisin nüüd, kas see oli Oliver. Vennad lükkasid minu oletuse ümber. Delfi oli varem viidanud ka minu blogile, kuid kui ma nüüd järgi vaatasin, oli see viide kustutatud. Viide Kulboki blogile oli alles, kuigi tal oli seal ainult kaks sissekannet. Kulbok kirjutas blogis, et varsti saab Eesti esimese kuninga. See pidi tulema välismaalt. Öeldi, et keegi on uuesti Euroopa Liidust kirjutama hakanud. Selle peale ütlesin, et kui tahta Euroopa Liidus elada või sealt välja astuda, siis on loomulik, et sellest peab kirjutama. Rahvahääletuse järgne kirjutiste arvu langus ei loe. Klaus pistis jalad minu toa riiuli alla, et teha jõuharjutusi. Keelasin teda, et suures toas ta sai seda teha, sest seal on riiul nii raske, aga siin on riiul kerge ja ta tõmbab selle ümber. Riiul hakkaski kõikuma. Pidin sellest kinni haarama, et see ümber ei kukuks. Laulsin sõnadega, mida üheski keeles ei ole. Uute sõnade leidmiseks kasutasin osaliselt tähestiku järjekorda. Lauluga andsin edasi erinevate koomiksipiltide emotsioone. Helina olin aasta tagasi sünnipäevale kutsunud, aga ta ei tulnud. Tänavu läks mul meelest teda kutsuda. Teenusepakkuja oli keelanud mul oma blogis uute luuletuste avaldamise, kuigi muud võisin seal kirjutada. Mõtlesin, et juba avaldatud luuletustele viiteid panna võin ikkagi.

Kõne kongressil

Raamat algas EKP kongressil peetud kõnega. Vanasti oleks see kõne mind ilmselt vihale ajanud, aga praegu meenutas mulle minu enda unenägusid. Küsisin vanematelt inimestelt kontrolliks, kas EKP kongressidel olid kõik kõned nii ilusad. Vastuseks küsiti, mis kõnet ma loen. Kui ütlesin, kelle kõne see oli, siis öeldi, et see oli ju tubli mees.

Võitlevad putukad

Naabermaja ees heisati Ameerika lipp, et mõnitada tänast Ameerika riigipüha. Heiskaja pidi elama samas majas, sest ühel korral varem oli Ameerika lipp heisatud juba selle maja taga. Naabermaja elanikele saadeti teade, et nende maja juurde tuleb kindlal ajal auto, kuhu nad saavad kommunistlikke asju ära anda. Seal majas elav putukas solvus, et teda kommunistiks peeti, ja tungis teate saatnud putukale kallale. See omakorda oli vihane, et kallaletungija on kommunist. Nad võitlesid kaua, ilma et kumbki oleks ülekaalu saavutanud. Vahepeal tundus, et teisele selga roninud putukas on võitnud, aga ta siiski ei olnud nii raske, et alumist putukat puruks rõhuda. Varsti oli võitlus kestnud juba kaks aastat. Oli üllatav, et putukad üldse nii kaua elavad. Need olid väiksed putukad, aga köögis lendas ka üks suur sääsk, kes mulle hirmu peale ajas. Ema ei lubanud seda sääske aknast välja ajada, sest Hennul minevat teda vaja. Ma ei saanud aru, miks just Hennul, kui bioloogiat õpib Toomas. Varsti hakkas Henn ise sääske kinni püüdma, et teda kuskile kaasa võtta. Henn tegi nalja, et ta külvab ühe taime seemned ühe puust asja kõrvale. Naljakas oli see sellepärast, et selle taime külge pidi kasvama vatt, mis oleks muutnud kergeks puust asja süttimise.

Lepalehed

Kogusime lepalehti,
aga enam need ei kehti.

Eilsest malefilmist

Eilse filmi lapssuurmeistri suhtumine oli mõistlik, kui ta ütles, et teda rõõmustab iga võit. Palju nõrgemad mängijad ütlevad vahel endast natuke nõrgemale, et temaga pole huvitav mängida. Siiski väitis filmis näidatud algaja, et suurmeister temaga mängida ei viitsi.

Kasparovi suhtumist ei pea ma õigeks, kui ta ütles, et see, kes tahab kõigist parem olla, peabki ennast kaotuse korral halvasti tundma. Aga kui kõige paremad peaksid tahtma olla kõik, kas siis peaksid ennast halvasti tundma kõik peale ühe? Mis on sel juhul mängu mõte? Õigem suhtumine tundub olevat, et võita on väga hea, aga kui lihtsalt mängida saab, siis on ka hea. Kuigi kõiki võita ei pruugigi väga hea olla, sest siis hakkavad teised inimesed võitjale kohustusi välja mõtlema.

Hiire tapmine, muuseum, haigla

Isa hakkas andma välja uut luulekogu. Avaluuletuseks pani ta sellise, kus nimetas ema, minu ja Klausi luuletusi, et need on talle tähtsad. Mõtlesin, et mõni noorem vend võib ka luuletusi avaldama hakata, aga siis ei saa isa luuletuse teksti enam muuta. Minu luuletuste mainimine võis teha minu raamatutele reklaami, aga võis ka teha isa raamatule vastureklaami. Olime Paide köögis. Isa hakkas tapma hiirt. Järjekorras ootas rott. Hiirele tuli anda väga palju hoope, aga ta siputas ikka edasi. Ütlesin, et hiir on tegelikult vist juba surnud, ainult refleksid panevad teda veel liikuma. Hiire olid nii vastupidavaks muutnud nähtavasti meie vaenlased. Lõpuks lõpetas hiir siputamise. Klaus ütles, et hiiri ja rotte pole vaja üldse tappa. Vaidlesin vastu, et Indias levitavad katku just rotid.

Läksime klassiga ühte muuseumi. Trepi käsipuu küljes sai vajutada asju, mida esile kutsuda. Õpetaja soovitas murda kõigil endale kile sarnase asja küljest tükk käte kuivatamiseks. Tükke jätkus üllatavalt paljudele. Aga kui kogu klass neid võtnud oleks, ei oleks hilisematele külastajatele jätkunud. Maha istudes hakkasin vaatama uut "Loomingu" numbrit. Selles oli avaldatud Freudi lugu unenägude kohta. See oli arvatavasti sama, mis oli eesti keeles juba raamatuna ilmunud. Freud nimetas ennast ärkvelolijana kettaheitjaks, sest siis paneb ta unenäod liikuma. Ta kirjutas, et ärkvel olles mõistab ta osad asjad hukka, mida ta unenäos on teinud, aga unenäo ajal kiidab kogu oma tegevuse heaks. Mulle tundus kahtlane, et ta oma suhtumist ärgates nii kindlalt mäletab. Ta võis ka põhjendamatult üldistada. Ruumis oli üks mees, keda selles numbris samuti avaldatud oli. Kirjanduskriitik ütles selle kohta, et selle mehe raamat ilmus viies köites - eraldi raamat ilmus kaheköitelisena, sama lugu "Loomingus" järjejutuna läbi kolme numbri. Isa luges ette luuletuse riidesse panemise kohta, pani samal ajal riidesse ja kõndis uksest välja. Ema oli üllatunud ja ei teadnud, kas isale järgi minna.

Olin psühhiaatria haiglas. Üks tüdruk, kes seal samuti ravil viibis, tahtis minuga rääkima hakata, aga mõtles ümber ja hakkas hoopis mängima, et ma põgenesin tema eest linnast maale. Ta mängis siiski, et linn ja maa saavad omavahel hästi läbi. Haiglasse tuli veel inimesi juurde, kellega oli võimalus rääkima hakata. Haiglas oli kergem inimestega jutule saada kui mujal.

Nägu

Läbi akna vaatab sisse üks nägu. Kogu nägu pole näha, sest see on aknast suurem. Kustutame lambi ära, siis ta meid rohkem ei näe.

Oli aeg, kus raha oli odavam kui tapeet. Kleepisime raha seina. Nüüd istume pimedas toas ja nuusutame, kas raha haiseb.

Rästikuga unenägu

Tiirutasime autoga. Pistsime autoaknast välja põleva tuki, millega ähvardasime ühe objekti süüdata, kui meie nõudmisi ei täideta. Nõudmised täideti, kustutasime tuki ära.

Üks tüdruk joonistas tahvlile kriidiga nii paksult, et värvikiht oli kombitav. Ta joonistas vastavalt selle õppeasutuse õpetusele. Mina teatasin, et mina joonistan nii nagu ise tahan. Et tüdruku pildiga oli midagi valesti, seda näitas juba see, et sellel olid päikesekiired tumedamad kui kiirte vahele jääv.

Õpetati, et kui rästik alla neelata, võib ta kõhust suu kaudu välja roomata. Mul tekkis küsimus, miks peaks üldse rästiku alla neelama. Tulin mõttele, et ürgajal avastati, et mittemürgised maod on söödavad, ja hakati seetõttu sööma vahel ka mürgiseid. Mõtlesin, kas lõigata rästikul pea otsast, aga viskasin ta surmamiseks hoopis aknast alla. Hoidsin teda viske ajal kinni peast liiga kaugelt, nii et ta oleks saanud mind hammustada. Rästik kukkudes surma ei saanud ja võis möödakäijatele ohtlikuks muutuda.

Ärritus

Eile tartlased võibolla kuulsid, kuidas ma karjun. Eriti põhjust ei olnud, aga olin ärritunud. Minu toas on üks riiul aastaid sama koha peal olnud, aga teise toa inimestele see äkki enam ei kõlvanud, sest nad märkasid, et kardin läheb vastu riiulit. Nad otsustasid riiulit mõned sentimeetrid nihutada, milleks tuli kõigepealt riiulist kõik raamatud ja kapist minu salajased paberid välja võtta. Kui raamatud olid tagasi pandud, ei saanud ma ikka oma tuppa minna, sest leiutati, et raamatud tuleb tähestiku järjekorda panna. Lõpuks kui võõrad minu toast lahkusid, oli teistes tubades ka palju rahulikum tunne.

Unenäod sauna ja tõlkimisega

Rühm inimesi oli kunagi Moskvas käinud ja fotosid teinud. Selle kohta tuletati sageli meelde nalja, et üks neist oli öelnud, et nüüd tuleb fotosid töötlema hakata, kuni need ilusaks lähevad. Lõpuks seletati mulle ära, et naljakas on see sellepärast, et fotode töötlemisest rääkimine oli vihje Nõukogude korra aegsetele võltsingutele. Minule oli töötlemine fotode puhul alati loomulik tundunud. Sellest räägiti saunas. Läksin saunast ära. Alles pärast lahkumist jõudis mulle kohale, et peale meeste oli saunas olnud ka üks naine. Ma polnud teda varem märganud, sest ta ei rääkinud. Ma ei mäletanud isegi, kas ta istus seal riietega või ilma riieteta. Varsti läksin sauna tagasi. Olin seal esialgu üksi. Varsti tõi see naine sinna oma lapsed. Ta ütles lastele, et need minu juurde läheksid, sest mina sain aru, miks kass hiiri püiab. Lapsed tulid, näitasid Miki-Hiire pilti ja küsisid, kes see on. Ütlesin, et see on Miki-Hiir. Miki-Hiir oli maailma esimese multifilmi peategelane. Lapsed puutuvad temaga edaspidi arvatavasti veel palju kokku. "Arvatavasti" ütlesin sellepärast, et täna võis maailma lõpp tulla. Lapsed palusid, et ma räägiks mõnest multifilmist. Ütlesin, et eriti ma multifilme ei tunne. Kõige paremini tunnen enda joonistatut. Joonistasin seda pikale paberirullile, kavatsedes seda kiiresti tordikarbis oleva augu eest läbi tõmmates liikuma panna, aga see ei tulnud välja. Selle multifilmi jätsin pooleli, joonistades selle asemel mõned lühikesed, mille kaadreid ma näitasin läbi tordikarbi augu aeglaselt. Üks lastest küsis, kes stsenaariumi kirjutas. Vastasin, et mina kirjutasin, aga ma ei saanud seda valmis. Saunalavale saabusid mitu naist. Täna olid matused, segasaun oli matusekomme. Naised ei jäänud sauna kauaks.

Räägiti, et läbi aegade on korratud juttu, et eesti luule jõuab maailma, aga seni pole ta jõudnud. Kommenteerisin, et mina olen oma luuletused inglise keelde tõlkinud. Kellegi kohta, kes oli hakanud luuletõlkijaks, ütles isa, et neil, kellele meeldib luuletusi kirjutada, aga ei ole midagi öelda, tulebki teiste luuletusi tõlkima hakata. Isa pidi minema kõnet pidama ja üks naine tema kõnet tõlkima. Isa läks juba kohale, aga naine ei vaadanud õigel ajal kella, jäädes liiga kauaks istuma. Kui naine kohale jõudis, siis kõne juba käis. Naine alustas siiski kõne võõrkeelde tõlkimist. Ma ei teadnud, kas ta tõlgib algusest peale või alates sellest hetkest, kui tema kohale jõudis. Esialgu ei teinud isa piisavalt pikka pausi ja hakkas tõlgiga segamini rääkima. Isa rääkis Arnold Rüütli sarnase häälega. See tuli sellest, et mõlemad olid vanad. Publikule tegi nalja, et vahepeal ajas isa endale märkamatult keele pikalt suust välja. Seejärel olin kodus. Meie ukse taha tulid võõrkeelt rääkivad inimesed. Lõime nad tagasi. Seejärel kõndisin läbi trepikoja ja vastu tulid usuinimesed. Üks noorem naine vaatas mind jõllis silmadega, vanem naine ütles talle midagi võõrkeeles. Mina ei saanud sellest aru, aga ema kuulis seda lauset uksel ja oletas, et öeldi, et ma olen Saatana õpilane. Küsisin, kes on sel juhul Saatan.

Loetavuse tagamaadest

Ajalehes kirjutati, et klikitavuselt teine blogi on paremuselt teine. Teiselt poolt on öeldud, et ajaleht müüb seda paremini, mida halvem ta on. Sellele omakorda võib vastu vaielda, et väärtkirjandust loetakse ka palju. Ehk ei ole siis loetavuse ja headuse vahel üldse seost? Teatavasti sõltub blog.tr.ee all klikitavus kõige rohkem pealkirjast. Aga mulle on tähtsam vahel ilus pealkiri panna kui maksimaalselt klikke saada. Kõige kõrgemale olen edetabelis tõusnud nende pealkirjadega, mis võivad inimesi hirmutada. Aga milleks kellelegi asjatut hirmu põhjustada? Kirjutamise eesmärk peaks olema maailma parandamine. Paremas maailmas ei peaks olema asjatut hirmu.

Raamatu kirjutamine. Kaks töökohta.

Olin kirjutanud kunagi koos Klausiga unenägude põhjal eepose. Nüüd kirjutasin seda proosasse ümber, et raamat trükis avaldada. Kõige rohkem kartsin seda, et nähakse läbi, millisele varjunimele vastab milline reaalne isik. Mõnes vastavuses polnud ma ise kindel. Ühele pärisinimesele paistis vastavat mitu varjunime. Kui mul raamatu käsikiri valmis oli, tuli Klaus, kes ütles, et talle kuuluvad ka selle raamatu autoriõigused. Ma ei teadnud nüüd kindlalt, mida teha. Üks võimalus oli märkida autoriteks nii mind kui ka Klausi, kuigi uue käsikirja olin kirjutanud mina üksi. Teine võimalus oli märkida mõlemad autoriteks, aga mind üksinda koostajaks. See küsimus ei olnud mulle väga oluline, tähtsam oli, et raamat valmis sai.

Sain palka kahe töö eest. Üks neist oli töö KGB heaks. Arvati, et kui ma KGB heaks töötan, siis ma olen kurjategija. Tegelikult ma ei teinudki seda tööd, vaid võtsin ainult palka vastu. Teist palka sain töö eest Taimo heaks. Seda tööd ma tegin, aga ainult natuke.

Vargad poes

Poes oli kolm venelast. Ühelt neist nõuti, et ta näitaks, mis tal riiete all on. Esialgu ta ei tahtnud näidata, aga lõpuks tuli sealt välja suur kommikarp. Kui poe töötajad ütlesid, et nad vargaid ei teeninda, ei tahtnud venelased sellega leppida. Üks neist ütles: "Mne diktofonn."

Inimest võidakse kahtlustada ka põhjendamatult. Üks inimene võttis turule ämbri kaasa. Turul müüdi ka ämbreid. Kui see inimene turult lahkuma hakkas, hüüti talle järgi: "Kas te ostsite selle siit?"

Unenägu paavstiga

Meil olid külas paavst ja üks jesuiit. Jesuiit lasi paavstil kaks korda minu eest palvetada, minnes ise samal ajal teise pereliikme juurde palvetama. Teisel korral minu juurde tulles pomises paavst omaette: "Mida ma jälle palun, kurat?". Imestasin, et ta eesti keeles räägib. Ta palus, et ma aknast alla ei kukuks. Kõndisin läbi linna. Käis sõda. Imestasin, et kuigi vaenlase lennukid igal öösel Tartut pommitavad, ei ole kuskil näha purustusi. Purustuste puudumine tuli vist minu kujutlusest. Üks lennuk tuli parajasti peakohale. Viskasin põõsa kõrvale pikali. Aga lennuk osutus hoopis autoks, mis viis mind vendadele sõjaväkke järgi. Rääkisin seal, kuidas paavst oli vandunud. Kui ma paavsti lauset kordasin, tuli parajasti jesuiit. Kuuldes, et ma kasutan sõna "kurat", ütles ta, et ma räägiks paavsti sõnadega. Seletasin, et need ongi paavsti sõnad. Nüüd hakkasid katoliiklased punetama ja teistele kurja tegema. Üks pahategu seisnes selles, et nad andsid teistele külmatunde. Lõpuks saavutasid ülekaalu mittepunetajad. Punetajatest osad lahkusid, teised muutusid valgeks.

Kangelaseepose avaread

Saatsin korda suure teo -
mättasse lõin vana reo.

Ajakirja minevik

Lugesin ühte 1994. a. "Vikerkaare" numbrit. Seal oli asju, mille autor ma ei tahaks olla, kuid lugemiseks kõlbmatuid luuletusi oli vaid üks. Seegi ei ajanud südant pahaks. Ühesõnaga jäi parem mulje kui viimastest aastakäikudest.

Mänguta maleunenägu

Kohtasin väidet, et R. Liivast loodeti kunagi uut Ehlvestit. Kommentaariks ütlesin, et ajad muutusid teiseks. Sellega mõtlesin, et turniiridel käimist ei makstud enam kinni. Rei ees laual nägin paberit, kuhu Tartu mängijad pidid kirja panema turniirid, kus nad on käinud, et neile need välja makstaks. Algul arvasin, et see puudutab ainult lapsi, aga siis nägin ka paari endast vanema inimese nime. Rei ütles, et V. Tiit oli rääkinud, et hakkab Kerese artiklitest raamatut koostama. Rei oli küsinud mispärast, mina olen selle juba koostanud. V. Tiit oli vastanud, et sellepärast, et üheski raamatus pole sees Kerese kirjutist selle kohta, kuidas mängida odaga ratsu vastu. Rei oli öelnud, et see on sees nii raamatus "Alehhin Keresest" kui ka minu koostatud raamatus. Ütlesin, et V. Tiit ei teadnud minu koostatud raamatu ilmumisest, eelmisel aastal peetud kõnes nimetas ta ka selle asemel originaalartikleid. Rei vaidles vastu, et Tiit on seda lugenud küll, ainult sisu ära unustanud. Ruumi sisenes üks suur tüdruk. Rei kommenteeris, et kuidas see teksajakiga trennis istub. Minul oli seljas veel paksem talvejopp, aga mulle oli see nähtavasti lubatud. Ärkasin ja jäin uuesti magama. Kõndisin üle silla, kuuldes ettepanekut, et seda, kes millist ajalehte loeb, tuleks loosida. Seejärel olin senisest erinevas, kuid idee poolest samas ruumis. Mul oli käsi surnud ja hõõrusin seda. Olin hõõrumisega alustanud juba ärkamishetkel.

Valguse kiirus

Kooli füüsikaülesande tekst nimetas valguse kiirust absoluutseks kiiruseks. Ma ei mäleta, mida ma sel puhul mõtlesin. Aga hiljem üks mees arutles, et kuidas ikka sellest kiirusest suuremat kiirust olla ei saa, alati saab kiiremini. Talle vastati, et kunagi avastatakse ka suurem kiirus ning tema on esimene, kes selle peale tuli. Ei läinud palju aega mööda, kui see juhtuski. Pidurdatud valguse osakesed pidavat pidurdamata osakestele uuesti järele jõudma, seega vahepeal kiiremini liikuma. Nüüd võiks proovida pidurdamise asemel hoogu tõugata ja vaadata, mis siis juhtub.

Liikmete nimekiri. Kisav laps.

Üks inimene, kellega ma olin varem vähe kokku puutunud, saatis mulle postkaardi suuruse kirja. Kirjast sain aru nii, et ta soovib, et ma talle ka paberkirju saadaksin. Mõtlesin, et kui ma talle sama palju kirju saadaksin nagu Helinale, siis see Helinale ei meeldiks, kuigi Helina kirjutab ise ka mitmele inimesele. Aga ma ei tahagi igaühele kõigest kirjutama hakata. Natuke võiks siiski kirjutada. Jõudsin maleklubisse. Mulle ulatati paber, kuhu klubi liikmed pidid kirjutama andmeid enda kohta. Hakkasin oma mängutugevuseks märkima suurmeister. Siis tuli meelde, et nii tugev ma ei ole. Tõmbasin selle maha, kirjutades järgmiseks meistrikandidaat. Tõmbasin selle ka maha. Kirjutasin I järk. See oli juba õige, aga siis taipasin, et kirjutada tuli hoopis reiting. Kirjutasin selleks 1936. Siis tuli meelde, et mu reiting on viimasel ajal langenud. Kirjutasin uueks reitinguks 1917. Lisaks tuli mul kõiki kirjutatavaid asju mitu korda üle sodida, sest ma ei osanud praegu hästi kirjutada.

Üks naismagistrant oli magistritöö kaitsmisele kaasa võtnud oma väikse lapse. Laps pidevalt kisas. Ütlesin lapsele, et kui ta kisa ei lõpeta, siis talle tulevikus magistrikraadi ei anta. Laps ütles ootamatult midagi oma vanuse kohta väga keerulist. Üritus lõppes sellega, et üks näitleja läks lippu ning kõlas plahvatus, mis kõik näitlejad uperkuuti lennutas. Televisioonis näidati kõigi saadete vahepildiks plahvatust. Ütlesin Klausile, et see on ainuke märk, millest tänapäeva inimesed aru saavad.

Vaidlused Pätsi ümber

Magnus Ilmjärv kirjutas, mida ta arhiiviallikatest Pätsi kohta teada sai. Jaak Valge luges viidatud dokumente uuesti ja väitis, et midagi sellist seal kirjas ei ole. Aga kas on võimatu, et neile toodi arhiivis küll sama numbriga säilik, kuid tegelikult erinevad võltsingud? "Postimees" on ka samal kuupäeval Tallinnas ja Tartus erineva esiküljega ilmunud.

Nuppude omadusi

Mult küsiti, miks ma seda tegin. Küsisin vastu, kas käe või ninaga. Öeldi, et ninaga. Vastasin, et ma ei teinud ninaga mitte midagi, mul ongi selline nina.

Ühe filmi lõpus jagunesid mustad ja valged etturid paaridesse, et tantsima hakata. Nad muutusid millekski söödavaks. Kui seda juba pakuti, siis hakkasin sööma, kuigi mul varasemast puudus teadmine, kas see taim on söödav või mürgine.

Ühes vaidluses muutusid kõik nupud vedelaks. Oudekki ütles kellelegi, et kõige demokraatlikum on see, kui üks riik teise tuumarelvadega hävitab. Küsisin Oudekkilt, kas ta arvab, et demokraatia on see, kui üks rahvas suuremale arvule tuginedes teise suhtes genotsiidi teostab. Minu arvates ei saa riikidevahelistes suhetes rääkida rahvaarvul põhinevast demokraatiast, sest kõik riigid on võrdsed. Siis mõtlesin, et võibolla Oudekki ei tahtnudki tuumasõda heaks kiita, vaid hoiatada, et tuumarelva võib kasutada isegi demokraatlik riik.

Läksin kanalisse. Hakkasin kõndima piki kanali äärt, nii et jalad olid veepinnal ja käed põhjas. Nii tundusid jalad väga kerged. Kuulsin pealt, kuidas üks tüdruk ütles, et CD asemel tuleb öelda DD. Seletasin talle, mis vahe on CD-l ja DVD-l.

Kritiseerijale

Tahvli peale kriitika
kirjuta sa kriidiga.
Kui sodid õlivärviga,
siis võin minna närvi ma.

Lastest, ülikoolist ja kividest

Lastel jäi pea jopi sisse kinni. Õpetasin, et nad teeksid kõigepealt jopi luku lahti ja tõmbaksid alles siis jopi üle pea. Lastel oli raskusi ka pükste jalgapanemisega, sest mõlemad jalad kippusid minema samasse püksisäärde. Mul selliseid probleeme polnud, sest ma tegin asju automaatselt, aga nüüd kus ma selle üle mõtlema hakkasin, võisid need mul tekkida. Lapsed mängisid uusaega. Nad ütlesid, et uusaeg teeb asjad naljakamaks. Kui üks loeng läbi sai, läksid lapsed ära, aga kavas oli veel Berendseni loeng, mis pidi ära jääma. Siiski kogunesid ülikooli ja kooli töötajad ümber laua ja palusid siiajäänutel nimed kirja panna, et kui Tallinnast kontroll tuleb, siis saaks näidata, nagu oleks loeng toimunud. Tuli ka kokku leppida, et kui küsitakse, mida loengus räägiti, mida siis vastata. Jürgen I. ütles kaks rida ühest laulust. Inimesed hakasid naerma. Varsti taipasin, et need lauluread pidid olema vastus sellele küsimusele, sest sõnad ütlesid, et vaid üks ere hetk jäi meelde. Läksin kodu suunas. Mul oli käes nõu õllega ja pätid hakkasid mind jälitama. Andsin õlle politseiniku kätte, et pätid mind rahule jätaksid.

Kükitasime maantee äärde maha ja hakkasime rivistama vastakuti kahte kividest sõjaväge. Mööda läks üks täiskasvanu, kes ütles meile, et me ruttu koju läheksime, sest kell on juba kolm. Vastasin, et varsti läheme. Vend moodustas sõjaväe nii, et kõik kivid oleksid ühte värvi, justkui oleks sõduritel seljas mundrid. Mina koostasin teise sõjaväe võimalikult erinevatest kividest, et seda huvitavam vaadata oleks. Kui hakkasime edasi minema, kopsas üks vend teisele kiviga vastu pead. Ütlesin, et nii ei tohi teha, nii võib surnuks lüia. Edasi kõndides korjasin veel ilusamaid kive üles. Aga varsti pidin need maha tagasi viskama, sest neid poleks kodus kuskile panna olnud. Kiviteadlane oleks kogunud erinevat liiki kive, aga mina kogusin erineva välimusega, mis võisid kuuluda ka samasse liiki.

Mõtete hääldamine

Üks neist, kes on mulle väitnud, et tema lugedes mõttes sõnu ei häälda, hääldab neid tegelikult koguni suuga. Ja kui ta parajasti ei loe, siis ta räägib muidu omaette. Kui ma tema tähelepanu sellele juhtisin, siis ta ütles, et kui ta püiab sõnu mõttes hääldama hakata, siis tal hakkavad iseenesest huuled liikuma.

Males on võistluspartiides olnud kasu sellest, kui minu vastane on hakanud arvestatavaid variante ette sosistama. Vähem abi oli sellest, kui ühel vastasel oli kombeks arvestatavaid käike sõrmega laua kohal näidata.

Mina lugedes suuga häält ei tee, väljaarvatud naermiseks. Mõttes sõnu hääldan. Aga ma ei oska hästi jälgida, mis toimub peas sel ajal, kui silmad loevad teksti edasi, aga mõtted on mujal. Võibolla räägib mu pea siis läbisegi.

Kõne luule olemusest

Näitasin hommikul emale soomekeelseid pabereid. Eriti ilusa käekirjaga oli kirjutatud paberi keskpunkti. Üks asi, mida ma emale öelda tahtsin, oli nii keeruline, et ma saatsin talle selle hoopis e-mailiga, muidu ta poleks aru saanud. Mulle helistas vanaema. Ta küsis, mis tööd ma praegu teen. Vastasin, et ma ei oska öelda, kas ma tõlgin soome keelest või sisestan soomekeelset teksti. Seda ei oska ma öelda sellepärast, et ma tõusin alles üles ja olen unine. Vanaema kutsus mind enda poole. Ta ütles, et ma sõidaks Bahnhofiga. Mõtlesin, et kui ma selle aega ei tea, siis ma saan teist moodi ka vanaema juurde. Aga Bahnhof just tuligi. Läksin koos vanaemaga peale. Sõitsime ühe maja juurde, kus pidi toimuma otsetelesaade. Enne kui meid majja lasti, ehitasid omanikud sellele katuse peale. Klaus ütles, et see on selleks, et omanikke ära tappa ei saaks. Telesaates pidi arutatama ühte mõrva. Ma teadsin, kuhu laip oli maetud, ja kartsin, et see paistab minu näost välja. Saates osalejad pidid minema järjest ruumi ette ja pidama kõnesid. Ma ei kuulanud, mida räägiti. Siis kutsuti ruumi ette mind. Mulle öeldi, et ma pean väitlema teemal "Estoluule olemus". Ma ei teadnud kindlalt, mis on estoluule, kuid oletasin, et see tähendab eestikeelset luulet. Ma ei teadnud ka, kui pikalt ma pean rääkima. Aga hakkasin jutuga pihta. Rääkisin, et eesti luuletajad on kirjutanud luuletusi erinevates riikides. Need luuletused on klassikute kogudes sees, aga ei ole juurde märgitud, kus need on kirjutatud. Sellest pole ka lugedes aru saada, väljaarvatud erandid nagu küüditatute luule. See tähendab, et luule olemust ei määra mitte territoorium ehk mateeria, vaid keel ehk vaim. Lõpetasin ja istusin oma kohale. Üks noor mees hakkas mulle seletama, et tegelikult ei ole keel oluline, sest kirjutatakse selliseid luuletusi, millest ei peagi aru saama. Vastasin, et keegi neid ei loe. Ta püüdis veel seletada, et selline luule on olemas. Tegelikult olin sellist ise ka kirjutanud, aga tema polnud neid minu luuletusi ilmselt lugenud. Ütlesin talle, et ta ei tea, mida ma kirjutanud olen. Nüüd küsis ta mingi oma tuttava kohta, et kas ma väidan, et see ei ole luuletaja. Vastasin, et seda pole ma öelnud. Tundsin jalas torget. Ma ei teadnud, millest see tuli ega saanud vaadata, sest mul olid silmad udused. Arvatavasti oli mulle tehtud süst, et mind aidsi nakatada. Ma ei teadnud, kuidas seda kontrollida.

Taevas sõitsid jalgratastega hiiglane ja kääbus. Vahepeal oli kääbus ka hiiglase suurune. Olin ühel sillal. Silla otsad kiikusid, nii et sellelt oli keeruline maha astuda. Harjutamisega see lihtsamaks ei läinud. Silla ülemistele korrustele ma minna ei tahtnud. Oudekki ja tema kaaslane rääkisid ka, et neid sinna minek ei huvita. Seda olin arvatavasti mina neile sisendanud. Olin järgmises kohas. Ma tahtsin ümber pöörata, aga iga kord, kui ma seda tegema hakkasin, nägin ma tantsivaid tüdrukuid. Millegipärast ei lõpetanud nad tantsimist ära. Internetis rääkisid omavahel kaks minu klassiõde. Üks neist kirjutas, et osad inimesed ei julge tantsida ega kirjutada kirjutusmasinal arvu 13. See jutt tundus mulle imelik. Ta ütles veel, et teine klassiõde ärgu arvaku, et ma nende jutuajamist ei näe. Olin oma toas ja uurisin kapi sisu. Avastasin, et ma olin kalendermärkmikut pidanud ka veel aastal 1994. See oli vahepealsetest kalendermärkmikutest huvitavam, sest selle pidamise ajal hakkas mul tervis juba korrast minema ning hakkasin uuesti kirjutama kõige vanemate kalendermärkmikutega sarnases stiilis. Olin 1994. a. märkmikus kommenteerinud lühikeste sissekannetega ajalehest loetut. Eriti meeldis mulle, et ühele leheküljele olin kirjutanud: "Elektriraudtee - ma ei usu, et see ei ole võimalik."

Kaubamaja raamatuosakond

Vana kaubamaja raamatuosakonnas on õiglus jalule seatud. Sealt saavad oma raamatuid osta kõik inimesed, sest seal on müügil nii trükitud kui ka valmiskirjutamata raamatud. See tähendab, et peale trükitud raamatute on samas osakonnas müügil tühjad kaustikud. Mina ostsin kirjutamata raamatu.

Unenäod jõululuuletusega

Rahareformi ajal kaduma läinud raha hakati inimestele tagasi maksma. Sellega järgiti ühte kristlikku põhimõtet. Rahareformi järel oli igal inimesel 150 krooni. Minul läks kaotsi 4000 rubla ehk 400 krooni. Tol ajal oli see väga suur summa, kuigi arvati, et on toimunud väga suur inflatsioon. Aga kui rahareformi järel maksis päts saia 3 krooni, siis nüüd maksis see juba 30. Oli oodata, et tagasi makstav raha läheb varsti uuesti kaotsi, kui kliimamuutuste kahjude katmiseks uusi makse kehtestama hakatakse.

Olin loengus. Loengu lõpul hakkas õppejõud kirjutama tahvlile leheküljenumbreid, mis ühest raamatust läbi tuleb lugeda. Ta kirjutas palju üksikuid lehekülgi kohati loetamatu käekirjaga. Mulle hakkas tunduma, et õigem oleks kirjutada vahemikud. Üks tüdruk ütles, et lihtsam on terve raamat läbi lugeda. Õppejõule tuli veel teine raamat meelde. Ta hakkas selle leheküljenumbreid ka kirjutama. Mina olin nende konspekti märkimise katkestanud, sest otsustasin ülikooli pooleli jätta. Jätsin lahtise konspekti lauale ja kõndisin minema. Trepist alla jõudes vaatasin oma postkasti. Õppejõud oli minu konspekti juba sinna pannud. See tähendas, et ta teadis salajast otsesemat teed, mis esimesele korrusele viis. Konspekti tagasi saamise peale läksin auditooriumisse tagasi. Seal tundus mulle, et olen sattunud lõksu ja õppejõud on ruumi vingu täis lasknud. Artur nuusutas õhku ja ütles, et siin ei ole nii palju vingu. Vastasin, et ega ta vingu lõhnast ei tunne.

Mõtlesin, et alustan jõululuuletust nii:

Õrrel kössitab üks kana,
ta on noor, kuid tunneb: vana.
Juba enne jõuluvana
õrrel kössi tõmbus kana.

Luuletus pidi tulema 8-realine. See pidi tulema nii segane, et järgmised 4 rida oleksid esimestega seotud ainult jõuluteema kaudu. Ma ei teadnud veel, kas teha salmid nelja- või kaherealised.

Läksin kooli ja jõudsin kooli väravani. Üks väike poiss piilus värava vahelt sisse. Küsisin: "Kas sa luurad?" Ta vastas: "Jaa, hakkame täna luurekat mängima." Mina vastasin: "Hakka-hakka. Sa mahud igale poole peitma." Poiss läks oma klassikaaslaste juurde ja nad hakkasid omavahel rääkima, et võiks luurekat või peitust mängida. Mõtlesin, et kui see poiss nüüd mingisse valesse kohta peidab, siis olen mina süüdi.

Selgeltnägemisest

Mul on hea meel, et ma pole selgeltnägija. Mulle on mustlased palju kordi ennustada soovinud, kuid ma pole neil seda teha lasknud, sest neil võib õigus olla. Ma arvestan, et võib minna kõige halvemini, kuid mulle meeldib loota, et läheb paremini. Oma näojooni ma väga olulisteks ei pea, aga ma ei taha näha ka, kuidas arvutiprogramm foto põhjal minu näo tulevast muutumist ennustab. Kuna ma selgeltnägija ei ole, siis ise ennustada meeldib mulle küll.

Kõnelus külalistega

Oli minu sünnipäev. Lugesin oma äsja ilmunud kolmanda luulekogu eessõna, mille oli kirjutanud raamatu illustreerija. Ta ütles eessõnas, et ta on varem illustreerinud ka minu ülemuse luulekogu. Seda kirjutas ta sellepärast, et minu raamatust oli tehtud lasteraamat. Ülemus oli laste jaoks välja mõeldud. Mulle tulid külla kaks minust nooremat tüdrukut. Tahtsin neile seda luulekogu näidata. Vastuseks ütlesid nad midagi, millest ma ei saanud aru, kas neil on see luulekogu juba olemas või et nad ei soovi seda näha, sest neil on juba kaks minu varasemat luulekogu olemas. Üks tüdruk rääkis, et talle meeldis üks minu luulekogudest palju rohkem kui teine. Seejuures ajas ta segi, kumb neist on varem ilmunud. Parandasin teda. Ütlesin, et "Uneriik" ei ole kirjutatud varem kui "Maailmakord", vaid räägib varasemast ajast. Tüdruk ütles, et need on väga erinevad raamatud. Vastasin, et minu arvates näitab see minu mitmekülgsust, aga ema arvates taseme kõikumist. Olin vahepeal maha istunud. Üks tüdrukutest ütles, et ma püsti tõuseksin. Uudistes teatati, et ühe ausamba juurde kogunevad inimesed. Teise ausamba juurde samuti, seal on näha isegi Prunskienet. Mulle ei tulnud meelde, kas Prunskiene on Läti või Leedu poliitik. Ühe tüdruku nägu tuli minu näole järjest lähemale.

Üks minu klassivend lubas maailmale teatavaks teha, kuidas õpetaja teda koolis taga on kiusanud. Ta ütles, et õpetaja rikub seadust. Vannitoas algas tund, mida andis süüdistatud õpetaja. Ta palus õpilastel seinale vaadata, kus rippusid seadus ja kinnas. Mõlemad olid rohelised ja alt harulised. Need olid tõesti väga sarnased.

Peatame amerikaniseerumise

Seitsmendal kuupäeval ilmus ühes maakonnalehes numeroloogiline juhtkiri sellest, kui tähtis on arv seitse. Jõuti välja selleni, et nädalas on seitse päeva. Võis oodata, et jätkatakse, et kõige tähtsam neist on seitsmes päev. Aga jätkati hoopis, et kõige tähtsam on nädala esimene päev - pühapäev! Meeldetuletuseks neile, kes on unustanud: ingliskeelsetel maadel algab nädal tõesti pühapäevaga, aga Eestis algab ta esmaspäevaga ja lõppeb pühapäevaga. Mis sellest, et meie ja nende pühapäev langevad samale kuupäevale.

Juubel unenäos

Pidasin isa juubelil kõnet. Võrdlesin teda P.-E. Rummoga, aga ajasin nad omavahel segi. Isa ei jäänud kõnega rahule, teised kuulajad kiitsid, et ma oskan väga hästi komponeerida. Juubelit peeti Paides. Andsin isa juubeli puhul välja luulekogu. Hakkasin mõtlema, et selle luulekogu ma juba 10 aastat tagasi eelmise juubeli puhul andsin välja. Aga siis sain aru, et nüüd on tegemist teise luulekogu asemel kolmandaga. Et raamat paremini müüks, oli see kirjastuses varustatud eessõna ja motoga, aga sellest sain teada alles pärast raamatu ilmumist. Ema kiitis, et ühte sugulast oleme näinud nii paljudel pidudel. Isa teatas selle peale, et sellel sugulasel on kilpnääre nii haigeks jäänud, et tal peab kogu aeg süstal taskus olema, et haigushoo puhul süstida. Mõtlesin, et siis on hea, et ma selle sugulasega kokku ei põrganud, muidu tal oleks süstal katki läinud, ta ei olekski ennast enam süstida saanud ja hirmust selle ees oleks tal kohe haigushoog alanud. Raadios teatati, et Paides on ühed poisid pomme panema hakanud. Selle peale tõmbasime ruttu kardinad ette, et nad meie juurde tuppa ei tungiks. Nad tungisid ikkagi. Ma ei mäleta, mida me nendega rääkisime.

Tulin koju. Postkastid olid tõstetud trepikojast maja nurgale. Õigemini olid trepikojas ka uued postkastid, aga need olid nii väiksed, et neisse ei mahtunud post ära. Ma ei olnud muudatusega rahul, sest maja nurgalt võis kergemini post kaduma minna. Siis mõtlesin, et võibolla on asukoha vahetamise põhjuseks just varguste takistamine - trepikojas ei ole näha, kui keegi postkasti kallale läheb, maja nurgal toimuks see inimeste silma all. Läksin tuppa. Isa oli oma toas uue mustriga tapeeti pannud, aga ühes seinas katnud uue tapeediga ainult alumise poole, nii et kahe mustri vaheline piirjoon jäi sakiliseks.

Taevakorraldus

Kui inimene läheb taevasse, siis üks võimalus on, et ta seisab pilve peal. Teine võimalus on, et ta on ise pilv. Sest pilve peal seistes võiks sellest läbi kukkuda. Kui taevas parajasti pilvi ei ole, ei saa seal ka inimesed kodus olla. Või seisavad inimesed hoopis teisel pool seda sinist koorikut, mida meie näeme. Kooriku alumisele küljele kinnituvad päike, kuu ja tähed. Pilvi pole vaja kinnitada, sest need on nii kerged, et hõljuvad õhus.

Söömisvõistlus

Köögis toimus malevõistlus, mis seisnes selles, et sõime võidu kohupiima. Iga vooru ajal pidi iga võistleja sööma tühjaks ühe taldrikutäie, et vaadata, kes kauem vastu peab. Martin küsis Reilt, kas võib võtta väiksema portsu. Rei vastas, et võib küll, sest võistlus käib ka selle peale, millal kohupiim kausist otsa saab. Ütlesin, et ma kasutaks muidu ka Martini kavalust, aga mul on kõht tühi. Panin endale taldrikusse kisselli, aga siis võttis üks poiss mu taldriku ära ja pani ise kiselli sisse kohupiima ning hakkas seda sööma. Seisin mõnda aega liikumatult. Kui ma jälle tähele panema hakkasin, mis toimub, siis ütlesin, et algul jäin ootama, millal see poiss mu koha vabastab, seejärel unustasin ennast seisma. Nüüd pääsesin laua taha. Panin uude taldrikusse normaalsuurusega portsu, aga klaasi kallasin natuke vähem jooki kui varasemate voorude ajal. Hakkasin söömisega pihta, kuigi minu vastane ei olnud veel saabunud. Mulle hakkas tunduma, et erinevates voorudes erineva suurusega portsude söömine on lubatud seetõttu, et iga vooru algul saab vastasega kokku leppida, kui suur ports süia.

Kaks hoopi ühe kärbse pihta

Otsustasin eile, et kui reede on tööpäev, siis ma sel reedel tundide kaupa "Sirpi" ei loe, vaid tegelen otsesemate tööülesannetega. Kui olin juba tund aega tegelenud "Sirbi" mittelugemisega, siis selgus, et sel nädalal "Sirp" ei ilmunudki.

Ostud

Bussipeatuses oli ajaleheputka. Küsisin sealt, et müüja annaks mulle mingi tänase ajalehe oma äranägemise järgi, aga mitte "Postimeest" ega "Eesti Päevalehte", sest need on mul olemas. Müüja küsis, kas mind "Noorte Hääl" huvitab. Ma ei teadnud, mis leht praegu selle nime all ilmub, aga ütlesin, et selle võib anda. Lisaks küsisin ühe margiga ümbriku. Sain sellise ümbriku, mida ei suleta liimi, vaid klambriga. Selle kahte külge andis veel liimida, aga kolmandat mitte kuidagi. Nägin liimita ümbrikus, kuhu postitöötajad saavad sisse vaadata, analoogiat sellele, et tänapäeval panevad inimesed liiga vähe riideid selga. Selle ümbrikuga ma ei kavatsenud kirja saata, vaid küsida postkontorist paremaid. Aga võibolla olid nüüdseks ka seal ainult sellised müügil. Siis jäi üle veel võimalus ise korralik ümbrik valmistada. Sisenesin ühte poodi. Seal vaatasin ka ajalehte, mis mulle putkast müüdud oli. Selgus, et see leht koosnes vaid loteriipiletite numbritest. Tuli üks number endale välja valida ja see Tallinnasse saata. Klambriga ümbrik kuulus nähtavasti selle ajalehe juurde, et loterii läbiviijad ei peaks ümbrikuid lahti lõikama, vaid saaksid klambreid kergemini avada. Aga ma ei kavatsenud loteriil osaleda, sest mind ei huvitanud, kas ma midagi võidaksin. Vaatasin poes müügil olevaid malelaudade ja nuppude komplekte. Seal oli müügil kolme sorti malelaudasid. Keskmise suurusega malelaua juurde kuulusid koletise stiilis nupud, mis viimasel ajal laialt levima olid hakanud. Neid ma endale eriti ei tahtnud. Mõtlesin osta hästi suure malelaua, sest sellel oli paras hind 300 krooni. Aga kui ma laua kätte võtsin, siis nägin, et laua enda peale on kleebitud õige hind 11 000 krooni. Seda oli kaugelt liiga palju, nii et ma loobusin ostmisest. Aga otsustasin, et ostan kõige väiksema malelaua, sest see on kõige odavam. Mul oli kodus küll juba üle ühe laua olemas, kuid vahelduseks uue tarvitamine oleks treeningule hoogu juurde andnud.

Klikke rohkem kui laenutusi

Eelmisel aastal laenati minu kahte raamatut raamatukogudest kokku 10 korda. Blogi loendur näitab, et eile oli siin 22 külastajat. Blog.tr.ee top-100 on kindlaks teinud veel klikke, mida minu loendur ei näita. Ehk on selliseidki, mis ei kajastu kuskil.

Kaugele planeedile

Kõndisime järve suunas, sest järve keskelt pidi startima meie kosmoselaev, millega pidime lendama kaugele planeedile. Oli tõenäoline, et lend lõppeb halvasti. Kui olime juba kosmoselaevas, tahtsin Klausilt edasise suhtes nõu küsida, aga Klaus oli oma voodi peal magama jäänud. Nii vajutasin kellegagi konsulteerimata stardinuppu. See oli ettevaatamatu tegu, sest ma ei teadnud, mis edasi saab. Aga tehnika juhtis laeva ise. Meie eesmärk oli kehtestada kaugel planeedil uut moodi valitsemiskord. Seda ei saanud tehnika meie eest teha. Uue korra väljatöötamiseks olid meil kasutada mõned raamatud, aga ma polnud neid veel läbi lugenud. Isa toas nägin ühte hästi paksu raamatut. Kui ma oleksin selle omal ajal magistrieksami jaoks läbi lugenud, ei oleks mul enne eksamit teisi raamatuid vaja lugeda olnud. Kui oleks ikka aru saadud, et on olemas erineva paksusega raamatuid.

Mõtteid tantsimisest

Ühes minu luulekogus on kirjas read, et mu kodukoht on seal, kus haldjad tantsivad. Vahepeal ma kahetsesin, et seda kirjutasin, mõeldes, et tantsimine on ikka ebameeldiv tegevus. Praegu ei kahetse, sest seal ei olegi öeldud, et mina tantsiksin. Mõnele inimesele mõne tantsu tantsimine isegi sobib. Ja luuletuses pole tegemist isegi mitte teiste inimestega, vaid haldjatega.

Unenägusid maleklubist ja mujalt

Rääkisin maleklubis pärast välkturniiri lõppu Helinaga, kes nägi välja rohkem nagu üks teine tüdruk. Ütlesin talle, et arvatavasti tuleb ta kunagi välkturniiril esikohale. Loetlesin võimaliku nelja osavõtjaga välkturniiri koosseisu, kus ta võiks võita. Põhjendasin tema edulootusi sellega, et tema vastu mängitakse teisiti kui muidu ja tehakse teistsuguseid vigu.

Olin maleklubis. Minu juurde tuli Päss, kes andis minu kätte ühe raamatu ja ütles Kullamaa aadressi, et ma raamatu järgmisel päeval Kullamaale viiksin. Päss rääkis, et Kullamaad tuleb hüüda, sest tal pole uksekella ja ta on tagatoas. Järgmiseks otsisin Annelinnast Kullamaa maja. Annelinnas on suured majad, seetõttu tuleb majanumbrite järgivaatamiseks palju kõndida. Ma polnud veel õiget maja leidnud. Otsitava maja number oli ühekohaline, aga majad paiknesid läbisegi, seetõttu nägin juba ka neljakohalisi numbreid.

Algas malepartii. Mul olid mustad. Pärast teise käigu sooritamist märkasin, et olin käinud liiga kiiresti, sest vastane oli teinud ainult ühe käigu. Võtsin oma viimase käigu tagasi, aga avastasin siis veel mitu käiku, mis mul tuli samuti tagasi võtta. Seejärel tegi liiga palju käike korraga vastane ning võtsin ka tema käigud tagasi. Korraks mõtlesin, et kas valekäikude tõttu mõtlemisaega ka juurde keerata tuleb, kuid siis tuli meelde, et seda pikas mängus ei tehta, vaid antakse lihtsalt kolmanda valekäigu eest kaotus.

Hakkasin klassis 206 kirjutama vene keele õpetajale kirja. Kui ma veel tema tundides käisin, ei olnud ma vene keelt üldse osanud. Nüüd mõtlesin, et juhul kui minu joonistatud pilt talle ka ei meeldi, siis ta mõtleb, et ma joonistan sama halvasti nagu vene keelt oskan. Annika hoiatas mind, et kui ma sellele õpetajale kirja saadan, siis tahab õpetaja minuga kirju vahetama hakata. Selle peale ütlesin, et õpetaja kirjale ma enam ei vasta. Tuli joonistamisõpetaja, kes kiitis minu joonistust väga, öeldes, et see on väga andekas. Ise ei olnud ma selles kindel. Ja ma ei teadnud, kas ma olen üldse kõiki neid detaile joonistanud, mida ma näen, või kujutlen osa juurde, mida teised ei näe.

Lugesin ühest raamatust, et Mussolini oli veel aastal 1941 solvunud, et Churchill oli õieti ennustanud, et Mussolini Etioopia vastu sõda alustab. Seda oli aastal 1941 kirjutatud rahvusvaheliste suhete ajakirjas. Küsisin raamatukogus, et mulle toodaks mõni selle ajakirja number. Kohe toodi kõige uuem number, mis oli ilmselt olnud avariiulil. Selle kaanele oli kirjutatud, et selle on raamatukogule kinkinud Kasekamp. See tähendas, et 1941. a. numbrit raamatukogul ei olnud. Klaus valmistus oma uurimistöö kaitsmiseks. Õppejõud ütles Klausile, et ta soovitaks komisjoni koosseisu. Klaus vastas, et ta enne vaatab, kas ta töö valmis saab. Pillel oli doktorantuur pooleli jäänud, aga Klaus paistis meie perest esimesena doktorikraadi kätte saavat. Seejärel pidi Henn varsti magistrikraadi saama. Klausi kaitsmine pidi toimuma tõenäoliselt saunas. Näidati, kuidas voodis lamas hiiglane. Tema juurde kõndis aegajalt tavalise suurusega inimene, aga hiiglane viskas ta iga kord eemale. Nüüd algas tegevus teatrilava serva all. Ütlesin Klausile lava taha, et hakati näitama maa-aluseid, aga ta ei näe neid. Klaus vastas, et näeb küll, ekraanilt. Toomas oli bioloogia üliõpilane ja pidi seetõttu hakkama mürgitatud vibunooltega mutte laskma. Praegu mürgitas ta nooleotsi. Hoiatasin teda, et ta mürki igale poole ei ajaks. Aga kohe ajaski ta mürki klaasist põrandale ja seejärel pistis veel mürgise nooleotsa suhu. Ta arvas, et inimene on nii suur loom, et inimesele see mürk midagi ei tee.

Vaenulikud sõnad

Vaenulikud kommentaarid õhus ümber minu,
tulevad mu mõtete ja tegevuse manu.
Ise olen alles noor, kuid kommentaar on vana:
kõiki asju olen teinud jälle lohakana,

üleüldse kogu minu tegevus on vale,
kummardusi tegema pean endast paremale,
tema ette hunnikusse lükkama pean raha,
aga olen selleks võtnud liiga kitsa saha.

Palve tornile

Torn, palun ära kuku mulle pähe,
mul nagunii ju elada jääb vähe.
Ma olen ilmas eriline nähe
ja oma rajalt kõrvale ei lähe.

Ma arvan, et see tulebki, mis tuleb,
kui inimene oma silmad suleb.
Torn, minu sõnumit sa kuule
ja ära löö mind pähe ega suule.

Terad laual

Olin lisanud Oudekki blogile kommentaari. Kommentaari teemaks olin märkinud "ERSP ja kristlus". Kommentaari sisu ei olnud kooskõlas Oudekki seisukohtadega, ja ta kustutas selle ära. Mõtlesin, et panen kommentaari uuesti üles, kirjutades juurde veel, et kui Oudekki selle uuesti kustutab, siis ma ei loe tema blogi enam kunagi. Aga edasi mõtlesin, et parem on mitte sellist lubadust anda, muidu ma võin seda kahetsema hakata. Ja pole ka päris kindel, et kommentaar on sihilikult kustutatud. Tegemist võib olla ka mingi tehnilise probleemiga.

Pidin sisestama arvutisse artikleid ühe raamatu jaoks. Isa ütles mulle, et ma selle tööga seoses kellelegi helistaksin. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma rääkima peaksin, nii et ma ei helistanud. Isa oli öelnud, et ma paneksin sinna raamatusse ka ühes ajakirjas ilmunud Tagore Hitlerit pilkava luuletuse. Mõtlesin selle siiski panemata jätta, sest Tagore luuletus ei olnud artiklite autori oma. Pealegi olin varemgi öelnud, et ma ei saa aru, miks Tagore luule inimestele meeldib. Kui isa oli läinud, tuli varsti üks teine mees. Kuna ma ei olnud kindel, kas ta on koostatava raamatu autor, tõukasin ta vastu ühe korteri ust. Aga kui selgus, et tema see siiski on, hakkasin temaga sõbralikult rääkima. Ta ütles, et ta maksab mulle töö eest 1600 krooni. Vastasin, et ma ei võta talt raha vastu, sest maksma peaks kirjastus. Pealegi maksab kirjastus rohkem. Aastal 2000 sain raamatu sisestamise eest 2000 krooni, vahepeal on nii suur inflatsioon olnud, et nüüd peaksin saama juba 3000. Kuigi ei ole kindel, et kirjastus inflatsiooniga arvestab. Küsisin mehelt veel Tagore luuletuse kohta. Selgus, et raamatusse tuleb see panna sellepärast, et sellele järgneb ajakirjas teiste hulgas selle mehe kommentaar, mis tuleb samuti sisestada. Seda, et seal on tema kommentaar, näitas see, et luuletuse all oli sellest mehest foto. Ta imestas, et isa on teda tema noorepõlve fotolt ära tundnud, mida näitavat see, et isa on teinud fotole risti. Mina vaidlesin vastu, et rist võib ka trükitud olla. Aga otsitavat kommentaari me üles ei leidnud.

Peep ja Kristjan G. mängisid malet. Olin eemal, aga kuulsin, kuidas Peep naerma hakkas, arvates, et Kristjan tegi lolli käigu. Läksin vaatama. Paistis, et Kristjani käik ei pruukinudki loll olla. Laual oli veel palju nuppe, aga kõik need asusid kuningatiival. Mäng jätkus. Varsti tahtis Peep tähtsa näoga ühte käiku teha, aga Kristjan näitas, et see käik pole võimalik, sest Peebu kuningal on tuli. Tule tõttu kaotas Peep ühe suure nupu. Peebu kuningas asus viljaterade keskel, mis võimaldas Kristjanil sellele varsti ratsuga umbmati panna. Aga Peep lükkas viljaterad ühte hunnikusse kokku, vabastades nii kuninga ümber ruumi ja käies tulest välja. Naisabikohtunik ütles kommentaariks, et nüüd oleneb, kas viljaterad on nupud. Kristjan alistus. Ütlesin talle, et ta oleks pidanud minema ja kutsuma põhikohtuniku, et küsida järgi, kas Peebu liigutus oli reeglitega kooskõlas.

Valimistest koolialbumini

Rein Toomla ütles valimispäeval, et kui viie protsendi künnist ei oleks, pääseks Riigikokku ainult üks partei rohkem. Tegelikult ei ole see nii, sest siis antaks väiksematele parteidele rohkem hääli ja parteisid oleks rohkem. Olen oma juttudes kirjutanud parteidest, mis võiksid olemas olla, aga mida ei ole. Võrgus on neid loetletud minu koduleheküljel olevas eeposekatkendis. Teine koduleheküljel olev eepos tundub parem olevat, aga selle sisust pole mul kunagi täielikku ülevaadet olnud, sest minu kirjutatud on seal ainult pool. Üks inimene on teinud mulle ka ettepaneku, et võiksin temaga kahekesi ühise luulekogu välja anda. Vastasin, et kaks on vähe, parem on neli kuni kümme. Aga järgmiseks avaldasin siiski üksinda elektroonilise luulekogu. Kui olin andnud oma luuletused kooli juubelialbumi jaoks avaldamiseks, tuli mul natuke hiljem meelde, et nüüd saaks kasutada ka ühiskogu soovinu luuletusi, siis saakski temaga samade kaante vahele. Aga mulle vastati, et hilja, raamat on juba valmis.

Munadest arvuti kaudu magamistoani

Tulin koju ja võtsin külmutuskapist välja lihavõttemunad. Lihavõtte ajal oli öeldud, et need tuleb kiiresti ära süia, aga nüüd oli juba nädal möödas. Tahtsin süia viimast enda värvitud muna, kuid ei olnud algul kindel, milline on minu värvitud. Meie võrguleheküljele oli lisatud uus loendur. Ema oli loenduri saamiseks kasutanud kas Hennu või minu e-maili aadressi, aga nüüd enam ei mäletanud, millist. Igal uuel loenduril pidi olema midagi uut moodi. Uuel loenduril oli teistmoodi see, et erinevalt kahest vanemast näitas see, kas lehekülge on külastatud arvuti või mobiiltelefoniga. Vahepeal oli suurem telefoniga külastuste arv. Blogi lugemiseks oli telefon sobiv, sest pilte blogis nagunii ei olnud. Ema ütles, et nüüd tuleb Tõnu ka jälle minuga samasse tuppa magama. Protesteerisin, et neli inimest ühes toas on liig. Ema ütles, et siis ma näen, kui palju vendasid mul on. Kartsin, et ma pole enam norskamisega harjunud ja ei jää magama. Eriti ei meeldinud mulle see, et nüüd oli inimesega voodi mõlemal pool minu voodit, nii et kummalegi poole nägu pöörates ei oleks inimestest pääsenud. Kadri ei pidanud Tõnuga kaasa tulema, vaid oma majja jääma.

Veel üks tsitaat

E. Radzinski raamatu "Aleksander II" esimese poole sisust olen juba kirjutanud. Nüüd on mul loetud ka raamatu lõpp, kust leidsin veel ühe hea lause. Autor arutleb mõningate probleemide üle ja ütleb siis nii:
"Vastame ajaloolase kõige ausama vastusega: "Mina ei tea.""

Unenäod tänaseks valmis

Ühtede piltide kohta öeldi, et need on kellegi teise, mitte minu joonistatud. See väide muutis mind vihaseks ja kurvaks. Läksin seletama, et need on küll minu joonistatud. Õigete piltide näitamiseks pidin lehitsema läbi joonistusploki lehed esimese leheküljeni, kus need asusid. Tõeliselt head pildid olid ainult esimesel leheküljel. Seni, kuni ma teisi lehekülgi keerasin, võidi arvata, et ma joonistangi nii halvasti.

Vaatasin entsüklopeediast Tartu ülikooli rektorite nimekirja. Ma ei leidnud sellest mitme rektori nime, keda ma teadsin. Eristatud oli rektoreid ja ilmselt kuraatoreid. Siis nägin, et tegemist on täiendusköitega. Nähtavasti olid siia pandud ainult need rektorid, kes varasemast köitest välja olid jäänud. Võtsin varasema köite. Seal oli rektorite nimekiri tõesti pikem, alates ka varasemast sajandist. Olin kuulnud, et kuni viimase ajani algas kõigi rektorite nimi K-tähega, kuid leidsin ka erandeid. 19. sajandi rektorite nimesid lugesin tähelepanelikult, kuid 20. sajandi juures mu tähelepanu nõrgenes, nii et ma lugemist lõpetades ei teadnud, kas täiendusköitest puudunud tuttavad nimed olid siin sees või mitte. Kunagi oli elanud kaks kuulsat filosoofi, kes omavahel ägedalt vaidlesid. Nüüd leiti, et nad tegelesid mõlemad mõttetute probleemidega, sest nende vaidlused käisid ümber peeglissevaatamise filosoofia. Üks filosoof kõndis parajasti läbi toa. Ma ei näinud teda, sest mul olid silmad kinni. Silmi lahti teha ma ei tahtnud, sest muidu ta oleks arvanud, et ma tegelen enda arvates filosoofiliste probleemidega. Lõpuks otsustasin ikkagi silmad lahti teha, aga need ei tulnudki.

Mõtlesin, et ma lähen siiski lennukiga Inglismaale. Olin küll öelnud, et mulle välisreisid ei meeldi, kuid nüüd tuli mulle meelde, et Hiiumaal käies kaalusin siiski Rootsi edasi minemist, mis küll ei teostunud. Reis Inglismaale oleks olnud täiesti mitteametlik, nii et midagi väga halba poleks saanud juhtuda, kui just ei oleks just sel korral lennuk alla kukkunud.

Tänavale kogunes jälle palju meeleavaldajaid. Keegi ütles, et nagu aastatetagustel meeleavaldustelgi, näeb ta siin osalejate hulgas eriti palju ERSP-lasi. Mina kedagi eriti ära ei tundnud, mõeldes, et võibolla rääkija tunneb ERSP-lasi lihtsalt paremini kui teisi kohalviibijaid. Siiski kõndisin ma Lagle Pareki selja taga. Nägin kääbuskasvu naist, kes oli seisma jäänud teise naise imepisikest kasvu laste ees. Nähtavasti tahtis kääbus neid lapsi endale saada, leides, et need on talle sobiva suurusega. Aga minu arvates võis juhtuda veel, et need lapsed kasvavad tast mööda. Mõtlesin, et oleks huvitav, kui kääbusel oleks imepisike koer. Meeleavalduste tulemusel astus Savisaare linnavalitsus tagasi. Ülikoolis pidi osadel tulema vene keele tund. Sinna pidi minema ka Raido, kes ütles, et vene keeles on kästud väga palju lugeda ja loetu põhjal referaat kirjutada. Ütlesin, et referaadi kirjutamiseks pole raamatut läbi lugeda vaja. Vaatasin venekeelseid materjale. Venemaa oli avaldanud rahulolu Savisaare tagasiastumise üle. Seal saadi asjast nähtavasti valesti aru, nagu oleks Savisaare tagasiastumist nõudnud kohalikud venelased. Algas film, kus mängis Krister. Krister oli täiskasvanu ja ütles ühele väiksele poisile, et see temaga ülemisele korrusele kaasa läheks. Mõtlesin, et nüüd võidakse mõelda, et ma olen pettunud, et Kristeril võib juba poeg olla. Kohe kuulsingi, kuidas isa rääkis midagi moraalsest löögist.

Revolutsiooni loosungid

Täna vaatame, mida tähendavad Prantsuse revolutsiooni loosungid "Vabadus, võrdsus, vendlus" söömise seisukohalt, kui neid järgida järjekindlalt.

Vabadus - Kui see tähendab kõige tegemise lubatavust, tähendab see inimsöömist ja mürgijoomist. Kui see tähendab vabadust elada, tähendab see teistele nälgajäämist ja seega elu lõppu.
Võrdsus - See tähendab kas inimsöömist ja mürgijoomist või nälgajäämist.
Vendlus - See tähendab nälgajäämist.

Torn

Enamus meist ronisid torni. Mina jäin maapinnale, öeldes, et milleks minna kõrgele, kui saab olla madalal. Tornist võis näha kaugemale, kuid seal oli kitsas. Mina jalutasin maapinnal laiemalt ringi, nägin asju lähemalt ja sain katsuda puud ja kivi. Teised olid tornis kaua. Kui nad sealt alla tulid, ei hakanud nad maapinnal ringi vaatama, vaid kõndisid otse autosse.