Kõnelus leiliviskamisest

- Viskab seal nii suure hoolega leili.
- Võibolla ta kustutab hoopis leeke.
- Võibolla tal on hinges leegid.
- Kas see on see tulihingeline kommunist?

Kaks karjatust

Vaatasin ühes majas voodis lamades televiisorit. Filmis näidati, kuidas tegelane näeb viirastuse moodi nägu ja karjatab. Ka mina karjatasin. Filmi vaatamise järel saabus öö. Hommikul kogunes õuele hulk inimesi. Lasksime endale vett peale. Kaks minu klassivenda tulid ja rääkisid, et minu värskes unenäoraamatus sisalduv luuletus "Jõuluajal kõlas jõumees / Bruno Sauli aulalaul" on tegelikult ühe saksa luuletaja kirjutatud. Seletasin, et see on vaid osa minu luuletusest, mille kirjutasin ärkvel olles ja mida ma unenäos meelde tuletasin. Saksa keeles võib tõesti kõla sarnane olla, sest vastav tegusõna on seal klingen-klang-geklungen. Aga see luuletus räägib Eestist ja saksa luuletajal ei ole põhjust Eesti kohta luuletust kirjutada. Hakkasin minema kooli riidehoidu. Trepi ülemisel otsal kuulsin, kuidas Lauri N. püüdis leida klassiõde, kes temaga kirju vahetama hakkaks, aga keegi neist ei tahtnud. Kuulsin veel, kuidas minu kohta öeldi, et ma jätsin oma lapsepõlvesõbra maha ja hakkasin uuele kirjasõbrale kirju saatma. Tahtsin öelda, et ma kirjutan neile mõlemale, aga mind ei kuulatud. Lõin käega ja läksin edasi.

Kuulsin läbi une, et algab usundiloo eksam. Ma olin toimetanud õppejõu raamatut, nii et midagi mul oli juba tehtud, aga oli ette nähtud, et tuleb teha ka eksam. Ma ei hakanud kirjutama, vaid teesklesin, et magan nii sügavalt, et ei kuule midagi. Siis kuulsin, kuidas korterisse tungivad röövlid. Püüdsin ärgata, et neid takistama minna. Aga ma ei saanud silmi lahti. Nii hakkasin ukse poole kõndima läbi une, lootes, et kõndimise ajal siiski ärkan.

Sõitsin auto tagaistmel. Juht lahkus sõitvast autost ja jättis mind sinna üksi. Algul ma ei reageerinud, aga kui vaatasin tagaaknast välja ja nägin enda taga sõitmas kahte autot, siis sain aru, et tuleb midagi ette võtta. Süütevõtme välja tõmbamine poleks olnud õige, sest siis oleks mulle tagant sisse sõidetud. Õige oli juhtida auto tee äärde.

Mõttekäik hambaarstist arhiivini

Hambaarst oli ühe inimese röntgenipildi ära kaotanud ja tuli uus teha. Uue eest maksma ei pidanud, aga inimene polnud rahul, sest röntgen kahjustab tervist. Hiljuti rääkisin ka ise, et ma ei taha arvatavasti kujutlusliku hambavalu pärast röntgenisse minna. Mulle selgitati, et hambaröntgen on väiksem kui kopsuröntgen. Aga valu läks siiski iseenesest üle. Viimasel ajal on mul vahel kõndides jalad valutama hakanud. Lapsena kaebasin samuti jalavalusid. Siis soovitas arst lasta jalgade peale vaheldumisi külma ja kuuma vett. Hommikul pidi viimaseks jääma külm ning õhtul kuum vesi. Liiga kuuma vett ei tohi endale peale lasta. Lumehange minek on ohutum. Üks arst ütles, et ükski haigus ei tule külmetusest. Seda ma ei usu. Arvatavasti oli tegemist noore arstiga, kellele kõik ei olnud veel selge. Ühele noorele arstile tegi nalja, et patsient on talle rääkinud, kust tal valutab. Selle arsti juurde ma ei lähe. Varsti tuleb jälle raamatukokku minna. Täna on kell selleks juba liiga palju. Ma ei tea, kas ma lähen lähemal ajal uuesti arhiivi, sest pole selge, kas välja tellitud materjal leitakse.

Unenäod rallisõidust koobasteni

Vaatasime televiisorist rallisõitu. Rallisõitjatele maksti nii vähe palka, et ühel oli järel ainult 25 dollarit. Ta liitus oma sõbrannaga, kellel oli ka ainult 125 dollarit. Ütlesin rallisõitja kohta, et tal ei ole õigust niimoodi mäest alla kihutada, eriti veel sellist hüplikku teed mööda. Vaatasime, et meist vasakule jääv maja on täpselt nagu Peedu veski. Ja paremale jääv maja on täpselt nagu Peedu veskist paremale jääv maja. Ja ees ja taga on samasugused puud nagu Peedul. Ainuke erinevus oli, et siin oli kahe maja vahe suurem kui Peedul.

Ühel paberil olid kahe malepartii protokollid, millest ühe ma olin teise allika põhjal läbi mänginud. Sellel paberil olid keskel mõned käigud kirja panemata jäänud. Helena ütles ühele oma õele või vennale, et kuulsamaid partiisid võiks ikka tunda, ja kirjutas need käigud juurde. Mind pani imestama, et ta partii tundmist nii enesestmõistetavaks peab. See partii oli ühe maleajakirja esimesel leheküljel. Aga lõppmängu osa polnud ära toodud, vaid lõppu oli kirjutatud lause, et seda, kuidas seda vähemetturiga vankrilõppmängu võita, vaatasime juba ühes varasemas numbris.

Lugesin, et kardetakse, et varsti muutub Eesti kliima poolest Siberi osaks. Mõtlesin, et mõnes Siberi osas on vist üsna meeldiv kliima. Kirjutatud oli, et kuigi maailmamere pind tõuseb, muutub Läänemeri maismaaks ja veest jääb järele ainult järv. Pille tahtis esitada küsimusi Euroopa Liidu kohta. Ütlesin, et mul pole selle kohta enam seisukohti, sest ma pole nende küsimuste üle enam mõelnud. Pille rääkis, et kõigis riikides on kolm ühesugust ametkonda, mis peavad tegelema eurointegratsiooniga, aga need ametkonnad ei tegutse. Ta torkis mind sõrmega. Ütlesin, et see on sama ebameeldiv kui see, et poes pani kaubatundja mulle käe õlale. Hakkasime vaatama televiisorit. Meil olid külalised. Kui helises telefon, viskas isa külalised välja. Ise läks ta taha tuppa. Kui telefon uuesti helises, võttis vastu ema. Ta ütles torusse, et tavaliselt läheb isal terveks saades tuju paremaks, aga seekord läks halvemaks. Selle peale hakkas helistaja kartma ja pani toru ära. Ärkasin oma voodis. Mul oli suus tropp, mille ma nüüd välja võtsin.

Olin ehitanud veepiirile kindluse. Üks tüdruk näitas mulle nüüd, kus minu kindlusevall on. Läksin selle juurde. Imestasin, et see on nii suur. See tüdruk oli ise ka kindluse ehitanud. Ta tassis nüüd oma kindluse minu kindluse kõrvale. Ta ütles, et ta teab, kuidas minu kindlusesse sisse vaadata. See oli arusaadav, sest tema kindlus oli minu kindlusest kõrgem. Ta pani silma oma kindluse kõrgeima punkti juurde ja vaatas minu kindlusesse. Tema kindlusega oli seotud ka Tõnu, kelle süü tõttu varises üks koht sellest kindlusest kokku. Tüdruk ütles, et ta on miss, ja kõndis oma kindluse minupoolsel müüril.

Läksin jõge mööda edasi. Helina oli mulle kirjutanud, kuidas ta tahab kellelegi helistada. Ta nimetas oma telefoniaparaati üksikute inimeste telefoniks. Varem oli ta vahel ka mulle helistamisest kirjutanud, aga viimasel ajal ta seda ei teinud. Arvatavasti sellepärast, et ma ei ela korteris üksi. Hakkasin kaevama jõe kõrget liivakallast. Selles suunas, kust ma olin tulnud, avaldati imestust, et ma teen seda sellises kohas, sest lähedal käänaku taga oli kommunistide vetteminekukoht. Kui mahajäänud said teada, et ma kaevan kalda sisse paadikoobast, haaras üks neist kahe käega peast kinni, sest talle tegi muret koobastest välja kaevatav suur liivakogus. Ta oleks võinud muretseda ka sel puhul, et koobastesse läheb suur osa jõe veest.

Mõttekäik raamatute ostmisest lugemiseni

Raamatuid ostes ei lase ma neid panna kilekotti. Täna öeldi mulle sellepeale, et aga see kriimustab raamatuid, kui ei pane. Samas võib kilekotti paneku käigus raamatu kaanele tekkida liigseid sõrmejälgi. Kas mustlane ennustaks paremini, kui ta vaataks käejooni luubiga? Ajakirjas "Luup" avaldati ühte ja sama minu kirja kaks korda. Erinevatel kordadel oli see erinevalt toimetatud. Minu tehtud tõlge, mida praegu toimetatakse, ei olnud toimetaja arvates nii halb kui ma kartsin. Toimetaja teeb selle loodetavasti veel paremaks. Eelmine tõlge jättis keeletoimetajale parema mulje kui tõlketoimetajale. Ühe asja tõlkimisest ma loobusin, sest see oli kirjutatud mitusada aastat tagasi. Ajaloo osakonnas õppinuna võiks mul teoreetiliselt just olla teadmisi keelte minevikust. Aga minu peaaine oli lähiajalugu. See peegeldub ka minu äsja ilmunud raamatu proportsioonides. Kuid täna olen lugenud siiski raamatut Kreeta-Mükeene kultuuri kohta.

Arstil käimisest riigijuhi kõneni

Olin arsti juures. Arst kaapis mu kõrvalesta. Ta ütles, et sellel on liiga suur radiatsioon. Nii oli olnud juba eelmisel uurimisel. Siis mulle veel süstikuuri ei määratud, aga nüüd määrati. Arstile tegi muret, et selle haigusega süstitavad sageli võpatavad, nii et süstal puruneb. Ütlesin, et ta mind hoiataks, kui ta torkab, siis vast ei ehmata. Arst ütles, et tavaliselt nad hoiatavadki. Hoiatusest hoolimata tundus süstal purunevat ja rohi valest otsast välja voolavat. Arst jättis nõela kehasse ja hakkas süstlasse uut rohtu panema. Mulle tuli süstimise ajal uni peale. Kuigi ma juba peaaegu magasin, karjus arst, et ma rahulik oleksin.

Vaatasin turniiri lõpul kella. Millegipärast oli kella numbrilaud tagurpidi. Aga see oli niimoodi tagurpidi, et ei saanud üldse aru, kuidas ta saab kunagi õietpidi olnud olla. Lõpuks sain aru, et mul on selline kell, millel tuleb number 1 mõlemas suunas 12 pealt liikuma hakates. Läksin ühte majja ja ronisin pööningule. Kui varem selles majas käies olin pööningule ronimise ajal koti alumisele korrusele jätnud, siis nüüd ma seda ei teinud, et pererahvas ei saaks teada, et ma nende majas olen.

Vaatasin televiisorit. Toomas tuli ja teatas, et kohe hakkab teisel kanalil saade, mida ta vaadata tahab. Praegusel kanalil pidi ka uus saade algama, ja ma oleksin vaadanud seda, sest ma ei saanud aru, miks peavad alati teised oma tahtmise saama. Läksin oma tuppa. Seal oli teine televiisor ja ma võisin ka seda vaatama jääda. Aga ma ei teadnud enam, mis kanalit ma olin vaadanud. Samuti ei teadnud ma, mis saade seal algab.

Mind jälgis tänaval Vene spioon. Tagusin talle vastu nägu. Läksin kooli klassiruumi 102. Seal oli laudadel rohkelt Nõukogude aja esimesel poolel välja antud teaduslikku kirjandust. Hakkasin seda vaatama. Oli kirjutatud, et aatomi sees on mandliosakesed. Oli ära toodud Poola riigijuhi kõne. Ta ütles kõnes, et poolakad ei olnud kunagi mõelnud, et nende riik peaks sotsialistlik olema, aga asi muutus, kui Nõukogude Liit Poola eest verd valas. Mõtlesin, et Nõukogude Liit selleks verd valaski, et Poola üle võimu saada. Riigijuht jätkas kõnet sellega, et palus, et üks tema sugulane ja üks tema sõber vangistusest vabastataks. Venelased ei lasknud tal kõnet lõpetada.

Ebapatriootilised rahavahetajad

Need inimesed, kes devalveerimiskuulduste peale raha vahetama tormavad, ei ole patrioodid. Kui Eesti riik läheb põhja, siis patrioot ei tõtta sellest isiklikku kasu lõikama. Vanasti olevat olnud komme, et kapten läheb põhja laevaga koos. Seda ma päris ei soovitaks, elu võib päästa. Aga kui kroon kunagi tõesti peaks devalveeritama, siis minu meelest see ei ole eluküsimus.

Tornist müntideni

Tornis olid inimesed kihtide kaupa tähtsuse järjekorras. Tähtsamate inimeste kihid olid kõrgemal. Üks kõige tähtsama kihi liikmetest oli Mozart. See jäi mulle veidi mõistetamatuks, sest nii hea tema muusika ka ei tundunud. Torn läks ümber. Tahtsime hakata mängima kabet, aga enne tuli kabelaud neljast tükist kokku panna.

Õpetaja Kalme ütles, et ta paneb kõigile veerandihindeks vähemalt kolme. Kes õppida ei taha, seda ei saavat ühegi meetodiga õppima panna. Keskkoolis ei olevat õpetaja töö enam õpetamine, vaid õppima panemine. Õpetaja selgitab erinevaid õppimise meetodeid.

Mul oli mitu aastat tagasi jäänud pooleli ühe ajaleheartikli põhjal uue artikli kirjutamine. Nüüd jätkasin seda. Kui oleks kirjutanud uue artikli värskelt ilmunud artikli põhjal, ei oleks seda avaldatud. Aga mitu aastat tagasi ilmunu hulgast materjali otsida sai küll. Kirjutasin, et mul on nii palju raha, et kui korteri eest ei peaks maksma, jätkuks seda elu lõpuni. Kraapisin selle lause maha ja kirjutasin asemele tõepärasema, et mulle tuleb raha sellises tempos juurde, et kui korteri eest ei peaks maksma hakkama, jätkuks mul raha elu lõpuni.

Oudekki ütles, et talle ei meeldi, kui mõned kasutavad igas lauses sõnu "naine" või "mees". Seega oli ta selles minuga ühisel arvamusel. Mõtlesin, kas vastata, et mõned ei kasuta üldse sõna "inimene". Oudekki küsis, kas meil kasvavad kartulid Peedul suureks. Vastasin, et väga suureks ei kasva, sest seal ei ole valgust. Üks vend lisas, et vanaema suvilas ja meie suvilas kasvavad erineva suurusega kartulid. Henn ütles, et tal jäi metsas päikse käes kasv kängu. Vastasin, et mina päikse käes just kasvasin. Tegelikult oli Henn must pikem. Võrdlesin oma kasvu Tõnu omaga. Ütlesin Tõnule, et võibolla olen ma tast pikem. Lisasin, et aga see ei ole oluline.

Arvutis postkasti avades nägin, et ka Helina on postkastis. Ta hakkas mulle midagi kirjutama, aga kui oli kaks sõna kirja pannud, kustutas need ära. Rohkem temast mingit märki ei tulnud. Erik oli kasutanud varjunime 1helin. See tuli vist sellest, et ma olen talle üks kord helistanud. Andres J. hakkas ühe väiksema poisiga mündipuhumist tegema. Ta lasi sihilikult enda mündid väiksemal poisil endale saada. Aga üllatus pidi olema see, et need ei olnud sendid, vaid kehtetuks muutunud kopikad. Kuid kopikaid võis ta saada vaid minu plekkpurgist. Ma ei lubanud tal neid võtta.

Pühitsemisviisid

Mõni inimene hakkab vist just seepärast alkoholi kuritarvitama, et peab midagi pühaks. Näiteks tahab tähistada seda, et on pühapäev, ja joob ennast purju. Täiskarsklane ei saa juua armulauaveini. Aga mina oskan tähtpäevi ja võite tähistada alkoholivabade jookide ja söökidega või teemakohaste materjalide lugemisega. Näiteks jõuan tühja kõhuga koju ja kojujõudmise tähistamiseks söön kohe ühe banaani.

Vaatasin käsikirju

Tänases ajalehes oli varasemast vähem koomikseid. Üllatav oli, et koomiksis oli Helinat nimepidi nimetatud. Helina ise oli andnud raamatukokku hoiule enda kirjutatud kirju - nii mulle saadetuid kui ka vanemaid. Mõtlesin need välja tellida. Lastepolikliiniku ees proovisin vanu prille, mõeldes, et võibolla ei näita praegused õieti sellepärast, et on muutunud liiga tugevateks. Kodus andis isa minu kätte minu teise luulekogu teise trüki toimetatud käsikirja. Pruuli oli selle nimelt uuesti välja andnud. Trükitud raamatut lugedes ma polnud esimese trükiga võrreldes erilisi muudatusi märganud, aga käsikirjast oli näha, et seal oli tehtud palju parandusi. Sealhulgas selliseid, millega ma õigeaegse avastamise korral poleks nõustunud. Näiteks oli muudetud ära ühe luuletuse viimane rida, tuues sisse sõna "naine", et luuletuses kirjeldatut tehakse kuidagi naistele. Muudatus põhines tähelepanekul, et niimoodi asjad käivad, aga see polnud üldse kooskõlas minu mõtlemisega. Vaatasin lisaks isalt saadule ka käsikirja teist varianti. Selles olid peale luuletuste toodud ära ka nende vahele paigutatud teemakohased unenägude proosaüleskirjutused. Selles variandis olid ka parandused ära märgitud, aga jäi parem mulje. Ütlesin isale, et enamus parandusi on asjatundlikud. Isa vastas, et ega need pahatahtlikud toimetajad ei olnud. Lugesin arvutist uudist, et keegi ootab mind linnaserval. Arvatavasti oli mõeldud Helinat.

Sõitsime linnaliini bussis. Üks sõitja oli elukutselt bussijuht. Ta rääkis, et tema töö on nii raske, et ta sai juba teise vähi. Tal pidi olema korraga kaks erinevat vähki ja a-tähega haigus. See sõitja pakkus bussi juhtijale viinapudelit. Toomas oli väike poiss, aga läks bussist üksi maha. Ta läks majja, kus tal olid uksel vastas kolm tüdrukut. Läksime ühte majja, kus heitsime pikali. Kaks venda korrutasid oma voodist kooris: "Rahu ja vaikust, töötegijad. Rahu ja vaikust, töötegijad." See oli ebaloogiline lause, mille oli meile öelnud üks vanem inimene ühel päeval meie ärkamise ja tõusmise vahel.

Võõrkeelne tsitaat

Inglise keeles lähevad riimi sõnad brother ja other. Seal on kasutatud sellist lauset nagu "Brotherhood entails Otherhood". Esimene variant selle tõlkimiseks, mis pähe tuli, on "Sõprus nõuab tõprust". Aga see ei ole kaugeltki täpne tõlge, vaid keskendub riimi säilimisele.

Tagasi unenäolainel

Turniiril tehti kirjalik test sõrmede ja tähtede seoste kohta. Vastasin kõigile küsimustele, kuigi kõiges polnud kindel. Aga olin kindel, et ühele pikale jämedale sõrmele vastab M ja tema kõrval olevale sõrmele N. Rääkisin, et kui isegi M-sõrmega vajutada klahvi N ja N-sõrmega klahvi M, jäävad sõrmed ise ikkagi samaks. Vahepeal läksin ja tõstsin väljas liivaämbriga lombist vett. Siis läksin majja tagasi testi õigeid vastuseid vaatama. Selgus, et olin eksinud, kui arvasin, et igale sõrmele vastab ainult üks täht. Suurele osale sõrmedest vastas mitu tähte. U. Tõnisson jagas mitme mehe vahel münte, mis ta oli turniiril auhinnaks saanud. Ühe portsu münte jättis ta endale. Märkasin, et Trummal võtab endale rohkem kui teised. Keegi peale minu seda ei märganud. Aga kui jagamine läbi sai, vaadati imestusega, et müntide arv ei klapi. Üle lugedes tehti kindlaks, et Trummal on võtnud rohkem.

Olin ühe asja Kerstini kohta just talle endale teatavaks teinud. Nüüd tahtsid teised ka seda teada. Kui Kerstin ise juba teadis, olin põhimõtteliselt nõus rääkima ka teistele. Aga ma ei olnud kindel, kas rääkida nii kiiresti. See asi oli plastiliinist.

Erik ütles, et ta kingib mulle sünnipäeva puhul kilekoti. Selle üle olin imestunud, sest pool aastat tagasi olin tema käest juba ühe sünnipäevakingi saanud.

Kirjutasin Helinale kirja. Kiri tuli sama pikk kui varasemad, aga nüüd tundus kirjutamise aeg lühemana. Minu poole pöördus inimene, kes vahepeal oli Helina ja vahepeal üks vanem naine. Ta selgitas, et loenduriga mõõdetav huvi võrgulehekülje vastu tõuseb vahepeal hoopis seetõttu, et parool läheb kaduma ja siis tuleb lehekülge mitu korda järjest avada. Ta täpsustas, et ta ei räägi seda mitte sellepärast, et teda male huvitaks. Kui teda male ei huvitanud, siis mul ei olnud teemasid, mis teda huvitada võiks.

Üks kirjastusega seotud inimestest oli olnud eelmises Riigikogu koosseisus, uude koosseisu oli pääsenud järgmise inimesena Trummal. Võibolla oli praegu seal ka kaks meie kirjastusega seotud inimest. Riigikogu liikmed jagunesid rühmadeks vastavalt sellele, kui palju keegi hääli oli saanud. Trummal oli kõige vähem hääli saanute rühmas, millel oli kõige väiksem sõnaõigus. Selgus, et Trummal oli saanud Riigikokku roheliste nimekirjas. See oli mulle üllatus, kuigi olin rahul nii Trummali Riigikokku pääsemise kui ka tema parteivalikuga.

Hakkasin tegema ajaloo testi. Igale küsimusele vastamise järel sain kohe vastuse ära vaadata. Kõigepealt ei arvanud ma ära ühe vana-vene kunstistiili nime. Seejärel ei arvanud ma ära, et üks inimene sai algul ajaloo kandidaadiks ja seejärel filosoofiadoktoriks. Arvasin, et nüüd olen ma vigadest õppinud ja annan järgmistele küsimustele loogilised vastused. Kuid ma eksisin ka selles arvamuses, sest järgmised küsimused ei olnud enam faktiküsimused ja nende puhul polnud võimalik eelnevate küsimustega saadud kogemusi rakendada.

Kommijagamine

Ajalehes on kirjutatud, et lapsed ei tohi kunagi võõralt inimeselt kommi vastu võtta. Kas see kehtib ka mardi- ja kadrisantide kohta? Ajakirjanik vastaks arvatavasti, et sandid võivad käia ainult tuttavate inimeste uste taga. Aga kuidas inimesed tuttavaks saavad?

Toomkirikus

Viibisin toomkiriku ruumides. Ma olin selles hoones kunagi eksameid andnud, aga nüüd olin sellistes ruumides, kuhu sattusin esimest korda. Rohkem ma sellest unenäost ei mäleta. Viimaste päevade unenägudevähesust on kerge seletada raamatu ilmumisega. Ilmumine on alles pooleli, sest Tartu poodidesse jõuab see alles esmaspäeval, Tallinnasse hiljem. Teise unerikkujana tuleb arvesse töötamine väljaspool kodu. Aga raamatut kiidetakse ja tööülesanne on huvitav.

Juuksevärvused

Miks kasutatakse osasid sõnu ainult juuste kohta?
Miks ei räägita blondi-brünetiruudulisest malelauast?

Kaatrisõit

Sõitsime kaatriga mööda jõge. Sõitjad olid omavahel tuttavad, juht võõras. Lähenesime ujuvatele lastele, kelle vahelt kaater ei paistnud hästi läbi mahtuvat. Juht ei teinud sellest välja ja sõitis edasi. Meile tundus, et ta ajaski ühe tüdruku alla. Seda kinnitas ka see, et järve vastaskaldalt asus ujujate suunas teele paat päästekoeraga. Protestiks kaatrijuhi hoolimatuse vastu lahkusime kaatrist, et kõndida jala. Teel oli suur samblane muhk. Varsti olime poole samblast maha koorinud ja selle alt oli välja tulnud muhu tekitanud elusolend.

Süldist mees

Taldriku peal lebab süldist koosnev mees.
Teda me ei näri - inimhing tal sees.

Siga pandi sülti, hinge polnud seal.
Süldi koht on söömatagi taldrikute peal.

Klahvivajutused

Tahtsin arvutit täielikult välja lülitada. Vajutasin selleks kahte klahvi korraga, aga see ei aidanud. Siis nägin ekraanilt, et selleks, et midagi juhtuks, on lisaks neile kahele klahvile vaja samal ajal vajutada ka koma. Päris kindlalt ei saanud aru, mis siis juhtuma peab. Kui vajutasin korraga neid kolme klahvi, hakkasid üle ekraani jooksma uduses kirjas arvutis olevate failide nimed. Tõenäoliselt oli alanud kogu arvuti sisu kustutamine. See oli kurb, sest see oli isa arvuti ja tal olid arvutis paljude raamatute käsikirjad. Ma ei tahtnud rääkida, millega ma vist hakkama olin saanud. Sain teada, et arvuti täielikuks väljalülitamiseks oleks tulnud hoopis kolm korda pikalt on-off nuppu vajutada. Selline väljalülitamisviis oli tüütult aeglane.

Uus raamat

Eile tuli trükikojast ja varsti jõuab müügile minu esimene proosaraamat "Ajalugu unenägudes". See sisaldab süstematiseeritud kujul minu kui ajaloomagistri ajalooteemalisi unenägusid - nii poliitilisest kui ka kultuuriajaloost. Kaanepilti ja kirjastuse annotatsiooni näeb aadressil www.ilmamaa.ee. Senised lugejad on seda nimetanud minu seni parimaks raamatuks.

Võitlus monopolistidega

Nii minule kui ka isale andis hambaarst valida vaid kahe uue vastuvõtuaja vahel. Ravi hinnaks küsiti 14 000 ja 15 000 krooni. See tundus röövimine. Varsti selgus, et nii kõrge hind tuli sellest, et dokumentidesse oli sattunud eksitus, nagu oleksime me alles värskelt korterisse sisse kolinud. Aga kuna elasime praeguses korteris juba ammu, siis sai esialgu nõutud hinna jagada maja korterite arvuga. Hakkasin ühe mehega senisest paremini läbi saama ja võitlesime koos monopolistide vastu. Kõndisime läbi metsa ja vaatasime, millise puu otsa kass ronib. Kirjutasime mitmeköitelist raamatut, mille teine köide tuli täielikult tantsimise kohta.

Nägude võrdlus

Eile pandi puhvetiklaasi taha foto, millel ma olen 1-aastane. Mul on seal veel heledad juuksed ja punnis põsed. Pärast nägin televiisorist, et Urmas Paet on praegu sedamoodi näoga nagu mina tol ajal.

Vanad raamatud ja koostatav raamat

Vaatasin välismaa lastekirjaniku teost ja näitasin seda teistele. Kirjanik oli ise oma teose illustreerinud. Ta oli joonistanud päkapikke ja väga ilusa luukere. Tema joonistatud luukere ei olnud üldse selle sarnane, nagu teised luukeresid joonistavad. Vaatasin, milliseid lasteraamatuid meil on. Neil olid kunagi olnud kindlad omanikud, aga nüüd enam keegi ei mäletanud, milline kelle oma on. Kui mõnel vennal oleks sündinud laps, oleks see arvatavasti kõik need lasteraamatud endale saanud. Ja kui laps oleks sündinud järgmisel vennal, oleks tahetud raamatud järgmisele lapsele edasi anda. Aga oli kahtlane, kas eelmine laps oleks olnud nõus neist loobuma. Isa küsis ühe naisluuletaja raamatute kohta, et miks meil need on. Nende autor oli nimelt kommunist. Ta kritiseeris oma luuletustes kommunismieelset rasket elu ja kiitis kommunistide saavutusi. Seejuuures ei olnud tema luuletustel isegi head kõla. Aga leidsin, et tema käekiri on hea. Olime Paide õues ja algas äike. Põgenesin selle eest tuppa. Kuna on öeldud, et äikse ajal ei tohi joosta, siis tegin samme ühekaupa.

Koostasin ühe autori artiklitesat raamatut. Kirjutasin ise väljamõeldud intervjuu, nagu oleks selle välja mõelnud see autor ja nagu oleks ta intervjueerinud Uku Masingut. See oli ajaleheintervjuu, kus tuli anda lühikesi vastuseid. Kõigepealt küsis intervjueerija, kas Masingule meeldib selline intervjuu. Masing vastas, et ei meeldi. Viimase küsimusena küsis intervjueerija, kas Masing kunagi veel mõne intervjuu annab. Masing vastas, et ei anna. Sellise vastuse panin sisse selle intervjuu hinna tõstmiseks. Kui isa kuulis, et ma sellise intervjuu kirjutasin, ütles ta, et koostatava raamatu autor ongi kunagi koostanud raamatu sellise väljamõeldud Masingult võetud intervjuuga. Isa andis mulle selle raamatu. Seletasin, et selles raamatus on peamiselt statistika, mida ma uude raamatusse ei pane. Väljamõeldud intervjuu Masinguga on ainult üks osa varem ilmunud raamatust ja selle olen ma juba ümber kirjutanud. Isa rääkis, et kui ma panen käsikirja esialgu rohkem artikleid ja palun autoril endal liigsed maha tõmmata, siis ütleb autor, et tal on raske otsustada, mida maha tõmmata, ja nii tulebki paksem raamat.

Kummaline hiir

Kas teate kuhu kadus kummaline hiir?
Eks ikka selles suunas, kust paistab silmapiir.

Ma valmistun. Mul selleks oma lasketiir.
Kuid paremini ette valmistus must hiir.

Ajalehed ja valgusesüst

Lugesin laagris ajalehti. "Postimehe" esiküljel oli avaliku arvamuse uuring, mille järgi enne lähenevaid valimisi oli kõige populaarsemaks parteiks muutunud sotsiaaldemokraatide oma Reformierakonna asemel. See tuli sellest, et Reformierakonna vastu oli viimasel ajal esitatud süüdistusi. Isamaliit polnud esikohale tõusnud vist eelmise valitsuse mäletamise tõttu, aga võimalik oli ka tema tõus. Kui "Postimees" oli loetud, võtsin "Eesti Päevalehe". Lugesin sealt pealkirju. Kui mitu lehekülge oli juba läbi lehitsetud, tundsin ära varem nähtud ema ja lapse foto. Tuli välja, et see oli eelmise päeva number, mida ma olin juba eelmisel päeval lugenud. "Postimeest" olin lugenud küll sama päeva numbrit. Räägiti, et Päikesesüsteemi saabub varsti suurem kogus kaugemalt pärinevat valgust. Küsisin, kas see tuleb kõik korraga. Isa vastas, et kui see kõik korraga tuleks, ei saaks seda pikema aja jooksul kasutada. Mina ütlesin, et saaks küll. Mul võis õigus olla, sest kui Päike oleks energia lisandumise mõjul paisunud, oleks sellel pikaajalised tagajärjed. Ütlesin, et valgusel on ka hobujõud. Pille vaidles vastu, et hobujõududes mõõdetakse seda, kui suurt koormat hobune vedada jõuab. Tegelikult oli õigus minul, sest hobujõududes sai mõõta ka seda, kuidas päikesepatareiga elektrimootor traktorit vedada jõuab.

Hommikuhääled

Viimastel nädalatel on mind igal hommikul kiputud telefonihelinaga üles äratama. Täna äratasid hoopis kirikukellad, mis oli palju meeldivam. Kuigi varasemal kellaajal oli äratanud jällegi telefon ja ka kirikukellade kuulamise järel jäin uuesti magama, jõudes enne mõelda, et pärast ma kirjutan neist. Uuesti ärkasin selle peale, et üks inimene astus tuppa sisse. Kui see juhtus ikka ärkvel olles, siis mõtlesin unest segase peaga, et ma pole veel tema 90. sünnipäevastki kirjutada jõudnud ja juba tuli tema 200. sünnipäev.

Sõjas kannatas mängukaru

Meie vastu peeti sõda. Vastaspoolel sõdiv Lenin küsis, kus teised tema poole omad on. Vastasime, et rõdul. Lenin vaatas läbi akna rõdule, mis oli tegelikult meie vägede käes, ja ütles, et me valetame. Nüüd ütlesime, et naabrite rõdul. Lenin pistis kisama, et kust tema peab teadma, millisel naabrite rõdudest. Võitluse käigus tuli minu pruunil mängukarul pea otsast. Proovisin seda tagasi liimida momentliimiga. Aga see ei liiminud kokku, vaid tekitas ainult kooriku. Nüüd tuli meelde, et sellist materjali liimitakse kummiliimiga. Mult küsiti, kas karu pole juba surnud. Vastasin, et ei ole, sest on ju teada, et kui Suurel Tõllul pea otsast raiuti, siis ta võttis selle kätte, läks ja heitis magama ning käskis ennast vajaduse korral äratada. Panin kummiliimi kuivamise ajaks karu kaela ümber pesupulgad, et pea enne liimi kuivamist otsast ei tuleks. Pesupulgad pigistasid karu kaela peenikeseks. Lootsin, et ta saab siiski hingata.

Helina saatis mulle peale eestikeelsete kirjade vahel ingliskeelseid ja vahel venekeelseid. Vastasin iga kord selles keeles, milles ta parajasti oli kirjutanud. Aga ma ei vaadanud tema venekeelses kirjas olevaid sõnu sõnaraamatust järgi, nii et võisin millestki valesti aru saada. Ma polnud päris kindel ka selles, et need venekeelsed sõnad, mida ma ise kasutasin, tähendasid seda, mida ma kirjutades olin arvanud.

Et maailmas oli liiga vähe toitu, siis oli karta, et Venemaa võib tahta Eestit vallutada, et võtta ära Eesti toiduvarusid. Polnud küll kindel, kas see aktsioon oleks olnud edukas, sest lahingute käigus võisid Eesti pinnal olevad toiduvarud ka hävida. Aga Venemaa arengute jälgimiseks otsustas Klaus asutada Venemaa teemalise listi. Ta valis listi nimeks võrgus ette antud sõnu. Muuhulgas tahtis ta venelaste hirmutamiseks kasutada ka sõna "piloodid", aga mina olin vastu. Esimene uude listi mõeldud kiri läks eksikombel hoopis NBA listi. Klaus tahtis mõõta ära raamaturiiulit ja mina pidin sentimeetri paela teist otsa hoidma. Klaus küsis, mis riiuli serval olevasse punkti on kirjutatud. Ütlesin, et see ei ole nulli peal, vaid näitab miinus ühte. Siis vaatasin, et minu käes on hoopis nullist kaugem ots. Seisin üleval järve kalda peal ja nägin järvelt tulemas suurt lainet. Sellest tekkiski hiidlaine. Minul said märjaks ainult varbad, aga kaldast all olev maja jäi korraks kattuseni laine sisse. Siis tulid põgenikud Peterburi suunast, keda jälitas mööda maanteed teine hiidlaine. Selle käest pääsemiseks läksin ümber maja nurga. Näidati, et taevas kuu juures on midagi imelikku. Mulle tundus, et tegemist on ainult optilise pettega. Aga võibolla lendas taevas ka tuumarakett. Klaus mõõtis, kuidas esemete radioaktiivsus kasvas ja pidas selle kohta tabelit. Ta hakkas parajasti ühe eseme oma mõõtma. Mõtlesin, et nüüd saab ta radiatsiooni tasemeks arvatavasti 103. Nii läkski. See oli juba nii tervistkahjustav tase, et edasisi mõõtmisi polnud enam mõtet teha. Ese oli sellepärast nii radioaktiivne, et häid metalle oli järjest raskem saada ja tootjad kasutasid nende asemel indiumit.

Tolmuhangede kasvades

Kord lossis tantsis päikses tolmukübe
ja aega oli seda vaadata.
Siis järgnes aeg, mis oli üsna kibe,
on sellele veel raske viidata.

Mis aegu tuleb, pole ette teada.
On kroonikate riiul tolmunud.
End tuleb tulevikuks valmis seada
ja pähe õppida, mis juba toimunud.

Kolmelt ajaleheveerult

Olin saatnud ajalehele "Sirp" avaldamiseks ühe jutu. Sellest avaldati lühike katkend. Katkendi lõpul ütlesin, et mulle anti riiklik ülesanne uurida jahuteri. Katkendi juurde oli pandud foto, millel kujutati läbilõiget sellest jutust. See nägi välja umbes nagu sült. Minu kohta oli kirjutatud uudis, et ma sain ühel maleturniiril neljanda koha. Minu kohta käivast paremale oli paigutatud uudis, et male muutub kultuuriininimeste hulgas järjest populaarsemaks. Vasakule oli paigutatud uudis, et kirjanik Ehlvest sai enne surma males meistrikandidaadiks. Seega ei vastanud tõele varem kuuldud arvamus, et malet ta eriti ei oska. Kirjanike malematšide võistkondi on komplekteeritud selliste eksiarvamuste põhjal. Et mina ei ole enam võistkonda pääsenud, seletub uudisega male populaarsuse kasvust. Minu meelest võiks välkmalematšide asemel pidada kolmepäevaseid pika male matše, sest seal mul läheks paremini. On väidetud, et avanguteooria tundmine on tähtsam pikas kui välkmales. Aga minuga on nii, et varianti tundmata võin välkmales kohe kaotuse saada, aga pikas males jõuan alati mingi plaani välja mõelda. Võibolla avaldati minu jutu katkend "Sirbis" selle headuse näitamise asemel hoopis selleks, et näidata, et hästi male mängimise jaoks on mul liiga sisutu mõtlemine.

Olin saanud Helinalt kirja ja sellele Tallinna suunas vastuse teele saatnud. Nüüd märkasin, et Helina saadetud ümbrik on tulnud hoopis Ameerikast. See oli viimase aja jooksul juba mitmes välisriik, kus ta viibis. Lootsin, et ta Ameerikasse elama ei jää. Helina oli kirjutanud, et ta tunneb ennast halvasti. Mina tundsin ennast ka halvasti ja lamasin voodis.

Tsensuurist ja mõtetest

Eile uurisin tsenseeritud käsikirja. Tsensor ei olnud mitte ainult asju maha tõmmanud, vaid ka juurde kirjutanud. Ma ei tea, kes oli tsensor. Kui see oli siiski autor ise, tegutses ta ikkagi hirmu mõjul nii, nagu ta poleks normaalsetel aegadel tegutsenud. Mõni teine kord tuleb enesetsensuur kasuks. Selle olemasolu on paratamatu, sest valides ühe lause ütlemise, valitakse samal hetkel ka teise lause mitteütlemine. Väljaarvatud siis, kui kellelgi peaks olema nii vähe mõtteid, et ta jõuab absoluutselt kõik mõtted välja rääkida. Aga siis tsenseerib ta ennast ikkagi selle kaudu, et ei hakka kõigest mõtlemagi. Või ei ole tal piisavalt arenenud aju. Me ei tea, kui palju loomad mõtlevad. Nende probleem võib olla selles, et neil ei ole vahendeid mõtete väljendamiseks. Hiljuti kuulsin, kui keegi raadios ütles, et tema koer saab absoluutselt kõigest aru, mida ta räägib. Arvatavasti oli see liialdus.

Skandaali tekitamine

Suures toas paberivirnas olid mulle saadetud postkaardid. Need oli saatnud kas Helina või üks tema sarnane isik, kelle ma võisin temaga segi ajada. Mul oli mobiiltelefon. Helistasin sellega ühele neist kahest isikust, tõenäolisemalt Helinale. Ta ei võtnud vastu. Seda kõnet võtta proovisin kella kolme-nelja paiku päeval. Järgmise katse tegin kell kümme õhtul. Aga ikka ei võetud vastu. Veel hilisemal kellaajal ma ei pidanud enam viisakaks helistada.

Kirjutasin õhtul lauapaberile loo sellest, kuidas peaks Armeenia Venemaad kohtlema, et saada tagasi Mägi-Karabahhi. Olin uhke, et kirjutasin terve ajaleheartikli pikkuselt. Aga lool oli reaalsusega vähe ühist, sest Mägi-Karabahh oli juba Armeenia käes, selle kuuluvus oli rohkem Armeenia-Aserbaidžaani kui Armeenia-Vene suhete küsimus ja Venemaa oli sõjas toetanud vist rohkem Armeeniat. Aga hommikul pimedas toas kuulsin, et neli teises voodis lamavat venelast on minu juttu lugedes vihale läinud. Segasin neile vahele, selgitades, et tegin ainult nalja. Hakkasime vaidlema eesti ja vene keeles. Üks venelane torkas mulle sõrmed silmanurkadesse. Küsisin talt, kas talle ei ole ema õpetanud, et nii ei tehta, minu ema mulle küll on õpetanud. Ta avaldas imestust, et mind kasvatas ema, teda kasvatas küll isa. Vastasin, et mind kasvatasid nii ema kui ka isa. Oma paberile kirjutatud jutus soovitatud abinõusid pidasin ise ka ebainimlikeks ja hakkasin kartma, et jutt võib põhjustada ülemaailmse skandaali. Läksin laua juurde. Kui nägin, et venelased on jutu ülemise poole ära kustutanud, siis kustutasin ise ka selle alumise poole. Ütlesin, et mul ei olegi vaja, et kõike minu kirjutatut loetaks, mul on kaustikutes palju selliseid asju, mida ma kellelegi lugeda pole andnud, kui just keegi ise salaja lugemas pole käinud. Läksin kööki. Sinna tuli ema, kes sikutas mind juustest, nähtavasti teadmata, et ma olen venelastega juba ära leppinud. Sikutasin ema juukseid vastu. Ema ütles süüdistava häälega, et ta rääkis Kõdu-Lõhmusega. Vastasin venitatud häälega, et mind see ei huvita. Ma ei teadnud, kes on Kõdu-Lõhmus, aga kartsin, et nimetatud isik on emale Helina kohta midagi halba rääkinud, mida mina veel ei tea.

Esitlus

Eile helistati mulle ja küsiti, kas ma T. Kulmari raamatu esitlusele lähen. Vastasin, et ma ei teadnudki, et see toimub. Nüüd sain teada ja läksin kohale. Autor rääkis minu osast raamatu toimetamisel, et kui ta sai minu märkustega väljatrüki, siis see oli kirju. Minu märkused olevat olnud väga kriitilised, ma olevat leidnud ilmselgeid loogikavigu, mida varem keegi märganud ei olnud, ja minu märkuste läbivaatamine olevat võtnud aega pool aastat. Tegelikult jättis raamatu käsikiri mulle positiivse mulje. Märkusi tegin vähem kui "Eesti ajaloole", sest Kulmari raamatu teema oli võõram. Märkused ei olnud eriti kriitilistena mõeldud, vaid sageli küsimuse vormis, sest mina ka ei teadnud, kuidas õige on. Autoril minu mälu järgi kulus nende läbivaatamiseks märksa vähem aega kui ta kõnes ütles. Esitlusel esitati ka indiaani muusikat. Ühelt esinejalt küsiti esinemise ajal raha. Ta vastas, et kui küsija segamist ei lõpeta, siis ei saa ta raha ka edaspidi.

Unenägu metsast

Vaatasime Peedu oravametsas sipelgapesa. See jäi iga aastaga madalamaks. Kuigi pesa peal oli näha ka paari sipelgavastset, arvasin ma, et pesa jääb sellepärast madalamaks, et seal pole enam sipelgaema. Pesas oli hakanud kasvama ka turbasammal. See võis tähendada, et pesa maa-alune osa on kõdunenud. Korjasime seeni. Sealhulgas selliseid, mida me ei tundnud. Pärast vaatas vanaema korjatud seened üle. Need, mida tema ka ei tundnud, viskasime minema.

Mõttekäik lõunasöögist prügiuputuseni

Eile lõunasöögi ajal oli laual kolm vutimuna ja pajas kolm viinerit. Sellest pidi järelduma, et võin võtta ühe vutimuna ja kolm viinerit. Kartuleid oli pajas rohkem, aga nende kohta ma andmeid ei küsinud. Neid sõin vahepealse arvu - kaks. Õhtusöögi ajal sõin veel ühe vutimuna, mis oli järgi jäänud, samuti neli viinerit, mis oli vahepeal juurde keedetud. Täna ma veel midagi söönud ei ole. Kui mitte arvestada, et midagi neelasin alla enne magamaminekut, kui kalendri järgi oli juba tänane kuupäev. Tänast ajalehte olen korraks vaadanud, aga pärast vaatan veel. Eilseid lehti lugesin öösel peale kahtteist. "Tartu Postimehes" kirjutati, et kodutute puhul on kõige tähtsam neile kodu andmine. Nii et ärge hakake mind tänavale viskama. Mul võib pealegi prügikastist leitud toit südame pahaks ajada. Nüüd tuleb prügi sorteerida. Kui ma käisin vanapaberit paberikonteinerisse viimas, siis häiris mind see, et paberikotti ei saanud korraga tühjaks kallata, vaid tuli peotäite kaupa selle sisu väiksest august sisse toppida. Vist kardetakse, et muidu lendaks konteineri sisu laiali. Suvel kirjutati lehes, et Napolis said prügimäed otsa, aga ma ei tea, kas seal on praeguseks olukord paranenud või veel hullemaks muutunud.

Katastroofiunenägu ja kooliunenägu

Eesti kaardil oli erineva paksusega siniseid jooni. Jõudsime järeldusele, et paks sinine joon on maksimaalne üleujutatav ala. Üks selline lähtus Peipsi järvest ja ulatus peaaegu Tartuni, teine oli Läänemaal. See oli Eesti-aegne kaart. Peipsi ääres enam selliseid üleujutusi ei toimunud, sest kallast oli vahepeal kindlustatud, aga Läänemaal toimusid endiselt. Arvasin, et kui polaarjää sulab, ujutatakse Peipsi-äärne ala jälle endises ulatuses üle. Hakkas sadama paduvihma. See tähendaski üleujutust. Vihm jäi siiski varsti järgi. Teise korruse rõdu paneel kukkus vihma tagajärjel küljest. Olin varemgi arvanud, et meie maja on halvasti ehitatud. Kui paneeli kukkumisest teistele rääkisin, pistis isa pea aknast välja, et paneelita jäänud kohta vaadata. Teise korruse naaber tuli meie ukse taha juhtunut kaebama. Vaatasin maja teiselt küljelt aknast välja. Märkasin, et hoolimata tugevast vihmast on kõnniteel näha juba kuiva pinda. Naabermaja aknast vaatas ka keegi välja. Tundus, et ta vaatab mind. Üle taeva lendas Vene lennuk, mis viskas alla midagi väikeste kommide sarnast. Aga tõenäoliselt oli tegemist pommidega, mis pidid natuke aega maapinnal lamama ja siis plahvatama. Ütlesin, et juhin tähelepanu, et neid langes ka meie maja katusele. Eesti õhuruumi valvav Ameerika lennuk tulistas Vene lennuki pihta tuumaraketi. Võis arvata, et hakatakse välja tulistama ka mandritevahelisi rakette. Aga varsti ütlesin, et kuna tegemist on filmiga, siis ei tule kiiret lõppu, vaid rakette peab saama tulistada kuni filmi lõpuni ja paneelid kukuvad ka ühekaupa.

Olin koolis. Usundiloo tund pidi ära jääma, sest usundiloo õpetaja pidi minema ühele juubelile. Siis võis oodata, et teised tunnid jäävad ka ära, sest kui joonistamistund on viimane, ei jää sinna keegi kohale. Läksime klassiruumi, kus bioloogia õpetaja rääkis, et ta küsib järgmises tunnis neid, kes ei ole õppimise eest hinnet saanud. Ta rääkis veel välisreisist, kus ta oli käinud koos selle klassiga, mille klassijuhataja ta on. Seejuures nimetas ta õpilast nimega Simo. Ütlesin talle, et mina ei käi tema klassis, seal käib Klaus. Mari S. naeris, arvates nähtavasti, et jutt käib hoopis tema vennast. Joonistamisõpetaja andis tänases tunnis valida kahe pilditeema vahel - kas "ring ruudu sees, kolmnurk ringi sees" või siis joonistada võimalikult palju naisi. Ta näitas ka natuke ette. Mulle ei sobinud naiste joonistamine, sest inimest joonistades ma ei mõtle, kas ma joonistan meest või naist. Aga ma oleks saanud joonistada selles mõttes naisi, et neil on seljas midagi seeliku sarnast. Kui joonistamisega pihta hakkasin, valisin siiski õpetaja öeldutest erineva teema. Esimesena sai pildi valmis Kristina, kes läks seda õpetajale näitama. Õpetaja ütles midagi, mille peale Kristina hakkas nutma. Nähtavasti oli õpetaja öelnud midagi meheleminekust. Minu kõrval istuv Lauri K. oli ka kurb ja õpetaja käskis mul teda lohutada.

Telefonikõnedest puuduva lauluni

Üks inimene helistas teisele inimesele. Teine inimene ütles, et ta helistab tagasi, ja pani toru ära. Kui ta tagasi helistas, oli esimene inimene juba kodust läinud. Mulle helistati pangast, et ma oma rahaga midagi teeks, kuigi ma ei soovi seda teha. Teisele pereliikmele tuli samal päeval samast pangast suur ümbrik. Pank saadab ka elektronkirju. Kui ma raamatukogu lugejapiletit pikendasin, selgus, et millegipärast oli raamatukogu arvutis kirjas tervelt kaks minu e-maili aadressi. Lasin mõlemad ära kustutada ja andsin kolmanda. Kuna nüüd on selge, et saan raamatukogust jälle või endiselt raamatuid laenutada, leidsin, et lugemissaalis on mõistlikum lugeda ajakirja. Seda lugesin sel ajal, kui hoidlast laenutatavaid raamatuid toodi. Mulle pole päris selge, mida tähendab raamatu läbisaamine. Vahel on samade kaante vahel mitu varem eraldi ilmunud raamatut. Vahel ilmub hilisemas trükis eraldi raamat, mis on algselt olnud suurema raamatu osa. Vanasti olid olemas rullikeeratavad raamatud. Neid ma pole käes hoidnud. Kui ise paberirullile joonistasin, nimetasin ma seda filmilindiks. Ma olen elu jooksul lindistanud täis viis helikassetti. Tegelikult mõnele lindile olen veel midagi lindistanud, aga need ei olnud isiklikult minu omad. Mind on ühes telesaates näidatud ja teises telesaates lugesin kaadri taga luuletust. Kolmandas telesaates taheti minuga juttu ajada, aga sinna ma ei läinud. Raadios on mind üks kord intervjueeritud ja ühele raadiole olen helistanud ühe laulu toetuseks. Seda laulu mul lindil ei ole.

Lühike mäng

Läksin maleturniiril kokku P. Simsoniga. Hakkasin enne vooru algust nuppe tõstma, katsetades kahtlast varianti. Kui voor algas, siis ütlesin, et praegu me vist tõstsime niisama nuppe. Vastane vaidles vastu, et see ei olnud niisama. Nüüd nõustusin, et jah, kui ma juba käike üles kirjutasin, siis see läheb arvesse. Kuna ma olin katsetanud nii kahtlast varianti, siis oli karta, et saan pikana mõeldud mängus väga kiire kaotuse. Minu kuningas oli teinud pika vangerduse, kuningat ähvardas vastase tsentris olev lipp. Aga see lipp käis a4 ja minu lipp lõi vastase c8 asuva oda, mida miski ei kaitsnud. Et nüüd oli mul vigur rohkem, aga kuningas endiselt ohus, ütles vastane, et nüüd on seis võrdne. Järgnevalt ajasin oma lipuga vastase kuninga e8-lt h6 kanti. Seejuures oli abiks ka vabal liinil paiknev vanker. See oli sinna jõudnud lühikese vangerduse abil. Vahepeal olin juba unustanud, et tegin lühikese vangerduse, aga see oli olnud vajalik, et mitte saada c2-lt lipuga matti. Nüüd panin ise vastasele lipuga h4 kandist tule peale. Endalegi pisut ootamatult osutus see matiks. Nüüd oli mul ka ootamatult palju punkte - 3,5. Pidi järgnema veel vaid üks voor, kui ma selles oleks ka võitnud, oleks ma vist saanud esikoha. Hiljutisel turniiril oli Klaus esikoha saanud. Rei ütles mulle nüüd, et ma saan lõppenud partii eest kõige kiirema võidu auhinna. Avaldasin kahtlust, et enne turniiri lõppu võib O. Sepp veel kiirema võidu saada. Rei selgitas, et sisuliselt jääb minu võit ikkagi kiiremaks, sest mina mängin läbi une. Et läbi une oli partii natuke uduseks jäänud, hakkasin seda nüüd ärkvel olles uuesti läbi mängima. Vaatasin käike Kerese kogutud partiide raamatust. Mäng kestis umbes 8 käiku. Musta käik La4 oli küsimärgiga. Sellega oli vastase lipp läinud liiga passiivsesse asendisse, aga arvasin, et vastane oli arvatavasti arvestanud, et tsentrisse jäädes võib lipp lõpuks kaotsi minna. Mäng oli alanud käikudega 1. e4! d6. Kui must käis c5, jätkas valge Lh5+, ähvardades lipuga ka oda c8. Vaatasin, et käik Ld1-h5 on ju võimatu. Kui oleks tehtud valekäik, oleks see tähendanud, et mäng tuleb sellest kohast uuesti mängida. Aga arvatavasti tehti käik Oc1-h5. Partii oli üles kirjutatud inglise keeles, kus L tähendas oda. Aga hilisemate käikude puhul oli L ikkagi lipukäikude ees. Siis oli ühes kohas lihtsalt trükiviga.

Mõttekäik ajudest ajudeni

Taimedel ei ole ajusid. Ometi on nad elus. Inimestel on küll ajud, kuid kõik inimesed ei kasuta aju võrdselt. Minu blogi on tegelikult minu ajutegevuse teemaline. Inimesi huvitavad rohkem need blogid, mis on minu blogist halvemad, sest räägivad muudest kehaorganitest. Ma ei hakka oma blogi samasuguseks muutma. Kui progress oleks olemas, siis peaks minu blogi lugejate osakaal selletagi suurenema. Kui ei suurene, on see progressiteooria ümberlükkamiseks piisav. Eksperiment jätkub. Taimedel ei ole üldse lugejaid. Ometi on nad inimestest paremad. Taimede lugejad on need, kes loevad paberi pärast. Selliste lugejate osakaal on ka vähenenud. Kivilt lugejate osakaal on langenud veel rohkem. Kivid ei ole üldse elusad. Aga looduslik kivi meenutab kujult aju.

Käsikirjadest ja kirjutamata raamatust

Sulev Vahtre juubelile oli kogunenud palju rahvast. Kohe ürituse algul hakkasid rääkima Ruutsoo ja üks teine punane ajaloolane. Juhtisin tähelepanu sellele, et nende sõnavõtud olid ette nähtud alles ürituse teisel poolel. Aga ütlesin, et need pooled võidakse ära vahetada. Siis pidi tulema president kõigi kätt suruma. Kartsin, et saan tema käest pahandada, et ma lärmi tõstsin. Saalist mindi istuma järgmisele väljakule. Lahkusin varsti ka sealt. Tänaval nägin kirjanikke Tuulikuid. Kuulsin, kuidas üks neist ütles teisele, et ma tegin teisest neist raamatu autori. Ma olin nimelt andnud lugeda oma avaldamata raamatu käsikirja, mis koosnes osalt unenägudest ja ühes seal sisalduvas unenäos oli selle raamatu autor üks Tuulikutest.

Kirjutasin Helina võrguleheküljel oma nime tühja lahtrisse. Ma ei olnud kindel, mis sellega kaasneb, võibolla sai Helina nüüd teada minu postkasti parooli. Kohe tuli Helinalt e-mail. Ta kirjutas, et romaani kirjutamiseks ei saa ma üksi materjali kokku, seetõttu peaksin ma seda koguma kellegagi koos. Ma ei teadnud, miks ma peaks romaani kirjutama hakkama, kui mul oli praegugi avaldamata raamatuid. Aga Helinaga koos kirjutada oleks võinud. Mina oleksin kirjutanud jutustaja osa. Helina lõpetas kirja sõnadega, et Isamaliidu liikmed juba koostavad raamatut. Sellest ei osanud ma muud järeldada, kui et Helina Isamaliiduga seotud ei ole. Lugesin materjale, kus oli öeldud, et pärast Stalini surma kutsus Nõukogude võim kokku ainult ühe Stalini pärandile pühendatud konverentsi. Nõukogude võim oli korduvalt kirjanikke arreteerinud, sealhulgas isa ja isegi kommunist Rimmeli. Rimmel kirjutas nähtavasti sellepärast Leninit ülistavaid luuletusi, et pidas Leninit paremaks kui tema järeltulijaid. Aga kui Oudekki kirjutas, et ilma Oktoobrirevolutsioonita poleks Eesti iseseisvunud, siis ta eksis, arvestades sellega, milline hoiak oli Eesti poliitikutel juba septembris ja augustis, tegelikult juba veebruaris. Läksin trepist alla. Seal toimusid valimised. Hääle andmiseks pidid hääletajad kirjutama partei nime suurele paberilehele eelmiste hääletajate kirjutatu alla. Vaatasin üle õla, et Ann ja Kadri hääletasid mõlemad Iseseisvuspartei poolt. Üks oli juba hääletanud ja üks hääletas minu nähes. Iseseisvusparteile andsid nad hääle hoolimata sellest, et Tõnu ja Henn suhtuvad sellesse parteisse halvasti. Mõtlesin ka Iseseisvuspartei poolt hääletada. Üks Iseseisvusparteisse kuuluv poiss ajas seal parajasti kellegagi juttu.

Välk läbi kõrvade

Ühes lasteraamatus pistis üks tegelane äikse ajal pea aknast välja, välk lõi läbi kõrvade ja kõrvad jäid kurdiks. Samas raamatus lasi üks tegelane ennast igal aastal mesilasel nõelata, sest pidas seda tervisele kasulikuks. Ühes blogis kirjutati, et ilukirjandusest on raske midagi uut leida. Tegelikult leiab heast raamatust midagi uut igalt leheküljelt. Kui esimesel lugemisel ei leia, siis sama lehekülge uuesti lugedes juba leiab. Refereeritud raamat ei ole uus, aga ma pole seda varem lugenud. Kui kedagi huvitab, kas ma lugesin varem seda kohta nõelavatest mesilastest või nägin täna kirjutatud unenägu herilastest, siis unenägu oli varem.

Korporatsioon "Herilane"

Üks klassivend rääkis, et teine klassivend on asunud kooli lähedal hambaarstina tööle. Ütlesin, et see on selleks, et mina tema juures käiksin. Tegelikult ma polnud käinud. Hiljuti olin käinud hambapolikliinikus hambaarsti juures. Nüüd läksin lisaks tavalise polikliiniku hambaarsti juurde, et vaadata, mida tema minu hammastest arvab. Seal polikliinikus vaadati asja teaduslikumalt. Tundus, et igemed on hammaste sisse paistetades hambad poolitanud. Arst uuris natuke minu hambaid. Enne edasi uurimist andis ta mulle ühte rohtu. Tundsin, kuidas uni tuleb peale. Mulle meenus, et olin ka eelmine kord seda rohtu saades magama jäänud. Vajusin nüüd põrandale pikali. Hetk enne magama jäämist tundsin kuumust ja sain aru, et on läinud halvasti ja ma olen pikali vajunud kuuma pliidi kõrvale. Kui ohtlik see oli, seda ma täpselt ei teadnud, aga liigutada ma enam ei jaksanud.

Mul paluti väike köök vabastada, sest kohe pidi saabuma keegi, kes hakkab koos isaga sinna uut tapeeti panema. Võtsin oma värvipliiatsid kaasa ja läksin teise ruumi. Tapeeti panema tuli Berk Vaher, sest isa oli palunud, et keegi Kirjanike Liidust appi tuleks. Võtsin suures köögis tabletti. Pisikesse kaussi olid pandud eelmistel kordadel järgi jäänud terved ja poolikud tabletid. Mõni tablett oli rohi, mõni komm. Pärast "Vaba Euroopa" saadet öeldi mulle, et seal oli minust räägitud. Kõigepealt oli minu nime nimetatud saatelõigu tutvustuses, seejärel ka ühes lauses saatelõigus. Saatelõigu teema oli hoopis täna esitletud isa kodulehekülg. Tegelikult oli isal kodulehekülg olnud ka varem, aga nüüd oli seda natuke täiustatud. Keegi oli isale seletanud kodulehekülje kasulikkust. Järgmisel päeval läksin väiksesse kööki uut tapeeti vaatama. Isa ei olnud rahul, et seda seina pannes olid tapeedi sisse tekkinud muhud. Mina ütlesin, et minu jaoks on põhiline, et uus tapeet on kollane nagu vanagi. Lisasin, et vana oli natuke määrdunum.

Köögi aknast oli sisse pääsenud kaks herilast. Teadsin, et herilasi ajab vihale see, kui teha äkilisi liigutusi. Aga kui nad minu keha vastu läksid, siis tegin ma paratamatult äkilisi liigutusi. Nende järel tuli põgeneda. Tõusime koos vendadega üles Paide sauna eesruumis. Akna peal lendasid suured kärbsed. Akna all seinal elasid pikad ussid. Need olid nende kärbeste vastsed. Kui läksin õue peale, räägiti, et Tartu Ülikoolis tahetakse asutada korporatsiooni "Herilane". Mulle tundus herilaste järgi korporatsiooni nimetamine imelik. Küsisin, mis on selle korporatsiooni eesmärk. Vastati, et konnatiik. Paide vanaema läks sauna vaatama. Ta küsis, kes on kraanist vett lasknud. Vastasin, et mina pole seda teinud. Vanaema näitas, et vesi oli voolanud lavaruumi all olevasse keldrisse ja toidu hukka ajanud. See, kes minuga rääkis, oli Siiri. Ta hakkas eesruumi akna alt ussikesi surnuks lööma. Minu arvates oli nii suurte loomade tapmine kole ja ma põgenesin.

Postipaki väljavõtmine

Tuli teade, et haiglas viibivale pereliikmele on postipakk. See pidi olema kaugemas postkontoris. Olin just väljumas, et sealt mööda kõndida. Läksin nüüd ka sinna postkontorisse. Tuli kaua oma järjekorda oodata. Postipakki mulle kätte ei antud. Öeldi, et on vaja volitust eraldi paberil. Seda ma ei osanud üldse kahtlustada, sest kodulähedasest postkontorist on kõik pereliikmete asjad isikuttõendava dokumendi eest kätte antud. Nüüd tuleb minna kõigepealt kaugemasse linnaserva volituse järele, siis uuesti postkontorisse sabas seisma ja tõenäoliselt öeldakse siis, et volitus on valesti vormistatud. Kardetakse nähtavasti, et ma teen postipakiga selle väljavõtmise järel midagi kurja. Kas parem oleks, kui ma jätaks postkastist millegi leidmisest teatamata ja viskaks selle minema? Pealegi võib inimene vahel nii haige olla, et ei suudagi volitust kirjutada.

Nali arvu 1000 kohta

Toomas tahtis midagi teada arvu 1000 kohta. Ütlesin, et on olemas raamat "1000 mängu". Parandasin ennast, et pealkiri on "1001 mängu". Kõndisin üksiku puumaja suunas. Taevas lendasid luiged. Kartsin, et nad on inimsööjad. Kui Toomas mulle sinna majja järele jõudis, ütlesin talle, et ma räägin nalja arvu 1000 kohta. Nali oli selline, et kui majale tehakse juurdeehitus, tehakse selle juurde Tooma jaoks majasisene uks, sest välja ei saa minna, sest taevas lendab 1000 inimsööjat luike.

Vaatasin Liisale kingitud mänguasju. Seal oli palju piiksuvat elektroonikat. Minu ajal ei olnud neid mänguasju veel leiutatud. Rääkisin, et minu ajal olid hoopis teistsugused mänguasjad, ainult kaisuloomad on samaks jäänud. Elektroonika hulgas oli ka malelaud. Tahtsin hakata ühe lapsega sellel mängima. Hakkasime algseisu peale panema. Aga ruute oli rohkem kui 64, kuigi mäng ei pidanud kõigil neist toimuma. Mina panin äärmised nupud laua servale, aga märkasin, et laps pani natuke keskkoha poole. Muutsin oma nuppude asendit vastavalt sellele. Siis märkasin veel, et ta ei pane peale traditsioonilist algseisu. Ütlesin, et kui me mängime Fischeri reeglite järgi, siis tuleb algseis loosida, mitte nii teha, et ta paneb enda nupud paremasse ja minu nupud halvemasse asendisse. Aga mängime parem traditsioonilise algseisuga, sest see on kõige tähtsam algseis. Tahtsin, et laps eelkõige seda õpiks.

Lugesin, et Ehlvest oli valmistunud mänguks "Spordilehe" malenurga põhjal. Seega pakkus see midagi isegi tema tugevusega mängijale. Juhtisin Klausi tähelepanu sellele, et Ehlvest ütles, et ta tahtis vaadata, kuidas 91. käigust edasi mängida. Seega ulatus avanguteooria nii kaugele. Aga selle koha pealt, kuhu minu arvates oli trükitud 1, oli paber tegelikult katki. Seega võis Ehlvest rääkida ka 9. käigust. Klaus viskas lae alla ämblikuvõrku ühe putuka. Ämblik läks seda sööma. Vaatasime, et kas tõesti saab võrku visatud ämblikut süia. Võibolla oli ta siiski mürgine.

Olin valitseja. Keelasin vaenlasel tulla oma koju ehk elektronpostkasti. Panin oma kaelale mõõga, et vaenlane ei saaks kõri kallale minna. Aga varsti loobusin relvadest, mistõttu vaenlane võis mulle ikkagi kallale tulla. Nuhtlesin teda ise. Vaenlane oli ketas. Järgmisel päeval seisin koos minu asemele valitud uue valitsejaga uue parlamendikoosseisu ees. Juhtisin parlamendi tähelepanu sellele, et seisan uuest valitsejast madalamal pinnal, aga mu pea ulatub ikkagi kõrgemale. Seega pole uus valitseja see, kes vaenlase survele vastu seisaks. Uus valitseja ja uus parlament olidki valitud vaenlase survel. Seadsin vanad võimukandjad ametisse tagasi. Nuhtlesin vaenlast veelkord.

Ahv puuris

Ma olin ahv, kes vaatas veidi puuriust,
kuid lahti murda kes ei proovind lukustust,
sest lukustuses ta ei näinud jubedust,
sest puuris oli olemas sage toitlustus.

See koht ei olnud õnneks mitte loomaaed,
kus inimesed vaadanud oleks kogu aeg.
Ahv mängis puuris üksinda mitmeid mängusid,
kuid ainult valvas puurivaht, kel ajud kängusid.

Kasulik juur

Mulle näidati ühte kasulikku juurt. Juurel oli sama nimetus, mis ühe naislaulja eesnimi. Hakkasin mulda ühest kraavist teise tõstma. Esialgsesse kraavi oli muld pandud selleks, et asjad kõduneksid. Oli vaja, et nad teises kraavis ka kõduneksid. Natuke kartsin, et mulda lahti kaevates võib mõni surnu välja tulla. Igatahes kuskile pidi olema surnuid maetud.

Vaatasin näitlejate fotosid. Juurde oli kirjutatud teooria, et seda, kellega rääkida, näeb inimene sellest, kellel on temaga samasugune silmade asend. Mõtlesin, et see võib õige olla, aga et kui minu silmade asend on selline, et ma teise inimese silmi üldse ei vaata, siis ma ei näe ära, et tema ka ei vaata. Isa kritiseeris ühe tüdruku levitatavaid ideid ja seda, milline see tüdruk fotol välja nägi. Ta ütles, et see tüdruk on ise veel nii suur. Kui Pille oli mõne foto ära vaadanud, andis ta selle edasi Tõnu kätte. Selgitasin talle, et mina hakkasin fotosid vaatama varem kui Tõnu. Sellega mõtlesin, et Pille peaks need andma hoopis minu kätte.

Mulle ei meeldinud, et nägin riiulis ühe naiskirjaniku raamatut. Olin väiksesse riiulisse pannud viimase blogisissekandega seotud raamatud. Ma ei teadnud, kas ma pean iga blogisissekande järel seal raamatuid vahetama hakkama. Ütlesin Hennule, et ta ühe asja entsüklopeediast järele vaataks. Ise hakkasin ümber läinud virna püsti tõstma. Seda oli keeruline teha, sest väiksed asjad olid pandud suurtest allapoole ja mõned olid olemuselt viltused. Isa tuli ja ütles, et ma tema toast ära läheksin. Vastasin, et seda ma ei tee. Isa läks ise ära. Tegin juba püsti tagasi pandud osa virnast uuesti madalamaks, et see jälle ümber ei kukuks. Küsisin Hennult, kas ta on soovitud asja juba entsüklopeediast järgi vaadanud. Henn vastas, et ta ei vaatagi. Püüdsin virna edasi laduda.

Kehvad lood

On kehvad lood ja selle käest ei pääse,
kui juurde kingitakse mõni valus hoop.
Peab vahel maha lööma mõne sääse,
kuid vist on saabumata alles katastroof.

Parv sääski ootab verejoomis järrekorras
ja teine parv on ruumis tõbesid.
Ei asjad ole iial olnud korras -
ka kauges minevikus inimesed põdesid.

Aidsihaigete koloonia

Pidin hakkama elama aidsihaigete koloonias, sest mul oli diagnoositud aids. Teised aidsihaiged lohutasid mind, et ega selle haigusega kunagi palavikku ei kaasne, ainult elu on lühem. Ma ei teadnud, kust ja millal ma nakkuse olin saanud, aga see pidi olema saadud mõne haava kaudu. Keegi tõi meile illustreeritud luuletuse ja läks ise ära. Ema ja Pille ütlesid, et sellel paberil on roppused. Ma polnud rahul, et nad sellesse nii kriitiliselt suhtuvad, sest luuletus käis minu kohta. Seisin kooli tiivatrepil. Mind vaatas üks mees, kes oli mind seal vaadanud ka siis, kui haigust veel avastatud ei olnud. Tema oli ilmselt midagi aimanud.

Linnud jõe ääres

Üleval jõe kaldal olid linnud. Nad seisid rivis. Kõigil olid näod jõe poole. Ei ole kindel, kas nad vaatasid jõge. Võibolla hoopis vastaskallast. Kui röövlinnud näevad taevast hiire ära, siis võiks teistel lindudel ka suhteliselt hea nägemine olla. Aga tõenäoliselt otsisid nad hoopis lume alt paistva rohu seest toitu. Külmade ilmadega võiks lindude toiduvajadus suurem olla nagu inimestelgi. Aga võimalik, et on ka väiksem, sest ei pea toitma kasvavaid poegi.

Voolav riis

Toimusid malevõistlused. Seal oli nii, et kõik said iga matši algul kaks võitu järjest. Kuigi loogiliselt pidi sellest järelduma, et keegi pidi ka kaotama. Aga kaotajaid ei olnud märgata. Räägiti, et kuna siin on võistlejaid kõigist eri riikidest, siis võib mängu ajal käike oma keeles valju häälega nimetada - vastane ei saa nagunii aru. Keegi oligi nii teinud. Aga kui ma selle edasi rääkisin, siis vastati mulle, et oli küll räägitud vastasele tundmatus keeles, aga vastane oli ikkagi aru saanud.

Uurisin raadio nuppe. Raadiol oli küljes plaadimängija. Lugesin, et Krister oli rääkinud, et teda on male alati huvitanud, aga üks kindel kuupäev oli tema elus pööre ja sellest ajast huvitab teda ainult male. See jutt tundus kummaline, sest ma polnud Kristerit ühelgi maleturniiril näinud. Tema nimetatud kuupäev tundus seostuvat sellega, kui mina loengus Euroopa Liitu astumise kahjulikkusest rääkisin. Sel juhul oli Kristeri elu pööre minu tegevusele vastukaaluna mõeldud. Hakkasime perega ujuma minema. Ma polnud aastaid ujunud, aga nüüd oleks jälle tahtnud. Tee peal tuli mulle meelde, et keegi lõhkus minu ujumispüksid ära. Läksin tagasi. Pärast ema pahandas minuga, et kõigi pükstega saab ujuda, aga ma ei olnud temaga nõus.

Olime vanaema sünnipäeval. Sinna saabus keegi, kes kandis vanaisa näoga maski, nagu oleks vanaisa ellu ärganud. Ta mängis, et on vanaisa ja hakkas inimesi ühekaupa pikemalt tervitama. Vanaema oli külla kutsunud ka Savisaare. Savisaar ütles vanaisast rääkiva filmi kohta, et seal on vanaisast tehtud negatiivne tegelane. Negatiivsus seisnes selles, et filmis oli vanaisa rikas. Näidati, et ta tegi hästi pikalt jõuharjutust, mis seisnes ühe järeltulija keerutamises. Istusin Savisaare kõrval, aga ei öelnud talle sõnagi. Vaatasime nukufilmi Savisaarest. Savisaar ei paistnud filmiga rahul olevat. Mõtlesin, et inimesel ei ole hea tunne, kui temast on tehtud kunstiline film. Filmis näidati Savisaart väga hea inimesena. Ta nimetas seal sõjaväge põrguväeks, arvates, et inimesed ei peaks sinna minema.

Viisin läbi ühte võistlust. Võistlejad pidid igale minu küsimusele vastuseks midagi joonistama. Kes vastata ei osanud, langesid mängust välja. Ühele küsimusele oskas vastata ainult üks võistleja. Aga ma ei kuulutanud veel mängu lõppenuks, sest mul oli veel häid küsimusi. Järgmisele küsimusele ei pidanud ainukesena õieti vastanu vastama. Ta oli juba võitja kandidaat. Mängijad ei olnud veel tulnud selle peale, et nad võivad joonistada ükskõik mida. Kui ka see küsimus oli vastatud, esitasin veel ühe ja vastama pidid jälle kõik mängu jäänud. Võistlejatel ei olnud paberitel enam eriti uute asjade joonistamiseks ruumi. Vastuseks näidati auku voolavaid riisiteri, sest küsitud asi oli voolava riisi sarnane.

Laenutan raamatuid

Kui mul magistrantuur läbi sai, öeldi mulle esialgu, et ülikooli raamatukogust ma enam raamatuid koju laenutada ei saa. Hiljem piletit pikendades öeldi, et saan. Ma polnud kindel, kas see vastab tõele. Nüüd oli vaja kätte saada suuremat hulka raamatuid. Esialgu tellisin ainult ühe, et katsetada, kas see mulle antakse. Anti. Järgmiseks mõtlesin tellida juurde viis tükki korraga. Tundus, et üks sedel sattus kätte ülearu. Panin selle tagasi. Aga sedeleid täitma hakates oli neid ikkagi kuus. Nii täitsin siiski kuus sedelit. Mul oli varasematest talvedest meeles, et külmakraadidega tuleb müts pähe panna. Aga täna kodu ja raamatukogu vahet kõndides hakkas tõesti palav.

Rahulolematus bibliograafiaga

Venelased ja sakslased pidasid omavahel sõda. Mõlemad olid meie vaenlased. Liikusime läbi metsa Saksa vägedele vastu. Peitsime ennast ühte pimedavõitu tuppa ja heitsime seal pikali. Meil ei olnud relvi. Vist tulid uksele vaenlased, sest algas röökimine. Röökimine kestis kaua ja ei tahtnud lõppeda.

Kirjutasin uurimistööd Itaalia fašismi kohta. Märkasin, et olen sinna pannud Mussolini ütlusi. Kustutasin need ära, sest Mussolini ütlustest olin juba eelmises uurimistöös kirjutanud, nüüd oli vaja teiste fašistide omi. Geograafia õpetaja ütles, et kooli tuleb tuua enda kohta fotosid. Vastasin, et need ei seostu uurimistöö teemaga. Õpetaja ütles, et fotonäituse võib uurimistööst eraldi teha. Tahtsin kodupeatuses bussist väljuda, aga juht ei pidanud kinni. Kaassõitjad ütlesid, et see on bussijuhile solvav, et ma ukse juurde läksin. Buss ei peatunud ka järgmises peatuses, vaid hakkas kihutama. Ütlesin teistele sõitjatele, et nad läheksid juhi juurde ja tõmbaksid käsipidurit. Nüüd nad juba uskusid, et bussijuht käitub valesti. Seetõttu järgisid nad minu soovitust. Aga oletatav käsipidur osutus käigukangiks. Bussile läks nüüd selline käik sisse, et ta hakkas veel kergemalt edasi liikuma. Kohe vahetasid sõitjad selle raske käigu vastu.

Vaatasin enda tehtud peegelpilte. Toomas tuli ja vaatas neid minu selja tagant. Hakkasin iga pildi kohta tähenduseta sõnadega rääkima, et anda edasi pildi emotsioone. Osade piltide kohta moodustasin tähenduseta sõnu küll tähendusega sõnade kõla põhjal. Peale peegelpiltide olid mul selles karbis veel paberist lennukid ja suusahüppajad, kellega olin varasematel aegadel võistlusi läbi viinud. Nüüd oleks võinud seda üle tüki aja jälle teha. Ema rääkis, et kui Tõnu käis öösiti võrkpalli trennis, siis ei tulnud ta trenni lõppedes ka koju.

Keegi oli andnud raamatuna välja enda koostatud ajaloolaste tööde bibliograafia. Seal olid sees ka minu tööd. Muu hulgas oli öeldud, et ma tõlkisin ühe raamatu, mille tõlge on halvem kui originaal. Ma ei teadnud üldse sellise autori raamatust midagi. Aga kui ma oma kaustikust järgi vaatasin, siis nägin, et tegemist oli siiski selle autoriga, kelle raamatust ma eriti halva enesetunde ajal 40 lehekülge ära tõlkisin. See autor kirjutas ise segaste lausetega, seetõttu oli teda raskem tõlkida kui neid, keda ma hiljem olen tõlkinud. Ja siis oli mul vähem kogemusi. Aga suuremat osa raamatust mina ei tõlkinud, vaid loobusin sellest tööst, mida keegi teine jätkas. Ma ei teadnud isegi, kes. Enda tõlgitud osa lõpliku variandi eest ka mina ei vastutanud, sest ma polnud seda isegi üle lugenud. Tahtsin selle kõige kohta ajaloo listi protestikirja kirjutada. Tahtsin kirjutada, et see raamat ei ole minu tõlgitud ja et selliseid halvustavaid märkusi ei tohiks avaldada, sest bibliograafia pole edetabel. Ja neile, kes võõrkeelt ei oska, on tõlge originaalist parem isegi siis, kui igas tõlgitud lauses on viga. Oleksin kirjutanud, et palun saatke see kiri bibliograafia koostajale edasi, ma ei tea tema e-maili aadressi.

Kõike pole mulle öeldud

Mulle öeldi, et ma võiks natuke aega paigal olla. Vastasin, et selleks, et paigal olla, peab enne kuskile kohale minema. Nüüd olen juba mõned sekundid arvuti taga paigal. Aga sõrmed ei ole paigal. Kuigi varsti võivad jääda. Enne tuleks siiski veel natuke kirjutada. Täna kirjutatud unenäod olid üsna hüplikud. Sel korral ma ei mäletanud isegi täpselt, mis järjekorras seal asjad juhtusid. Eilse päeva sündmuste järjekorda mäletan paremini. Peamiselt seisnes see ühe ajakirja läbilugemises. Kui ajakiri läbi sai, lugesin välislehti ja tõstsin malenuppe. Novembris pidi Tartus vähemalt üks suurem malevõistlus olema. Nüüd tuleks kontrollida, ega ma selle toimumisaega juba maha maganud ei ole.

Õpetajast tahvli ees jooksuvõistluseni

Õpetaja lahendas tahvlil füüsikaülesandeid. Ta tahtis, et õpilased lahendaksid neid iseseisvalt vihikus. Sel juhul ei saanud ma aru, miks ta üldse tahvlile kirjutab. Eestis oli kolm või neli tähtsamat keskust, mille vahel liikuda. Oli saabumas aeg jälle nende vahel liikuda. Henn tegi lahti minu arvuti. Oli karta, et ta hakkab sealt minu asju lugema. Põles minu küünal ja pidi põlema lõpuni. Toimetaja valmistus minu unenäoraamatu väljaandmiseks. Ta ütles, et kirjanduse peatükis oli terve pikk lõik täiesti vigane. Vastasin, et võimalik, sest kahte viimast peatükki ma üle ei lugenud. Isa oli soovitanud raamatu kaks viimast lauset välja jätta, kust selgus, et tegemist on unenäoga, aga toimetaja oli need sisse jätnud. Ta ütles, et ta teeb raamatu eksemplarid käsitsi valmis, sest teisiti ei tule välja. Lauri N. oli olnud Kaunase puiesteel meie naaber. Ta teadis midagi ka nendest, kellega ma koos koolis käisin. Nüüd küsis ta mult erinevate klassikaaslaste kohta, kas need tunnis kirju vahetasid. Nende kohta, kellega ma olin ise vahetanud, vastasin, et vahetasid küll. Aga kui ta küsis ühe klassikaaslase kohta, kellega mina kirju vahetanud ei olnud, ütlesin, et ma ei tea. Lauri K. tahtis minuga midagi jõhkrat teha. Põgenesin tema eest keldrikorrusele. Seal oleks pidanud nurga taha peitma Artur, aga kuna ta seda ei teinud, peitsin ise nurga taha. Artur tuli ja seisis siiski ka sinna. Kuna ta seisis minu ees, hakkas Lauri K. kohale jõudes ainult temaga tegelema.

Sõitsime Meelva järvel paadiga. Sõudsime kitsasse lahte. Sealt tagasi ujuma hakates oli vesi muutunud ujumiseks liiga madalaks. Ootasin, et edasi minnes muutub ta sügavamaks, aga kohati lõppe vesi üldse ära. Painutasin kahte noort puud. Tagasi vaadates nägin, et puud olid painutamise tagajärjel pikali kukkunud. Ja seda veel õnnetuseks ühe kohaliku elaniku silme all. Tartus rääkis Klaus, et üks inimene hakkas arvama, et tal on skisofreenia, kuna ta ei saanud aru, kuidas pääseb sisse leheküljele, kus saab oma poliitilisi seisukohti avaldada. Tegelikult oli asi selles, et programmeeritud oli nii, et ühe brauseriga tuli vajutada vasakule ja teisega paremale. Nüüd ühte neist brauseritest enam ei kasutatud. Üks tüdruk leidis, et kahel inimesel on üksteisele väga sarnane haigus. Keegi oli kritiseerinud ühte Riigikogu otsust. Laar, kes oli praeguse valitsuskoalitsiooni liige, tuletas meelde, et see otsus võeti vastu hoopis Keskerakonna ja Rahvaliidu häältega, keda oli tol ajal Riigikogus kokku kaks kolmandikku saadikutest. Laar ei võtnud arvesse seda, et vahepeal ei olnud toimunud valimisi ja praegune kolmikliit sündis sellest, et paljud endised Keskerakonna ja Rahvaliidu liikmed vahetasid parteid. Seega olid otsuse eest vastutavad ikkagi praeguse võimuliidu liikmed. Mõtlesin, et lõpetan nüüd blogis kirjutamise ära ja hakkan uuesti listidesse kirjutama. Aga mulle tuli meelde, et inimesed on harjunud minu blogi külastama, et sealt uusi unenägusid lugeda. Seega pidin vähemalt unenägude avaldamist jätkama. Lähenes rahvahääletus Euroopa Liitu astumise küsimuses. Seoses sellega kõndis läbi ühe trepikoja suur kari poolthääletajaid. Mõtlesime teha vastupropagandat nii, et ütleme igaühele neist möödumise hetkel eraldi: "Lollike." Aga me mõtlesime ümber, sest solvamine oleks neid veel rohkem ärritanud. Selle asemel loopisime teise trepikoja põrandale poolt hääletama kutsuvad papid, et näidata, kui palju on pappi raisatud. Aga selle näitamisest polnud kasu, sest pappide vahelt pääses ikkagi läbi. Ümber Kaunase puiestee maja toimus jooksuvõistlus. Mina sain hea koha tänu sellele, et ei jooksnud maja ümber ringi, vaid kõndisin majast läbi, mis oli palju lühem tee. Aga üks jooksja oli nii kiire, et jõudis ikkagi minust varem finišisse.

Toitlusminister oli olemas

Uues "Vikerkaares" kirjutab saksa luule tõlgete arvustaja, et tõlkija poleks tohtinud kasutada veidrat sõna "toitlusminister". Parem olevat "rääkida ministrist, kes vastutab toitlustamise eest või toitlustamisküsimustega tegelevast ministrist". Paraku on Eestiski olnud ametis minister nimega toitlusminister. Toitlusministeerium oli vajalik Vabadussõja päevil ja tegutses kuni aastani 1921. Olemasoleva ja lühema väljendi kasutamine on kindlasti parem kui mingi uus pikk leiutis.

Selle "Vikerkaare" numbri arvustustest äratas negatiivset tähelepanu veel ühe eesti naisluuletaja luulekogu ülistav. Algul ma jäin kiitust isegi uskuma, et on tõesti midagi väärtuslikku kirjutatud. Aga siis toodi tsitaat raamatust endast. Seal on ühes luuletuses öeldud, et see on jälk, et leidub inimesi, kes mitte üksnes ei korja lilli, vaid lausa istutavad neid. See ilmselt pole öeldud lillede kaitseks, seega ei saa ma luuletajast ega arvustajast kummastki aru. Kui minu teha oleks, siis selliseid asju ei avaldataks. Baudelaire kirjutas luuletusi inetutest asjadest, aga nii, et luuletus ise oleks ilus. Tema pealkiri "Kurja lilled" minu meelest ei räägi küll sellest, et lillede istutamine jälk oleks.

Koer suvilas

Raudtee oli ehitatud maapinnast kõrgemale. Raudtee lõpus lõppes ka kõrgem pind. Väikse vahemaa järel tuli jälle samasugune kõrgem pind raudteega. Mõlema pinna serval seisis rong. Rääkisin, et see on ohtlik. Kui keegi vea teeb, kukub rong alla. Kõik inimesed teevad vahel vigu. Järgmiseks olin saalis, kus mängiti võrkpalli. Pall jäi ühe mängija kohale seisma, aga ta ei löönud seda ära, sest ta ei märganud. Ütlesin, et keegi oleks võinud talle öelda. Vastati, et etteütlemine on keelatud. Mängisime edasi. Lõin palli, aga ma polnud kindel, kes punkte sai. Läksime ühte majja, mis oli muuseum. Sinna oli raske sisse ronida. Eelmise korraga võrreldes oli see veel raskemaks muudetud. Öeldi, et selleks, et see rohkem vanglat meenutaks. Ütlesin, et ma ei roni, sest mul on niigi vangla tunne. Põgenesin tänavale, teadmata, kas mulle jõutakse järgi.

Peedul oli meie maja lukk selline, et seda sai keerata suvila mõlema maja võtmega. Nüüd ütles ema, et isa võtab lukult teise maja võtmega keeramise võimaluse ära, sest teist maja me enam ei kasuta. Isa palus mul koostada Uku Masingu raamatute nimekiri, et need tagasi viia. Vastasin, et mingit nimekirja nende raamatute kohta, millest on öeldud, et need on päriseks antud, ma ei koosta. Pealegi ei mäleta ma, millised maleraamatud olen ma saanud Uku Masingult ja millised vanaemalt, sest neile ei ole eksliibriseid sisse kleebitud. Nüüd ütles ka isa, et ilma eksliibriseta raamatuid ei pea tagasi viima. Maleraamatud oli Masing eksliibristeta jätnud ja ära andnud, sest male teda ei huvitanud. Olime vanaema suvila aias. Sinna tuli suur koer, kes liputas saba. Aga kui tuli lisaks väike koer ja ma selle juurde läksin, hakkasid mõlemad koerad urisema, sest suur muutus kadedaks, et mina väikse juures olin. Seetõttu tõmbusin eemale. Et koer ei uriseks, tuleb julgelt käituda, aga ma ei taha julgelt käitumisega riskida. Lamasime kirjanike suvilas pimedas toas voodites. Viskasin põrandale oma alussärgi. Suur koer läks seda nuusutama. Mõtlesin, et kui ta seda närima hakkab, siis ta harjub ära, et minu lõhnaga asju võib süia, ja siis võib ta hiljem mind ka sööma hakata. Aga edasi mõtlesin, et õnneks on ta minu lõhna juba varem selgeks õppinud. Koer tegi särki nuusutades häält. Eristasin tema hääles sõnu: "Ebareaalselt väike." See tähendas, et ta ei saanud aru, kuidas ma alussärgi suuruseks olen muutunud. Aga kui ütlesin vendadele, mida koer öelnud oli, siis vennad ei uskunud. Koer tuli minu voodisse ja kinnitas, et ma kuulsin tema sõnu õieti. Hakkasin koera silitama. Võibolla koeri ärritab, kui nende jalga puudutada, seetõttu silitasin ainult pead.

Seisukoha kujundamine

Kui inimene leiab mingi seisukoha toetuseks argumendi, võib ta otsida sellele ise ka vastuargumendi ja nii jõuda vastupidisele seisukohale. Ta võib otsida uusi argumente ja vastuargumente, niimoodi seisukohta korduvalt muutes, kuni ta otsustab mõtlemise lõpetada. Hiljem võib ta viimase leitud argumendi unustada ja seeläbi jälle jõuda varasemale seisukohale.

Kirjad ajakirjas

Bristol oli "Vikerkaares" ajaloost kirjutanud. Kuigi mul oli selle perioodi kohta materjali vaja, jätsin ma tema artiklid kasutamata, sest ei pidanud neid usaldusväärseteks. Tegelikult ma ei teadnud, kui palju neis õiget või valet oli. Isa ütles, et ma hakkan sama tõsiselt tööle nagu vanaisa. Tegelikult olin ma hommikutundidest vaid ühe täielikult ajaloole pühendanud, teistel tundidel olin ajalooga tegelenud ainult natuke. Tänaseks kirjanduse tunniks tuli läbi lugeda Oskar Lutsu raamat pöialpoistest. Kohustusliku kirjandusega oli nii, et sain ta alati läbi, aga tavaliselt liiga hilja. Ka tänase tunni pihta hakates oli mul raamat alles pooleli. Õpetaja küsis mult, kust sai Luts selle raamatu idee. Vastasin, et ma arvan, et ta ei saanud seda mitte oma koolimälestustest, vaid väliskirjandusest. Õpetaja küsis, kuidas Lutsul nii palju kirjutada õnnestus. Vastasin, et sellepärast, et tal polnud konkreetset eesmärki ja ta sai seetõttu natuke kõigist asjadest kirjutada. Istusin muruplatsil ja ajasin emaga juttu. Eemalt jälgisid mind ühed poisid. Tegelikult varitsesid nad ühte teist poissi. Kui see neist möödus, hakkasid nad teda taga ajama. Põgenejale torgati selga ja ta kukkus kõhuli maha. Algul arvasin, et torgati kõigest puuoksaga, aga juurde minnes nägin särgi sees verist auku. Torkaja oli seda teinud sellepärast, et teda ennast oli ka kunagi keegi noaga selga löönud. Ma ei teadnud, kas nüüd tuleb kõigepealt kutsuda kiirabi või enne ise kannatanule abi osutada.

Jätkasin magistritöö kirjutamist, aga lugesin nüüd internetist, et magistritöö oli tegelikult tulnud esitada juba kindlaks kuupäevaks ja järgmine võimalus on alles aastakümnete pärast. Ma ei uskunud seda hästi. Vaatasin järgi, et see ei ole kasutajasõbralik lehekülg, sest kalendrit näitab see nii, et saab minna kuupäevadele, mida ei ole veel olnud. Istusin raamatukogus. Minu kõrval istus võõras tüdruk, kes surus ennast nii tugevasti minu vastu, et tundsin valu. Puudutasin teda omalt poolt, kuigi mitte nii kõvasti, mille peale ta läks minema. Vaatasin vanu lasteajakirja aastakäike. Selle numbritest võis siit-sealt leida mõne Helina kirja, mille ta oli kellelegi eraviisil saatnud ja seejärel ajakirjale avaldamiseks andnud. Need olid paljude taandridadega, üsna lühikesed, aga hästi kirjutatud nagu kõik tema kirjad, aga mitte veel nii hästi nagu mulle saadetud. Kirjade ilmumisaeg näitas, et Helina on vähemalt kümme aastat vanem kui ta mulle on öelnud. Neis oli juttu Aafrika reisimuljetest. Kirjad olid saadetud kellelegi, kellel oli mitmeosalisest liitsõnast koosnev varjunimi. Toodud oli ka selle inimese vastuseid. Ühe Helina kirjaga lehekülje ülemises servas oli ühe meeskirjaniku nimi. Tundus, et Helina on selle kirjaniku varjunimi. Aga kohe hakkas tunduma, et selle kirjaniku kirjutatud on vaid lehekülje ülemine osa. Helina kiri oli allpool. Mulle ei meeldinud, et minu pea kohal kõrge riiuli otsas olid väiksed lapsed, kes võisid mulle pähe kukkuda. Ühe olin kinni püüdnud, aga kogu aeg ei saanud ma üles vaadata.

Kihvadega mees

Kõikidel suguharu liikmetel oli pikk nuga. Ainult kihvadega mehel ei olnud, sest tema lõikas kõike kihvaga. "Muretse endale igaks juhuks nuga, ühel päeval võivad su kihvad murduda," soovitati talle. Selline jutt ajas teda naerma. "Pole mu kihvad seni murdunud ja ei murdu ka tulevikus," ütles ta. "Mis asi see tulevik on?" küsiti selle peale. "Tulevik on sama, mis ühel päeval, aga seda päeva ei tule," vastas ta. Ta oli kunagi kohtunud teise suguharuga ja õppinud sellelt mõned sõnad, mida tema suguharu teised liikmed ei tundnud. Aga vestluskaaslane sai aru, et tulevik on midagi halba. Ta ütles: "Kui sul nuga ei ole, tuleb ühel päeval võibolla ikkagi tulevik."

Europõhiseadusest luulekoguni

Oli just vastu võetud Euroopa Liidu põhiseadus. Ema otsis võrgust selle teksti. Ta leidis ühelt leheküljelt selle sõnad, mis olid kõik segi segatud. Need olid suuremad ja väiksemad kohupiima terad. Sain ühe programmi abil nende järjekorra õigeks. Tahtsin hakata tõlkima. Mõned terad olid ikka väga suured. Mõtlesin, et võibolla leian võrgust eestikeelse tõlke ka. Aga selgus, et tõlgitakse alles ametliku tõlke esimesi paragrahve saksa keelest inglise keelde. Suured terad olid tähendanud pikki saksakeelseid liitsõnu, kõige väiksemad terad tekstis kasutatud punkte. Ütlesin Jürgenile, et põhiseaduse vastuvõtmise poolt hääletanud ei teadnud, mille poolt nad hääletavad, sest saksa keelt nad ei oska. Mõtlesin, et keegi peab siiski saksa keelt oskama, sest Eesti on varemgi võtnud seadusi üle Saksamaalt. Jürgen kiitis sakslasi, kes olid tema arvates õieti käitunud korra pooldajatena. Ta joonistas kaardile nooli. Algul arvasin, et need on vägede liikumise suunad. Aga siis taipasin, et hoopis jõgede voolusuunad.

Vahing oli palunud, et ma talle kirju saadaksin. Ma olingi saatnud. Nüüd oli ta minu kirjad ilma minult luba küsimata raamatuna avaldanud. Ta polnud isegi võtnud ära kursiivi nendelt ridadelt, mille ma olin kursiivis kirjutanud. Ta oli kuskilt kätte saanud ka minu Helinale saadetud kirjad ja need samuti sellesse raamatusse pannud. Neil oli ta samuti kursiivis read alles jätnud. Loata kirjade avaldamise kohta ütlesin, et nii saab teha ainult vanem inimene nooremaga. Vahing vaidles vastu, et osad suhted on elefantaassed. Hakkasin pimedas üle mäe minema. Sinna oli kogunenud rahvas suvelõpu taevatulesid vaatama. Poolel teel mõtlesin, et ma ei lähegi üle selle mäe ehk elevandi. Pöörasin ringi. Mägi ehk elevant sai selle peale kurjaks ja hakkas liigutama. Vahing küsis mult, mida maa-aluses käigus tehakse. Ütlesin, mida sealt välja veetakse. Vahing kaebas võimudele ära, et maa-aluses käigus toimub riigivastane tegevus.

Istusime klassikaaslastega saunaruumis. Mul ei olnud mujal istuda kui laval, seetõttu said minu riided täna higiseks. Ivar rääkis, et osad õpilased ei leiagi klassiruumis endale kohta. Ariel võttis mult raha ära. Kui hakkasin selle tagasivõtmiseks ühes suunas majade vahel kõndima, kuulsin küll, kuidas Arieliga seotud poisid ütlesid, et minnakse mööda hüpotenuusi eest ära, aga jätkasin ikkagi sama kaatetit mööda jälitamist. Ariel näitas mulle, et ta oli minu vanast märkmikust ühe lehe välja rebinud ja rulli keeranud. Ütlesin, et ta lõhub 7-aastase poisi asju. Kui klassiruumis oli kunagi toolidest puudus, pidi neid iga tunni algul kõrvalklassist juurde tooma minema. Aga võis juhtuda, et vahel polnud neid ka kõrvalklassist piisavalt saada.

Mul ilmus "Sirbis" artikkel. Selle ühes lõigus kirjutasin, et Vahing andis mu unenäoraamatu välja. Tegelikult ei vastanud see tõele, olin seda endale ainult ette kujutanud. Aga kui keegi oleks selle kohta midagi küsima tulnud, oleksin ma saanud öelda, et see ilmub varsti, sest mul oli nagunii plaanis see ise välja anda. Olin artiklit kirjutades palju asju jätnud umbisikuliseks, aga toimetus oli nurksulgudesse hulga täpsustusi lisanud, mainimata seejuures, et need on toimetuse lisandused. Ma olin kirjutanud, et Vabadussõjas kutsuti Tallinnasse Inglise laevad. Juurde oli pandud, et kutsuti [ülemjuhatuse poolt]. "Poolt" ei ole seejuures üldse hea sõna. Nurksulgusid oli lisama hakatud nähtavasti seetõttu, et ühes lauses olin neid ise samuti kasutanud. Aga minu mõte oli olnud hoopis, et toimetus nendes nurksulgudes olevat arvestades lauset edasi töötleks, mitte nende allesjätmine.

Hakkasin lugema ühe eesti naisluuletaja uut luulekogu. Ta oli kirjutanud selle rütmivabas vabavärsis. Luulekogu lõppu oli ta pannud ühe luuletuse, mis pidi ühendama tema seda ja varasemaid luulekogusid. See luuletus oli küll ilma riimideta nagu teisedki, aga rütmiline. See oligi nagu tema varasemates luulekogudes. Ta kirjutas, et ta elab nüüd Ameerikas, aga et talle on väga tähtis tema eelmine kodumaa ja Treffneri Gümnaasium, mille ta oli lõpetanud. Eesti tähtsaks pidamist ei saanud eitada, kui ta avaldas eestikeelse luulekogu. Andsin raamatu ema kätte ja küsisin igaks juhuks, kas tema näeb selle luuletustes mingit rütmi. Ütlesin, et ma ei saa sellesse luuletajasse hästi suhtuda, sest ta on minu vanune. Mõtlesin algul lõpetada lause sõnadega "ja saab oma raamatute väljaandmiseks Kultuurkapitalilt raha", aga seda ma siiski ei öelnud.

Kustutasin ära

Eelmise sissekande kustutasin ära. See oli üks luuletus. Pealkiri oli "Viinamari". Aga valmis saades tundus luuletus mõttetu. Mul ei ole seda kuskile mujale kirjutatud, aga ta jäi juba pähe. Ma ei hakka kokku lugema, mitu luuletust mul peas on. Üks muusik ütles ühel korral täpse arvu, mis ta oli kokku lugenud, mitu muusikateost tal peas on. Neid oli umbes 1000, aga arv oli täiesti täpne. Temal olid arvatavasti peas peamiselt teiste autorite teosed, minul peas olevatest luuletustest paistab suurem osa olevat enda kirjutatud. Kui ütlen ühe sõna teisiti kui kirjas on, loen seda peas olevaks luuletuseks. Uus variant võib isegi parem olla.

Unenäod maleolümpiaga

Pidin osalema maleolümpial. Kõndisin kõrge hotelli suunas, kuhu mind oli majutatud. Minu hotellitoa number algas 200-ga, kuigi asus kolmandal korrusel. Vaatasin hotellis ringi. Osade tubade vannituba ja wc olid kokku ehitatud, teistel oli kaks eraldi ruumi. Hommikul tuli minna mängima. Hakkasin vannitoa ukse ees ringi lendama, öeldes, et enne mängu on vaja lennata.

Esimene voor oli alanud. Läksin vaatasin, kuidas mängib üks teine paar. Valge oda oli avangus käinud g2 ja tulistas musta vankrit a8. Vanker sai eest ära käia. Aga mustadega mängija tegi hoopis võimatu käigu Va8-c6. Ta tegi paar võimatut liigutust veel ja pani seejärel nupud esialgsetesse kohtadess tagasi, näidates, et ta ei teegi neid käike. Seejärel näitas ta, et on imetegija, kes saab ennast suuremaks ja väiksemaks muuta ja keda kohtunik Reil sõrmega puudutades midagi tunda ei ole. Sellega ta tahtis mõista anda, et on ka males võitmatu. Aga mina juhtisin Rei tähelepanu sellele, et kolme võimatut käiku saab pidada valekäikudeks ja reeglite järgi on kolmas valekäik kaotus. Rei ütles, et valekäike oli koguni kuus. Ta läks laua juurde ja andiski imetegijale kaotuse. Kuigi see oskas imesid teha, ei olnud tal olnud piisavalt loogilist mõtlemist. Minuga pahandati, et miks ma kohtunikule ette ütlesin. Lõin käega ja ütlesin mis siis.

Ajalehe koomiksit näidati täna juba televiisoris multifilmina. Ühe tegelase teksti lugesin ära, teist ei jõudnud nii kiiresti. Hakkasin seda kohta otsima ajalehest endast, et siiski lugeda. Kui ma selle leidsin, oli seal midagi selget ja õudusttekitavat. Aga asjasse süvenedes nägin, et tegelikult olin kujutanud kiirustades ette lauset, mis midagi ei tähenda. Lamasin voodis, magasin ja minu voodi ees käidi justkui edasi-tagasi. Ma ei osanud ärgata. Mõtlesin, et vanasti seisnesid minu õudusunenäod selles, et ma ei kannatanud välja, et ma ei ärka. Aga nüüd oskasin endale sisendada, et ei olegi vaja ärgata, seega midagi õudset enam ei olnud.

Rääkisime pimedate ja kurtide keeltest. Kurtidel olid käemärgid, mis tähendasid sõnu, ja märgid ka üksikute tähtede jaoks. Mõtlesin, et sõnamärke ma ei suuda selgeks õppida, aga õpin selgeks tähtede kohta käivad märgid, mida on vähem ja millega saab samuti kõik ära rääkida. Ebameeldiv tundus asja juures küll see, et viipeid õppides oleksin ka oma juhuslikke liigutusi tähenduslikena tõlgendama hakanud. Isa meenutas, et kunagi Nõukogude-aegsel Kirjanike Liidu kongressil pidas ta kõne kurtide keeles tähenduseta häälitsustena, sest teda oli hoiatatud, et kui ta räägib riigivastaselt, läheb ta kohtu alla. Kontroll oli tema häälitsusi ikkagi riigivastaselt tõlgendanud. Isa kordas seda kõnet. Ütlesin, et see on ju pimedate, mitte kurtide keel. Läksime ruumi, kus pidi algama üks üritus. Avastasin seal ja näitasin Pillele, et üks nõu on eelmisest korrast saadik pesemata. Teine nõu ka, aga teise puhul oli see arusaadav, sest see ei seisnud muidu püsti kui millegi muu najal. Tuli mõelda, kuhu istuda. Kõik ei pane seda tähele, aga need, kes vähe räägivad, kõnelevad selle kaudu, kelle kõrvale nad istuvad. Ruumis oli kaks suurt lauda ja nende vahel vahekäik. Vahekäigus ühe laua ääres olid aukohad. Istusin ajutiselt sinna, et presidentide raamatut paigale seada. Seda tuli teha kahe Pätsi ja ühe Lennart Mere raamatuga. Üks neist ei olnud minu koostatud. Mere raamat seisis juba püsti. Proovisin panna ka Pätsi raamatut, aga see ei jäänud. Tegin ettepaneku, et paneme kõik raamatud pikali. Isa otsustas, et paneme need vaagna peal olevale plaadile. Mere raamat ja üks Pätsi raamat said sinna, aga teist Pätsi oma ma enam ei näinud. Arvatavasti oli see vaagnasse kukkunud. Läksin istusin vahekäigu teise serva äärde. Mult küsiti, miks ma sinna istusin. See pani mind imestama, sest eelmises kohas ma ammugi poleks istuda tohtinud. Aga siin ei võinud nähtavasti ka olla, sest sellelt lauaküljelt pidid inimesed joogiklaase võtma tulema.