Linnade löömine

Mängisime ruudulisel paberil mängu, kus diagonaalis sai linnu lüia. Kui parajal kaugusel tuli järgmine linn, sai ka selle lüia. Hakkasime mängu lõpetama, aga vaatasin, et praegu saaks ühe käiguga lüia väga palju linnu. Enamus linnu olid joonistatud kõik ühesuguse suuruse ja kujuga, et neid ainult mugav lüia oleks. See tähendab, et nad olid ühe ruudu suurused ja kandilised. Aga oli ka linnu, mis olid nelja või kuue ruudu suurused ja välja joonistatud tornidega. Selliseid linnu lüia ei saanud, sest nii pikad käigud ei olnud lubatud.

Rääkisin, et males tuleks muuta löömisreegleid, muidu tekivad g-liinile topeltetturid. Sander küsis, kas ikka on vaja reegleid muuta. Nüüd jõudsin ka ise järeldusele, et topeltetturite tekke põhjus ei ole löömisreegel, sest vahel tekivad need ka liputiival. Lugesin juttu, kus ühele naisele andsid sugulased reisi ajaks midagi hoiule, aga sel ajal käis naise juures salaja üks mees. Kui sugulased reisilt tagasi tulid, küsisid nad hambapesutopsi tagasi. Vahepeal olid sinna ilmunud selle mehe hambahari ja hambapastatuub. Lastele meenus ka, et nad on selle mehe kodus sellist värvi hambaharja näinud, sest mees oli ka nende sugulane. Mees püüdis salaja põgeneda, aga lapsed ronisid vihmaveetoru mööda üles. Akent veel ei näidatud, aga võis oodata, et järgmisel hetkel põrkavad üles roniv laps ja põgenedes alla roniv mees kokku. Mehel õnnestus põgeneda Virumaale kaevandustööle. Raamatus oli ära toodud ka selle kaevanduse telefoninumber. Jutu lõpul ütles mees, et kaevanduses töötades sai ta terveks. Sellest, mida sugulased leitud hambaharjast arvasid, ei olnud rohkem juttu tehtud, sest tervele inimesele ei ole sellised asjad olulised. Naine oli selle üle muretsenud ainult sellepärast, et oli samuti haige. Kohtusin koolis Kristeriga. Sain teada, et varsti kaitseb ta Washingtoni ülikoolis doktorikraadi õigusteaduses. See oli praeguse aja komme, et üks kraadidest püüti omandada välismaal. Minul polnud kavas seda teha. Kodus mõtlesin, et pärast klassikaaslastega kohtumist muutun jälle kadedaks. Aga kadedus on hea, sest see õhutab uutele saavutustele. Tegelikult olen mina muudel aladel edukas, mul jäävad näiteks malepartiid meelde. Mõtlesin, et võiks Kristerit maleturniiridele kutsuda. Võiks talle öelda, et ta saab seal kindlasti mõne punkti. Võtsin kätte ristsõna ajakirja. Selle tagakaanel olid toodud ära õigesti lahendanute nimed. Kõiki lahendanuid see ei sisaldanud, sest ema oli ka lahendanud, aga polnud lahendust ära saatnud. Üks nimedest oli Adolf v. Paris. See tähendas Kristerit. Algul mõtlesin, et üks tema nimedest ongi Adolf, aga siis sain aru, et see on Hitleri järgi võetud varjunimi. Von tähendas seda, et Hitler oli Pariisi vallutanud ja endale võtnud. Mõtlesin öelda, et Krister kirjutab fašismivastaseid artikleid, aga samal ajal kasutab ise sellist nime. Selle nime näitamiseks oligi ajakiri nähtavasti loosimist tema kasuks kallutanud. Kaanel olid toodud ainult välja loositud lahendajate nimed, kes said auhinna. Ema ütles, et tuttavad nimetavad Kristerit paragrahviks. Vastasin, et paragrahvidest ei tea ta midagi. Vaatasin ühe ristsõnas sisalduva karikatuuri teksti. See oli pikk tekst, mis käis Vasakpartei kohta. Mõtlesin, et kuigi Vasakpartei saab valimistel vähe hääli, tunnevad inimesed seda võibolla ikkagi hästi. Oli mainitud ka Oudekkit kui Vasakpartei liiget. Oli öeldud, et hoolimata sellesse parteisse kuulumisest meeldivad talle "meie vennad" väga. Vanade ajalehtede pakkist torkas mulle silma üks number, sest selle esiküljel tundsin ära enda joonistuse. Ma ei saanud kohe aru, kas selle on isa toimetusele saatnud ja see on ära trükitud või olen ma ise ajalehe peale joonistanud. Isa tegi sellist häält, millest ma algul sain aru, et talle see pilt meeldib. Aga ta ütles hoopis, et ajalehe peale ei tohi joonistada, sest ajalehed tuleb alles hoida. Selle peale loopisin ajalehepaki laiali ja loopisin ka muid asju. Aga võibolla oli isa ikkagi ajalehe peale joonistamisest liigutatud.