Tõstuk

Meil oli külas üks joodik. Ta lamas minu voodis ja ema rääkis temaga. Joodik sõimas Ameerikat ja kiitis Venemaad. Talt võis mõne haiguse saada. Selle joodiku Venemaad kiitvatest juttudest tuli uudiseid igalt poolt. Võibolla teda ei olnudki üks, vaid mitu. Teda nimetati joodik Maneviks. Ta oli arvatavasti Venemaa palgal. Läksin Putini juurde. Ta elas teisel korrusel, kuhu pääses tõstukiga. Mul paluti tõstukis enne kaane peale panemist kägarasse tõmbuda ja sügavalt sisse hingata. Ilmselt pidi tõstukisse lastama vesi. Tõmbusin kägarasse nii, et mulle jääks sülle hingamiseks õhku. Hingasin kokkuhoidlikult, et mitte lämbuda. Pärast tõstukist väljumist mõtlesin, et võibolla vett sisse ei lastudki ja võibolla ei kästud kopsudesse õhuvaru tõmmata, vaid niisama sügavalt sisse-välja hingata. Teisel korrusel olid Putin, tema naine ja nende abilised. Putini naist ei tohtinud solvata, muidu võis Putin kurjaks saada. Putini abilised pidasid blogi, kuhu nad panid kõik minu kohta kirja. Nad rääkisid mulle, et nad on täppisteadlased ja neid väga huvitab, milleks minusuguse inimese haige aju võimeline on. Pärast lugesin kodus ajalehte. Seal hakati avaldama följetoni. Peategelase nimi oli J. Lombi nime paroodia, ainult eesnimi oli ära muudetud. Ma ei saanud aru, milles autori arvates selle tegelase sarnasus tõelise J. Lombiga seisneb. Näitasin pealkirjast seda nime Pillele. Ütlesin, et rohkem ei olegi vaja lugeda. Nüüd nägin, et muudetud on siiski ka perekonnanime, o-st on saanud ö. Ja märkasin, et see on juba selle följetoni teine osa. Esimese osa ilmumist ei olnud ma tähele pannud.