Märgid tahvlile

Pidid toimuma Heueri matused. Nimetati nelja maletajat, kelle sinna võiks kutsuda. Ütlesin, et ta tundis rohkem maletajaid, ta ei elanud ainult Tartus. Matustel panin lugemiseks lauale kaks raamatut, millest üks oli Heueri kirjutatud. Mõtlesin öelda, et minu jaoks oli Heuer eelkõige kirjanik, mitte maletaja. Ta oli ainuke maletaja, kes kirjutas minust veel paremini. Üks mees alustas kõnega, mispuhul tekkis sahin. Pakkisin raamatud kotti tagasi. Võibolla seda poleks pidanud tegema, sest see tugevdas sahinat.

Oli inglise keele tund. Õpetaja kontrollis minu vihikut. Ta pidi nägema, et selle õppetüki kohta, mis juba mitu tundi tagasi lugeda anti, olen kirjutanud välja ainult üksikud sõnad algusest. Õpetaja naeris ja käskis tõsta käed kõigil, kes on seda peatükki lugenud. Kõik peale minu tõstsid käed. Õpetaja ütles, et ta oleks pidanud selle järgi aru saama, et ma pole lugenud, et ma ei teadnud, et kaks tegelast teevad pulmad. Ütlesin, et võibolla ma olen lugenud, ainult ma pole sõnu välja otsinud. Mul läheb kodus alati meelest, et midagi õppida anti. Mõtlesin, et peaksin püüdma selle edaspidi meelde jätta. Järgmine tund oli eesti keel. Selle õpetaja õpetas hieroglüüfe. Ta kutsus mind karistuseks tahvli ette, et mina hieroglüüfid teistele õppimiseks tahvlile kirjutaksin. Õpetaja ütles ette, mida kirjutada. Ühe koha peal ütlesin, et ma ei kuulnud, ma tõesti ei kuulnud. Mina kirjutasin klassi ees olevale tahvlile, õpetaja näitas klassi taga oleval tahvlil ette, mida kirjutada. Lõpuks lubati mul kohale tagasi minna. Nüüd ei teadnud, kuidas ma kodus õppida saan, kui olin kirjutanud tahvlile, mitte enda vihikusse. Klassi ees oleku ajal oli minu pinginaaber Sander nihkunud minu pingi poolde. Ta istus üks koht minust eespool, nii et sinna pinki ei saanud ma istuda. Tunni lõpus läksin klassist välja haigusest tuikudes. Lauri K. oli arst ja oleks pidanud aru saama, et mul on mingi haigus. Läksin tiivatrepi juurde. Olin blogis avaldanud unenägusid, et mul on kombeks trepist alla sõita, seetõttu võisid õpetajad nüüd mind takistama tulla. Aga trepi astmed olid ära vahetatud, nii et neid mööda sõita ei paistnudki enam saavat. Siiski sai. Sõitsin ühe jala peal, nii et olin vahepeal üleni õhus. Kõndisin läbi esimese korruse ja seejärel peatrepist üles. Vastu tuli üle ühe inimese, kes tundusid olevat klassikaaslased, aga kinldalt ei tundnud ma ära. Üks neist teretas mind.