Vallandamine

"Postimehes" ilmus kommunismivastane artikkel. See oli kummaline, sest peatoimetaja oli endine kommunist. Peatoimetaja olin mina. Viibisin oma tööruumis. Töötaja, kellega ma ruumi jagasin, ähvardas mind kaks korda noaga. Ütlesin talle, et tuleb välja selgitada, miks ta nii tegi. Aparaadist hakkas kõlama ebainimlik naisehääl, mis kuulus lehe omaniku esindajale. Ta teatas, et mina ja kõik minuga samas ruumis viibijad on vallandatud. Ma saavat uuesti blogijaks. Blogi pidamine ilmselt oligi minu vallandamise põhjus. Ja noaga oli mind ähvardatud sellepärast, et see töötaja oli minu vastu üles ässitatud. Ainult et nüüd ta vallandati ise ka. Lahkusin kohe majast, et minna koju. Läbi linna minnes püüdsin kõike hästi tähele panna. Seal liikus juba Vene vägesid. Samas toimus ka üritus 1. detsembri mässule vastuhakkamise aastapäeva tähistamiseks. Mõtlesin, et koju jõudes kirjutan olukorra kohta kohe blogisissekande. Saadan selle kirjaga mitmetele inimestele ja lisan juurde, et kui minu blogi peaks kustutatama, siis võivad nad teksti ise levitada. Aga oma majja jõudes nägin, et see oli segi pekstud ja arvuti oli ära viidud. Minu naine oleks pidanud olema sel ajal kodus, aga teda ei olnud. Selle asemel oli kari võõraid lapsi. Mõnel neist oli nuga käes ja nad olid minu vastu üles ässitatud. Muidu nad ei olnud halvad ja püüdsin neid rahustada. Otsest korraldust mind noaga lüia ei olnud neile antud. Lõpuks tuli naine koju tagasi. Vahepeal oli ta vägisi kaasa viidud.

Kõndisin kesklinnas. Tahtsin minna ühte kohvikusse sööma. Kui vaatasin selle akent ja ust, tundus, et kohvik enam ei tegutse. Aga kui ust käega katsusin, siis see avanes. Selgus, et asutus oli siiski alles. Leti äärde jõudes ei jõudnud ma midagi küsida, vaid müüja soovitas mulle ise ühte toitu. Nõustusin selle ostma. Siis ta soovitas teist ja nõustusin ka sellega. Need olid vist küll sellised toidud, mida teised külastajad olid vähe tahtnud. Mina oleks tegelikult tahtnud süia kurki. Kui tahtsin paberrahaga maksta, sai see toiduseks. Püüdsin rahapabereid puhastada kõigepealt sõrmega ja seejärel keelega. Tegelikult ema oli hoiatanud, et raha on must asi ja võib pisikutega koos olla.

Olin muusikapoes. Ma polnud sellest varem kunagi midagi ostnud, aga nüüd küsisin kantrimuusika kassetti. Müüja andis mulle ühe omal valikul. Küsisin, et ta järgmiseks annaks sellise, millel on hea pealkiri. Ta andis kurva kantrimuusika kasseti. Kolmandaks küsisin midagi rõõmsamat. Kui olin kõigi kolme kasseti eest maksnud, märkasin, et need on liiga suured, et maki sisse panna. Need olid vana tüüpi maki kettad, aga vana tüüpi makki meil kodus ei olnud ja neid enam ei müüdud ka. Või olid need siiski veidi väiksemad. Vaatasin, et võibolla on ainult pakend suur. Aga kui pakendi avasin, tulid neist välja kolmandat tüüpi kassetid, mis olid küll vana tüüpi ketastest väiksemad, aga meie maki sisse panemiseks siiski liiga suured. Meie makis käisid kahe auguga kassetid, need olid kolme auguga. Aga kodus üks vend ütles, et neid saab arvuti külge ühendades siiski kuulata. Ta panigi ühe mängima. Hakkasime mitme vennaga kuulama. Kuulata oli võimalik ainult siis, kui samal ajal mängis ka raadio. Muusika asemel hakkas vahepeal kõlama ainult jutt. Algul arvasin, et see tuleb kassetilt, aga tuli raadiost. Kui muusika jätkus, ütlesin, et enda kokku lindistatud muusika on parem, sest siis on kõik laulud head, aga sellel lindil on kõik keskpärane. Üks vend oli sellega nõus.

Täna pidi algama kütteperiood. Vaatasin ajalehest pilti, kuidas kütteperioodi algul kaks toru omavahel ühendatakse. Mõtlesin, et nad vist kruvitakse üksteise sisse. Kui vaatasin aknast välja, oligi taevasse jõudnud parajast kaks sellist toru. Aga neid siiski ei hakatud üksteisesse kruvima, vaid nad kihutasid taevas paralleelselt. Nad ei toetunud kuskile, sest nad tulistati katlamajast välja sellise hooga, et ei saanud enne sihtpunkti jõudmist alla kukkuda. Samal ajal algas torudes solin. Lõpuks taipasin, et taeva all ei lenda torud, vaid katlamaja korstnast väljuv suits.