Küsitlused

Lamasin hommikul voodis. Kuulsin, kuidas naaber ütles oma korteris, et täna on esimene jaanuar, nüüd ta peab mitu päeva järjest ümbrikutele uusi marke panema. Algas tampimine, mis tähendaski uute markide kinnitamist. Asi oli selles, et uuest aastast vanad margid enam ei kehtinud. Tampimine jätkus monotoonselt ilma mingite pausideta. See tähendas, et uusi marke ei pandud käsitsi, vaid seda tegi masin. Tõnu pidi täna Inglismaale minema. Helina elas Inglismaal ja mulle oli öeldud, et ma Helina jaoks Tõnule kirja kaasa annaksin. Aga Tõnu nimetas kellaaega, millal ta väljub. Nii kiiresti poleks ma kirja valmis kirjutada jõudnud. Mõtlesin, et ma ei hakkagi veel Helinale sünnipäevaõnnitlust kirjutama, sest sünnipäev on tal alles märtsis ja võibolla ma tahan selle aja sees mitu korda kirjutada. Pealegi olin kõik varasemad kirjad saatnud postiga, nii et polnud põhjust, miks seekord oleks tingimata Tõnuga saatma pidanud. Täna oli Tõnu sünnipäev. Naaber tuli kommikarbiga teda ukse peale õnnitlema. Mind ei olnud ta kunagi õnnitlenud. Seejuures mina elasin veel siin, aga Tõnu enam mitte. Naaber ütles, et ta teab meie perest kahe poisi sünnikuupäevi. Mõtlesin, et oma sünnipäeval kirjutan blogisissekande pealkirjaga "Ärge õnnitlege mind sünnipäeva puhul". Selle alla kirjutan põhjenduse, et kui ühte inimest õnnitletakse, siis jäetakse keegi teine õnnitlemata ja see rikub ta tuju. Mõtlesin, et aga kui ennast õnnitletakse, siis see võib tuju parandada. Mulle üllatusena nimetas ema ühte naist ka minu austajaks. Aga see võis tulla sellest, et sellele naisele meeldisid üldse kõik meessoost isikud. Hakkasin voodis edasi-tagasi sõitma ja seejärel toas ringi lendama. Ühel tiirul lendasin akna ja kardina vahelt läbi. Mõtlesin, et ma pidin ju unenägudes ettevaatlik olema ja kõrgetest servadest eemale hoidma. Hakkasin tegema toa keskel väiksemaid tiire. Kui isa tuppa tuli ja mind lendamas nägi, küsis ta: "Mis jama see on?" Kuna mul oli sall kaelas, kontrollis isa, ega minu õhus hõljumise põhjus ei ole see, et ma oleksin salliga lakke riputatud. Hakkasin hoopis voodit mööda hüppama.

Lugesin ühte blogi. Seal oli üles riputatud üks küsitlus. Ma ei vastanud sellele, sest küsitlusele vastaja pidi ühtlasi märkima, kas ta on poiss või tüdruk. Ma ei teadnud, kas ma saan ennast poisiks nimetada või olen selleks liiga vana. Keegi oli kirjutanud kommentaari, et selles blogis ei ole mõtet küsitlusi üles riputada, sest eelmine kord oli ainult kümme vastajat. Veel kirjutas kommenteerija, et vastajatele auhinnaks lubatud raamat ei ole tänapäeval enam huvitav, parem oleks auhinnaks panna ühest naispoliitikust tehtud ainukesed aktifotod. Samas blogis oli ka teine küsitlus. Selle küsimuseks oli: "Kas teeme sel aastal Jepile lapse nähtavaks?" Sellele ma ei vastanud sellepärast, et ei teadnud, kes see Jepi on. Teiseks kartsin, et küsitlus on üles pandud eesmärgiga vastajatega ühendust võtta.