Kivikesed ja täringud

Mängisin kiirmaleturniiril Peeboga. Nägin nuppe väga halvasti. Lõpuks taipasin, et malelaual on kaas peal. Kui selle ära võtsin, hakkasin hästi nägema, aga oli juba hilja ja kaotasin. See oli kolmanda vooru partii. Turniir toimus ühes koolimajas ja seda viisid läbi selle kooli õpetajad. Nad hakkasid teadustama järgmise vooru paare. Kuulsin, et mina mängin esimesel laual Särgavaga. Küsisin, kas see ikka saab nii olla, kui viimase mängu kaotasin. Naisõpetaja vastas, et otse loomulikult on Särgaval kolmest mängust kolm punkti, aga mina olen saanud ühe punkti ja mängin tagapool. Seega osales lihtsalt keegi, kelle nimi oli kõlalt minu omaga sarnane. Turniiril osalesid ebatavaliste osavõtjatena Klaus, Tõnu ja Oudekki. Oudekkit nägin ainult vilksamisi ja ei rääkinud temaga, aga võibolla Klaus ja Tõnu rääkisid. Turniir sai läbi. Olin saanud 7 mängust 3 punkti. Istusin pinginaaber Sandri kõrval ja vaatasime tulemuste tabelit. Klaus tuli minust natuke ettepoole, kuigi polnud paar aastat turniiridel osalenud. Läks täpselt nagu unenägudes. Osavõtjate nimesid oli tabelist raske lugeda, sest need polnud kirjutatud tähtedega, vaid eri värvi kivikestega ja erinevaid silmade arve näitavate täringutega. Ühe nime kohta ütlesin, et see on valesti kirjutatud. Oudekki oli saanud minuga võrdselt punkte, kuigi oli minust natuke tagapool. Ta võis nüüd mõelda, et tuli esimest korda turniirile ja sai kohe minuga võrdselt punkte. Aga ta võis mõelda ka vastupidi, et tulin temast ettepoole, sellest hoolimata, et tema on kõrgemalt haritud. Klaus, Tõnu ja Oudekki tulid turniirile ilmselt sellepärast, et täna olin avaldanud unenäo, kus mõtlesin turniirile kutsuda Kristeri ja öelda talle, et ta saab kindlasti mõned punktid. Nad tahtsid sellepeale vaadata, kui palju punkte nemad saavad. Tõnu oli tagumiste hulgas ja oli kogunud 1,5 punkti. Tõnu nimi oli teistest selgemalt kirjutatud, sest selleks oli kasutatud tema isikliku nätsusordi pakendit. Läksin ütlesin tänaval ühele võõrale mehele, et ta mind auto peale võtaks ja Peedule viiks. Seejärel läksin veel turniirisaali tagasi. See, kellega ma olin rääkimas käinud, oli Oudekki ema. Olin palunud tal mind oma auto peale võtta ja laenanud talt telefoni, et koju oma emale helistada, et temaga Peedule sõidu asjus kokku leppida. Aga võibolla Oudekki emal ei olnud aega Peedule sõita. Pealegi pidin kõigepealt kodus käima, et küsida oma emalt, kas ta ikka tuleb Peedule.