Eelluure

Üks klassivend ütles mulle, et Kati P. kutsub mind homseks enda poole. Ta elas linna kaugemas otsas, kuhu ma ei osanud minna. Hakkasin juba täna ettevalmistusi tegema. Vaatasin linnakaarti, et mis bussiga sinna minna. Bussiliinid olid saanud numbrid vist selle järgi, millisest koolist nad mööda sõidavad. Osad bussiliinid olid tähistatud numbritega, teised sõnadega. Läksin jala selles suunas teele, et koht ära vaadata. Tuli minna mööda Jaama tänavat, mis sai alguse meie poolt jõge ja hargnes teisel pool jõge Võru maanteest. Märkasin kaardil, et see ei ole ainus tänav, mis Võru maanteest hargneb, vaid vahele jääb veel üks. Üks võimalus oli minna mööda Turu tänavat, kust olin käinud teistes selles suunas jäävates kohtades. Kui hakkasin juba Kati P. majale lähenema, tuli vastu keegi, kes tundus olevat Lauri N. Ütlesin talle, mis tänavale mind homseks peole kutsuti. Ma ei öelnud, kelle poole, aga sellest võis Lauri tänava nime järgi ise aru saada. Küsisin talt tema õppimise kohta. Ta ütles, et lõpetas sel kevadel keskkooli ära. Võibolla oli tegemist siiski võõra inimesega, sest ta oli kahtlaselt noor. See ei tähendanud, et tema käest ei oleks võinud informatsiooni saada. Selgus, et klassikaaslased on kogunenud juba täna siiasamma majja. Läksin sisse. Küsiti, kes mulle ütles, et täna siia kogunetakse. Vastasin, et mulle polegi seda öeldud, mind kutsuti hoopis homseks ja teise majja. Võibolla oligi tegemist kahe erineva üritusega, sest Kati P-d siin ei olnud. Öeldi, et koosoleku eesmärk on arutada klassi ajalehe väljaandma hakkamist. Mõtlesin, et ajalehe jaoks ei ole nii palju inimesi ega koosolekut vaja, mina kirjutan blogi üksi ja iga päev. Öeldi, et pooltel Tartu isadel on oma ajaleht ja nende kaudu nad kõige rohkem otsivad tööd.

Läksin oma tuppa. Leidsin sealt topsi kellegi pärnaõite ja neile valatud veega. Mul kukkus midagi topsi sisse, mis hakkas lahustuma. Püüdsin selle välja korjata. Panin mõned pärnaõied sellest topsist oma klaasi, et teed teha. Kuigi olin lahustuva asja vedeliku seest välja korjanud, oli endiselt näha, et veepinnalt tõuseb auru. Mõtlesin, et see on ikka ime küll, et sellist asja palja silmaga näha on. Kuigi seda peab näha olema, sest vahel on auru suures koguses. Läksin klaasi ja taldrikuga väiksesse kööki õhtust sööma. Enne mind oli seal juba isa. Sõin rahutute liigutustega ja varsti jätsin üldse söömise pooleli, et minna suurde tuppa. Mõtlesin, et varem ma olin uhke, et ma haige olen ja püüdsin veel haigemaks muutuda, aga nüüd on aeg terveks saada. Suures toas vaatasin ajalehte, kus oli avaldatud malepartii koos diagrammiga. Seal, kus diagrammi serval oleks pidanud olema b, oli hoopis s. Ka teisi tähti oli välja vahetatud. Artur ütles, et see on uus üleskirjutamisviis. Vastasin, et varem oli ka erinevaid kasutusel, näiteks numbritega. Mõtlesin, et uus meetod on vist klaveri eeskujul. Või on tegemist enamvähem järjestikuste tähestiku tähtedega. C oli välja jäetud sellepärast, et see on võõrtäht. Mõtlesin, et niimoodi on raske partiid järgi mängida, aga selle kirjutamisviisi peaks siiski sama kiiresti selgeks saama kui eelmise. Vaatasin nüüd, et seis on esitatud hoopis musta poolt vaadatuna, seega ei asenda s mitte b-d, vaid g-d.

Lugesin viimast "Tuna" numbrit. Kui ühe artikli läbi sain, hakkasin valima, millist järgmisena lugeda. Olin loobunud põhimõttest kõik järjest läbi lugeda. Valisin välja selle artikli, mis oli kõige lühem, sest selle saab ruttu läbi. Pealkirjas oli kasutatud mingit kummalist väljendit. Intervjueeritav rääkis, et ta läks õppima geenitehnoloogiat, sest ta sai teada, et sellel erialal on suur palk. Õppida soovijatest ei olnud üks sisse saanud, kes oli selle eriala spetsialist. Mõtlesin, et noored on kuulnud, et vanasti räägiti ülikooli sissesaamisest ja räägivad sellest ka enda puhul, aga tegelikult lävendipõhise vastuvõtu korral ei ole põhjust sissesaamisest rääkida, sest puudub konkurss. Sain lõpuks aru, et pealkirjas kasutatud kummaline väljend on ansambli nimi, millesse intervjuueritav kuulub. Seda polnud kuskil lahti seletatud, sest ta eeldas, et ansambel on kõigile tuttav, aga mina polnud sellest kuulnudki. Läksin alla Kitsa tänava trepist. Mul oli täna niigi raske kõndida ja see trepp veel omakorda eeldas lonkamist. Tänases ajalehes kiideti, et see trepp ehitati. Õigem oleks tegelikult olnud kõndida trepi kõrvalt munakive mööda, aga trepp justkui kohustas ennast kasutama. Trepi alumises otsas tuli minna läbi puukatuse alt. Minu jaoks oli see käik nii madal kui ka kitsas ja pidin ennast vastu laudu nühkima. Ei olnud arvestatud, et on olemas suuremaid inimesi. Sellise jõuga läbi pressimise tulemusel läks kõrval teine seadeldis ümber ja kukkus liikuva auto ette, nii et auto liikus inertsiga talle otsa. Võibolla sai auto mõlkida, aga väga suurt õnnetust ei juhtunud, sest varsti sõitis ta juba edasi.