Huvitav sõnaraamat

Ajalehes kirjutati, et Venemaa teatas, et eile lõppes Tšetšeenia sõda, sest tšetšeenid löödi lahingus puruks. Ütlesin, et selle sõja lõppemisest olen kuulnud 200 korda ja alati nimetatakse lõppemise ajaks "eile" või "homme". Juures oli ka fotosid. Kirjutasin võrgukommentaari, et ma ei saa aru, miks tšetšeeni sõjaväelased laigulisi riideid kannavad, niimoodi on aru saada, et nad on sõjaväelased. Vastati, et ma lähen ise ka laigulistes riietes Tšetšeeniasse. Kirjutasin, et ei lähe, sest ma olen sõjaväeteenistusest vabastatud. Mõtlesin, et edaspidi on parem selle sõja teemal kommentaare varjunime all kirjutada. Üks tšetšeeni väejuht oli fotol väga õnneliku näoga. Kirjutati, et ta asub nüüd tööle Gruusia ministrina. Mõtlesin, et see võib õhutada Venemaad Gruusiat ründama. Minu võrgulehel olid fotod kõigi Venemaa vastu võitlevate endiste liiduvabariikide juhtidest. Varem oli seal olnud iga tšetšeeni väejuhi kohta eraldi foto, aga nüüd oli iga riigi kohta valitud ainult ühe juhi pilt. Televiisoris näidati Valgevene opositsiooni esindajat. Ta rääkis kaamerasse mask ees. Aga vihma sadas ja juttu lõpetades oli vihm juba ta maski maha pesnud, nii et nägu muutus äratuntavaks. Võibolla ta siiski ei tahtnud võimude eest oma isikut varjata, vaid maski abil nägu vihma eest kaitsta.

Kõndisin mööda pikka tänavat, mille ääres oli palju väikseid poode. Tekkis kahtlus, et jõudsin juba otsitava poeni, aga kuna see ei olnud kindel, läksin siiski edasi. Siis jõudsin poeni, mis tuli kindlasti otsitavast poest hiljem, nii et tuli tagasi keerata. Ütlesin raamatuleti müüjatele, et eelmine kord oli nende poel katus ka peal. Nad vastasid, et oli küll, aga nad võtsid selle ära. Mulle ei meeldinud, et minu raamatut müügil ei olnud. See oleks võinud ka lihtsalt otsa saada, aga asi oli selles, et seda polnud üldse müüki võetud. Läksin koju tagasi. Võrgu kaudu tuli Tõnuga juttu kahest arvust. Tõnu näitas, et neid saab kirjutada kahte moodi, teisel juhul jäetakse teine arv välja kirjutamata ja asendatakse punktiga. Tõnu kirjutas kahe arvu vahele murrujoone, aga mina võrdusmärgi. Võibolla murrujoon tähendas tegelikult ka, et mõlemale poole jäävad arvud on omavahel võrdsed. Kirjutasin arvud vihiku tagakaanele. Oudekki kirjutas oma vihikul sama nalja tagumisele sisekaanele. Nüüd võidi arvata, nagu oleksin mina kirjutanud Oudekki eeskujul. Pille ütles köögist lahkudes, et ma olen Arno. Sain vihaseks ja hüüdsin Pillele järele, et ta ei tea minu kohta midagi.

Meenutasin, et vanainimene oli palunud mul teda üle autotee aidata. Aitamise eest oli ta küsinud raha. Olin talle juba enne tee ületamist raha ära maksnud. Üle tee jõudes oli mul käes olnud see osa rahakotist võetud rahast, mida ma ei soovinud maksta. Vanainimene oli mul selle ka käest võtnud, justkui unustades, et on juba raha saanud. Seda oli olnud paar 100 või 500 kroonist. Raha väljapetmine oligi olnud aidata palumise eesmärk.

Mulle oli meelde jäänud üks saksakeelne lause. Muutsin seda natuke ja ütlesin saksa keeles lause, mis tähendas: "Ma tahaksin väga anda sulle si." Ema vastas sellele samuti saksa keeles lausega, mis tähendas: "Mulle meeldib väga mo." Küsisin, mida see mo tähendab. Siis taipasin, et see on minu nime teine pool. Vaatasin sõnaraamatusse, kus olid mõlema lause originaalid näitelausetena sama märksõna all ära toodud. Ärkasin üles ja tahtsin sõnaraamatust järele vaadata, kuidas need laused saksa keeles täpselt kõlasid. Aga enam ma neid ei leidnud. Ma ei mäletanud, mis märksõna all nad on. Tuli kõik lausetes sisalduvad sõnad ühekaupa välja otsida. Ükskord olin saksa-eesti sõnaraamatu kooli kaasa võtnud. Tristan oli seda ka lugenud ja öelnud, et seal on häid asju sees. Mina olin lugenud sõnaraamatut tunni ajal, selle asemel, et tegeleda õpetaja antud ülesannetega. Õpetaja polnud mind keelanud, sest arvas, et niimoodi õpin saksa keelt süvendatult. Tegelikult olin sõnaraamatust ainult meelelahutust otsinud.