Hea vabandus

"Horisondis" nr. 4 on intervjueeritud looduskaitsjat T. Maranit. Ühele küsimusele vastab ta:

Praegusel ajahetkel on silmatorkavalt positiivne, et hüppeliselt on kasvanud kirjanduse osakaal, mis üritab anda holistlikku pilti maakera loodusest ja inimühiskonnast. Mitmeid erialasid õppinud autorid üritavad maailma taas ühendada, mõista ja kirjeldada, mis ikkagi toimub. Kitsas spetsialist ei saa tähtsate otsuste langetamisel olla see viimane tõe instants.

Kitsast spetsialiseerumist olen varem ise ka kritiseerinud, aga mul ei ole kõik mõtted korraga ühe hästi meeles. Olen kaalunud, kas ei peaks ühtset suurt blogi asendama mitme eriteemalisega. Siit saan argumendi, et seda mitte tükeldama hakata, et pakkuda lugejale võimalust tutvuda minu elukogemusega terviklikumalt.

Mulle on öeldud, et kuna ma pole majandust õppinud, ei ole mina kõige õigem inimene otsustama, kas eurole üleminek on õige või vale. Aga seegi otsus ei peaks olema vaid ühe eriala spetsialistide tehtud. Majandusteadlased oskavad ilmselt minust paremini arvutada, aga pole ikkagi jõudnud üksmeelele. Mina ajalugu õppinuna seevastu oskan neist ilmselt paremini hinnata sümbolite tähtsust. Sümbolitel on muuhulgas ka majanduslik tähtsus. Ja ei saa öelda, et ma majandusest midagi ei tea, kui olen õppinud majandusajalugu.

On öeldud veel, et eurole minekut ei tohtinudki otsustada rahvahääletusel, kuna rahvas ei saa rahandusküsimustest aru. Selles ma pole kindel, sest laiemas otsustajaskonnas on erineva haridusega inimesed omavahel paremini tasakaalus. Ainult elukutseliste poliitikute keskel langetatud otsused toetuvad ühekülgesmale elukogemusele. Vana-Kreeka demokraatiates oli kultuur kõrgem kui teistel tolleaegsetel rahvastel ja ka tänapäeval on demokraatiad edukamad. Kõige rohkem rahvahääletusi korraldav Šveits on üks rikkamaid riike. Kuigi siin tahaks küsida, kuidas on nende majanduslik edukus mõjunud looduse olukorrale. Vist siiski paremini kui Hiina kommunism.