Paksud prilliraamid

Istusin Pille arvuti taga. Pille tuli oma tuppa ja ütles, et tahab nüüd magama minna. Vastasin, et kohe panen arvuti kinni. Tegelikult ma ei tahtnud ikka panna. Suures toas oli Klausil arvutis lahti postkast. Vaatasin ekraanilt, et tal on rohkem kontakte kui minul. Enda arvates saatsin kogu aeg kirju, aga minu kontaktide arv oli ikkagi väiksem. See tuli vist sellest, et kirjutasin kogu aeg ühtedele ja samadele inimestele.

Koolimaja esimesel korrusel müüdi maleraamatuid. Valik oli nii suur, et ütlesin, et kõiki neid ma küll osta ei jõua. Valisin mõned õhemad, nagu "1000 viisi malekellaga kaotamiseks". Paksemad jätsin võtmata. Kõige paksem oli kolmeköiteline teos "Male Nõukogude Eestis". Üks kolmest köitest kandis pealkirja "Sotsialistid".

Oli aasta algus. Meie postkasti oli pandud "Spordilehe" esimene number, kuigi me polnud seda tellinud. Esimesel leheküljel oli karikatuur. Karikatuuril oli kolm inimest. Ema ütles, et üks neist on kindlasti isa, ülejäänud tunduvad mind kujutavat. Neist kahest üks oli joonistatud noore ja teine vanana. Ema ütles, et karikatuuriga tahetakse vist öelda, et isa on veel, mis ta on, aga vaadake, milline mina olen. Pille arvas, et ei ole ühtegi põhjust, miks mind peaks karikatuuril kujutama, pealegi ei olevat mul nii paksude raamidega prille. Ta ei mäletanud, et kui ma Tallinnas käisin, siis mul olid paksud prilliraamid. Karikatuuri juures olevas artiklis oli öeldud, et Kerese Selts annab järgmine nädal raamatu välja.

Jooksin ilma riieteta Kaunase puiesteelt praeguse kodu suunas. Jooksin selleks, et vähem aega ilma riieteta tänaval viibida. Ühed mehed kõndisid minu selja taga.