Teadmata kuriteoga kriminull

Läksime tseremoonia puhul koopasse. Seisin printsi kõrval. Prints naeris, et ta jälle mind nägi. Olin vist kuningale ja kuningannale liiga lähedal. Käis pauk. Tundus, et see oli plahvatus, millega taheti kuninglikku perekonda tappa, aga keegi kannatada ei saanud. Pärast koopast väljumist räägiti, et ühel mehel selles külas on kaks konkureerivat naist. Tegelikult nii oli see olnud juba aastaid tagasi. Tegelased lasid juttu justkui lindilt, millega tahtsid vist kuuljaid mõjutada. Üks tegelane rääkis, et ta pettis teise tegelase sellega ära, et tema nimega inimesi on kaks tükki. Nägin, et naistegelane oli ise lahkunud, aga jätnud oma kõneaparaadi lambijuhtme külge, kus see jätkas rääkimist. Naisele esitati kontrolliks küsimus, et vaadata, kas ta oma suuga ka rääkida saab. Sai küll, aga teistsuguse häälega. See raamat oli kriminull, aga tavalisest erinev, sest ei olnud teada, mis kuritegu on sooritatud. Aga raamatu lõpupoole otsustas üks kohalikest meestest peategelase ära tappa, sest see sai iga sündmuse järel teada mõned tähed kurjategija nimest ja niiviisi pidi varsti selguma, et kurjategija on see kohalik mees. Nad hakkasid ühes toas omavahel võitlema. Võitluse tulemust polnud otseselt kirjeldatud, aga raamatu viimasel leheküljel sõitis peategelaseks olev politseiuurija koju tagasi ja saatis oma kolleegile tee pealt kirja, et kas see ei taha laibale järele tulla.

Ustav luges spordiajakirjast maleteemalist artiklit ja küsis, kas mina olen seda lugenud. Kui ma noorem olin olnud, olid mind huvitanud ainult malekäigud ja mitte sõnaline jutt malest, aga nüüd sain aru, et see ongi kultuur. Vanasti olin isegi ajaleheväljalõigete küljest fotod kõrvaldanud, et ma nende vaatamisega treeningu aega ei raiskaks. Kirjutati kahe naissportlase vahelisest malematšist, kelleks olid Šmigun ja Kanepi. Matši võitis Kanepi. Üks neist ütles, et vahepeal matši ajal ta mõtles, et tal tekib maletüdimus. Mõtlesin, et kui Kanepi võitis Eesti kõige tugevamat naismaletajat, siis võibolla nüüd hakkab ta ise maletajaks. Siis tuli meelde, et Šmigun ei ole ka maletaja.

Mõtlesin eilse unenäo põhjal, et kui ma koolis käisin, siis tegelikult oligi nii, et õpetajatele minu vihikud meeldisid, aga formaalsete tunnuste põhjal need ei tohtinud neile meeldida. Mõtlesin, et kui me peame väiksemasse korterisse kolima, siis annan kõik vihikud lapsena kirjutatud juttudega kirjandusmuuseumile. Nad peavad need vastu võtma, sest ma olen raamatuid avaldanud. Sealhulgas annan kamba vihikud. Enamust koolivihikuid ei anna, väljaarvatud kirjandite omad.

Vaatasin oma toa aknast välja. Vaatasin sellise nurga all, et kanal oli hästi lai ja liivarand oli otse akna all. Et mitte väljas kõndivatele inimestele otsa vaadata, panin käe ja pea aknalauale ja püüdsin magama jääda. Närisin oma prille. Varsti märkasin, et olen prilliklaasi katki hammustanud. Küsisin vendadelt, miks nad mind ei keelanud, need prillid olid sel nädalal ostetud. Kartsin, et olen osa klaasi juba alla neelanud. Aga leidsin siiski mõlemad küljest hammustatud klaasitükid suust üles. Klaasi sai kokku tagasi panna, aga mõrad jäid ikkagi sisse.

Olime Meelval. Ütlesin emale, et ma tahtsin praegu öelda, et olge tasa, muidu te ei lase Vollil ja Mildal magada. Mul läks täiesti meelest, et nad juba ammu ei ela siin. Ema vastas, et Milda jälle elab. Ilmselt ta oli siis vahepeal maja lagunemise pärast välja kolinud, aga nüüd tagasi tulnud, kus meie pere oli maja remontinud. Aga kui me selle maja endale saime, siis ütles ema ise mulle, et Volli ja Milda ei ole enam elus. Võibolla oli vahepeal selgunud, et tal olid tol korral Milda kohta valeandmed. Läksin kõndisin väljas. Seal tülitses väike Toomas naabertalu lastega. Küsisin neilt naabritelt, milles asi. Nad vastasid, et meie ei tohi üldse siin elada. Küsisin, kas nad tahtsid ise seda talu endale saada. Naabrilaps vastas, et muidugi tahtsid. Ütlesin, et aga me suvitasime siin juba aastatel 1986 ja 1987. Naaber ütles, et seda ta ei mäleta.