Paroodia

Ema luges uut ajalooajakirja. Ta tõi selle minule, et näidata, et tema meelest peaks üks asi vastupidi olema kui kirjutatud. See artikkel oli ajakirja lõpupoole ja seal oli kirjutatud, et enne Nõukogude võimu saabumist oli Eesti väga halb riik. Kasutatud oli ühte pikka võõrsõna, mille täpset tähendust ma ei teadnud. Jäin seda artiklit lugema. Seal kirjutati ühest isast ja pojast. Artikli viimases lõigus ütles autoriks olev minu õppejõud, et Siim on siiski unenägudest palju õppinud, ta usub ka unenägusid ja ta hakkas nendega tegelema mõne aasta eest. Nüüd sain aru, et Siimu all on mõeldud mind ja see artikkel on minu ajalooteemaliste unenägude raamatu paroodia. Tegelikult taheti öelda, et ma olen ülikoolis siiski midagi õppinud. Ütlesin emale, et see artikkel käib hoopis minu kohta, sest selles on juttu unenägudest. Ema vastas, et võibolla tõesti. Mõtlesin, kas ma enne lõppu jõudmist uskusin seda artiklit. Aga ma polnud mõelnud, et kirjutatu oleks õige või vale, vaid olin otsinud, millele autor oma jutu kinnituseks viitab. Paroodia ilmus rubriigis "Seda ja teist". Selles rubriigis oli üks artikkel veel, mis oli numbri kõige viimane. Hakkasin seda lugema, aga ei saanud aru, keda seal parodeeritud oli.

Mängisin maleturniiril Kertuga. Laud oli katkine ja viltu, mistõttu mul kulus palju mõtlemisaega. Vastane lükkas h-etturit minu kuninga suunas edasi. Vaatasin, et selle saab maha võtta, sest mul ründab seda kaks nuppu, aga vastasel kaitseb üks. Etturiga löömise tagajärjel jäi küll g-liinile auk. Järgmiseks võitsin teisel tiival ratsu ja järgmisel käigul tahtsin lüia järgmist ratsut, mis oli samuti etturi tules. Ratsu asemel sai mängida ka põdraga. Oli võimalik panna iga nupu asemel lauale erinev mänguloom, nii et kaks sama liiki nuppu näevad ka erinevad välja. Siis oleks olnud raskem nuppe meeles pidada, aga siiski võimalik. Järgmist ratsut ma lüia ei jõudnudki, sest enne kaotasin ajaga. Mul oli olnud võiduseis, kaotanud olin ainult katkise laua ja kõrvalseisjate jutu tõttu. Eemal ütles vares, et üle viigi poleks tulnud. Aga ta vist siiski ei öelnud seda minu mängu kohta. Vareseks oli riietatud üsna väike inimene. Minu laual olevasse kaustikusse oli kogu kõrvalseisjate jutt üles kirjutatud. Juurde olid lisatud ka rääkijate nimed, mida ma algul polnud teadnud. Ühe lapse kohta, kes oli teinud tapmisähvarduse, oli kirjutatud, et keda see ikka tapma hakkab. Mõtlesin, et millal ma need märkmed veel tegin. Aga juures olevate joonistuste stiili järgi sain aru, et kirjutanud ja joonistanud ei olegi mina, vaid isa. Läksin istusin selle kaustikuga teise laua taha ja mõtlesin, kas kirjutada sinna veel midagi või mitte.

Vaatasin vanu vihikuid. Küsisin, et misasja, kas selline õppeaine nagu ingliskeelne keemia on ka olnud. Ja kas seda õppisin mina. See töövihik pidi järele mõeldes minu oma olema, sest selles kapis olid ainult minu vihikud. Oli vene keele tund. Mul oli õppimata. Õpetaja hakkas vastama kutsuma. Ta kutsus vastama Martini. Lootsin, et kuna tunni lõpp läheneb, siis paljusid kutsuda ei jõuta. Ott oskas alati õigesti ennustada, keda küsitakse. Mina ennustasin nüüd vist sama õigesti, et mind ei küsita. Aga kindel ei saanud olla ja võibolla Ott ka hoolimata oma ennustustest närveeris. Kohtadel istujad pidid kirjutama vihikusse harjutust, aga ma ei osanud. Lõpuks otsustasin, et kirjutan lihtsalt õpikus olevad laused vihikusse ümber, siis õpetaja vaatab, et midagi ma teen. Martin ei osanud ka vastata. Õpetaja küsis talt, kas tal on õppimata. Martin tunnistas, et on küll. Aga ta nõudis, et õpetaja talle nelja paneks, mis olevat keskmise õpilase hindest parem. Tegelikult Martin ei arvestanud, et tema vene keele oskus pole juba mitu aastat muutunud, aga minu oma on vahepeal paranenud kahelt kolmele. Tund oli läbi. Ariel ütles, et talle meeldivad vene keele tunnid rohkem kui inglise keele omad. Selle üle ma imestasin. Aga see oli seletatav sellega, et Arieli kodus räägiti vene keelt. Ariel ja ujumispükste väel Erik hakkasid inglise keele õpetaja žeste järgi tegema.