Pikk kiri

Leidsin postkastist postipaki. Viisin selle tuppa. See oli hiigelsuur. Hakkasin kokku volditud paberite selgadelt lugema, mis sinna kirjutatud on. Kirjutatud oli vene keeles. Oli nimetatud linna, kus kirjutaja elab, aga venekeelse nimega. See nimi tähendas vist Tõrvat. Olin vist lugenud ühte blogi, mille kirjutaja elas Tõrvas, see võis tema olla. Sain kõigest kirjutatust aru. Aga siis märkasin, et tegemist ei ole päris vene keelega, vaid sõnadel on eestikeelsed käändelõpud. See oli ainult maskeeritud vene keeleks, tegelikult oli kirjutatud nii, et eestlane aru saaks. Kirjal oli neli osa. Esimene osa oli vene keeles, teine juba eesti keeles. Kolmas ja neljas osa olid muudel teemadel. Seal oli toodud eksamite tulemusi koos sooritaja erakondliku kuuluvusega. Üks naisenimi oli toodud rasvases kirjas, kes kuulus Isamaliitu. Mõtlesin, et rasvane kiri tähendab seda, et see on saatja enda nimi. Aga siis märkasin, et üks mehenimi oli samuti rasvases kirjas toodud. Mõtlesin kirjutada Helinale, et sain kirja, mis on pikem kui kõik tema kirjad kokku. Aga hakkasin kahtlema, kas kiri oli ikka mulle. Püüdsin leida paberite hulgast ümbrikku, et vaadata, kellele kiri adresseeritud on.