Vaikust ei tule

Ühes kohas toodi soovitusi, et kogu aeg ei olevat vaja kirjutada, vaikus ei olevat häbi. Parem on tõesti vaikida kui suuri lollusi kirjutada. Aga kui mõni minu loetav blogi välja sureb, siis see on ikkagi pettumus. Ma ei mõista hästi neid inimesi, kes vähe kirjutavad.

Võibolla enamuse lugejate meelest on minu kirjutised mõttetu jama, aga endale tundub, nagu saadaksin ma juba klahvile vajutamisega midagi korda. Ja sama moodi meeldib mulle lugeda, ka teiste blogidest sissekande või ajaleheartikli lugemise järel tundub, nagu oleks midagi korda saadetud. Ja ma tahaks kogu aeg midagi korda saata. See võib seisneda ka muus kui lugemises ja kirjutamises, aga need on siiski keskmisest huvitavamad tegevused.