Voolik üle tee

Seisin raamatulaenutuse sabas. Mul oli käes vanast ajast pärit lugejapilet. Üks noorem üliõpilane küsis, milleks see, sest nüüd sai raamatuid üliõpilaspiletiga ka laenata. Mult võeti pilet käest ja volditi lahti. Ma ei teadnudki varem, et see lahtivolditav on. Nüüd pidin inimesi endast järjekorras mööda laskma, et enne pilet korda tagasi teha. Aga ise ma seda kokku voltida ei osanud. Nõudsin, et lahtivoltija seda ise teeks. Tal võttis ka see aega. Istusime nooremate üliõpilastega ringis. Üks neist ütles, et kui inimene on nii hea, nagu mina, siis peab teda aitama. Kui hakati riidehoidu minema, ütles Artur, et minust tuleb eemale hoida. Kortsutasin tal selle eest nägu. Artur ütles, et niimoodi ma pigistan tal silma peast. Erik oli nõus minuga koos koju minema, aga vähemalt trepist alla eelistasin minna üksi.

Üks noorematest üliõpilastest hakkas teisega pahandama. Selle teise nimi oli Churchill. Ta küsis, et kas pahandaja tahab temaga tülli minna. Ta oli peaminister Churchilli järeltulija ja võis tulevikus ise sama tähtsaks saada. Olin vana kodu juures. Vedasin lasteaiast oma maja juurde vooliku. Nüüd läks voolik üle autotee ja autod võisid temast üle sõita. Kastsin voolikuga liivahunnikut, mis oli kõnniteele viskamiseks valmis pandud. Viskaja seisis lähedal. Tahtsin teha liiva paremini visatavaks, aga hakkasin mõtlema, et nüüd võib ta just kinni jäätuda.