Meie nimekiri

Meie valimisnimekirja liikmed sõitsid kõik ühes autos. Raun ütles, et kui me lisaksime nimekirja Hitleri, siis me seekord läbi ei läheks, järgmine kord läheks. Imestasin, et kas ta tahab tõesti Hitlerit lisada. Õnneks oli meil paremaid kandidaate ka, keda valida. Jõudsime kohale. Usuteaduskond teatas, et tagandab isa teaduskonna nõukogu esimehe kohalt, sest inimesed peavad olema hingeliselt puhtad, aga isa koostab sõnaraamatut. Isa ütles, et ta ei teadnudki, et tal selline ametikoht oli. Mina leidsin, et kui isa on olnud ülikooli kuratooriumis, siis võib ta valida ka ülikooli nõukokku. Mõtlesin, et kõige õigem ongi anda valimistel hääl isale, sest ta on kõige vanem. Teisi on aega edaspidi ka valida. Enda poolt ma ei tahtnud häält anda, seda võisid teised teha. Esitasin oma üliõpilaspileti. Mees, kes selle vastu võttis, torkas ta pilusse ja näidati, kui palju mul pangas raha on ja mis on minu viimase aasta tulud. Aparaadist tulid välja tabletid. Mul oli pihk väike, nii et kõik tabletid ei mahtunud sinna ära, vaid osa kukkus maha. Need püüdsin üles korjata, et mul tablettidest puudust ei tuleks.

Istusin mitmeaastase vaheaja järel jälle loengus. Mõtlesin, et peaksin püüdma kõik konspekteerida. Mul oli raske paigal istuda. Vana naisõppejõud jättis loengu pooleli, kõndis välja ja ütles midagi, mis tundus olevat, et kui te ei oska loengus istuda, siis minge ravile. Mõtlesin, et ta ei tea, et saan juba kümme aastat ravi.