Õpitud abitus

Ema parandas minu kirjutatud teksti. Mina magasin. Ema tuli korraks minu voodi juurde ja näitas eemalt, et ühes lõigus läksin ma lausa sina-vormile, see on ahvimine. Püüdsin mitte ärgata ja tegin vastuseks ainult segaseid häälitsusi. Mul ei olnud aimugi, kelle poole ma olin sina-vormis pöördunud. Seda võis tekstis ka pikemalt olla. Mina tegin seekord väljatrükile parandusi musta pastakaga, et oleks trükivärviga sama värvi ja ei torkaks silma. Ema tuli varsti tagasi ja küsis, kus on Humboldt öelnud, et üks tont käib mööda Euroopat. Põhiline, kes seda öelnud oli, oli Marx. Magasin ilma riieteta Tõnu voodi peal, kui Henn võttis kardina eest, et midagi rõdul õiendada. Tondi all mõeldigi vist ilma riieteta inimest. Lõpuks läksin kardina eest tõmbamise peale nii vihaseks, et viskasin oma kella läbi lahtise akna rõdule. Läksin oma voodisse tagasi. Keerutasin läbi une jalgu. Lõpuks hakkasin mõtlema, et niiviisi küsimuste peale edasi magada püüdmine ei ole õige. Kui mul oleks vaja kuskile hommikul vara kella pealt minna, siis ärkaksin üles. Seda, et ma üles ei ärka, nimetatakse õpitud abituseks. Nüüd tulin voodist välja ja proovisin sõrmedega silmi lahti teha. Ma ei ärganud, aga seisin vähemalt püsti. Vaatasin raamaturiiulit, kus oli palju huvitavaid raamatuid. Mõtlesin, et võiks unenägu nende lugemiseks kasutada. Läksin vannituppa. Tahtsin ust lukku panna, aga kuigi lukukeel tuli välja, ei jäänud uks kinni, vaid vajus lausa praokile. Teisel katsel kordus sama lugu. Mõtlesin, et ma ei saa jääda lukuga õiendama. Kui ust kinni panna ei õnnestu, võin minna duši alla ka pärani uksega. Ja oma toast riideid tooma võin minna ilma riieteta.