Tühi saal

Istusin kirjandusmuuseumis ja lugesin vanadest ajalehtedest Tõnissoni artikleid. Särgava küsis, kas ma tean, mis Tõnisson ühe asja kohta on öelnud. Ta keeras aastakäigu kiiresti kohta, kus oli artikkel, mida ta silmas pidas. See oli lehe küljest lahti rebitud, lahtisena köite vahele jäetud ja selle alumine pool oli üldse kõrvaldatud. Küsisin, kas teie rebisite. Samuti kõrval seisev Laar raputas pead. Nad võisid vaadata, et ma olen ikka veel 19. sajandis, tegelikult olin sinna tagasi pöördunud. Artiklis oli juttu Tõnissoni ja Pätsi vaadete erinevusest. Tõnissoni kõige halvem päev oli see, kui tema esinemist läks kuulama ainult üks inimene. Tõnisson seisis enne ürituse algust saali ees ja ajas juttu. Alles üks minut enne ürituse kavandatud algusaega vaatas ta saali ja nägi, et see on tühi. Ütlesin, et minu esinemist tuli täna ka kuulama ainult üks inimene. Ja see inimene oli Tõnisson. Mulle tuli meelde, et ta ei ole enam elus. Laar küsis, kuidas Ustav elab.