Omanikuga triibud

Olin viibinud mõnda aega ühes talus. Seal oli olnud värviliste triipude kombinatsioon. Need värvid kuulusid ühele tüdrukule, kelle blogi ma olin lugenud. Ta oli ilmselt minuga samal ajal seal talus viibinud, aga ma polnud teda ära tundnud. Praegu olin vannitoas. Need triibud tulid mu naha peale. Kirjutasin selle kõige kohta Klausi luuletuse, mille panin puruna klaaspurki. See oli osa tema luulekogust. Järgmisel päeval ütlesin, et ma kirjutan selle luuletuse uuesti, esimene kord kirjutasin valesti. Klaus ütles, et sellist luuletust ta jah kirjutanud ei ole. Hakkasime mängima pingpongi risti üle voodi. Ma unustasin servimise ära. Ütlesin, et serve vastu võtta saan ikkagi.

Oli toimunud muutus, et kui tulla minu blogisse otsingumootoriga, siis avanes kõigepealt lahtise suuga võõra inimese pilt ja alles seejärel suunati blogisse edasi. See muutus oli kestnud juba mõnda aega. Ma ei teadnud, kes selle oli korraldanud. Et asja jälle korda teha, avasin otsingumootoriga oma teise blogi. See muutus ka selliseks. Küsiti, kas ma olen nõus, et avaleheks jääb pakutav variant. Muidu oleks saanud valida teisi samalaadseid variante. Seega selgus, et muutus on teenusepakkuja enda korraldatud, mitte mõne pahatahtliku kolmanda inimese. Istusin ülikooli arvutiklassis. Ülikooli töötajad tahtsid seda täna varem sulgeda. Nad ajasid mind ära. Ütlesin, et ma ei lähe kuhugi, ma olen oma arvutiga juba ukse taga. Nad panid väikse lapse nutma. Mina lapse õigusi piirata ei kavatsenud.