Ussitanud karu

Oudekki kasutas oma blogis kolme sõna, mille mina olin enne kirja pannud oma blogisse. Ta võttiski need minu blogist, sest otsingumootor näitas, et neid sõnu esineb ainult kolmel võrguleheküljel. Aga ühes blogis oli neid tarvitatud juba enne mind. Võimalik, et enne seda oli neid väljaspool võrku kasutatud palju. Vaatasin kaarte. Sain teada, et üks nähtus esineb Ameerikas ainult Oregoni osariigis ja mõnedes teistes osariikides, aga mitte kõikides. Henn võttis kätte oma mängukaru ja ütles, et see tuleb vist ära visata. Mina vaidlesin vastu, et kui Tõnis ja Joosep siin käivad, siis nad mängivad sellega, see tasub alles hoida. Henn näitas, et aga see on usse täis läinud. Samasugused ussid olid ka minu karu küljes. Aga karude äraviskamine vist ka ei oleks päästnud, sest ussitama olid võibolla läinud kõik meie riided ja vaibad, mis pidid nüüd hävima. Läksime trepist alla ja astusime neid usse surnuks.

Vaatasin kataloogist, kas minu koostatud Tõnissoni raamat on jõudnud juba raamatupoodi. Nägin, et enne on sinna jõudnud 2006 soome keeles ilmunud ja 2007 eesti keelde tõlgitud raamat Tõnissonist. Või olid mõlemad ilmunud siiski 2010. Soomlane tundis huvi, kes ma olen. Rääkisin, et pärast kooli lõpetamist anti mulle valida, kas juhtida Helsingi vallutamist või koostada see raamat. Nimetasin, kes on minu ajaloolastest esivanemad. Vanavanaisa kohta oleks võibolla õigem olnud öelda arheoloog, aga teda oli ajaloolaseks ka nimetatud. Kui Soome liideti Vene keisririigiga, käsutati kõik soomlased ühele platsile. Soomlased ei olnudki vallutamise pärast väga õnnetud, vaid soome rahva saatuse pärast õnnelike nägudega. Varsti anti neile käsk selg ees tagasi minna.