Ühe näopoole miimika

Lugesin Lääne-Viru ajalehest artiklit sotsiaalsetest autistidest. Ma ei saanud täpselt aru, mis on vahe autisti ja sotsiaalse autisti vahel. Võibolla see, et viimane pole arsti diagnoositud.

Artiklis oli öeldud, et kui keegi vaatab silmade asemel suhu, siis see on juba autismi märk. Aga artikli lõpul kutsuti üles jälgima teiste inimeste žeste ja miimikat. Kas miimikat ei oleks siiski parem jälgida, kui suud ka vaadata? Halva kuulmisega inimesel aitab vestluskaaslase suu jälgimine kõnest paremini aru saada, mida silmade jälgimine ei anna. Autist ei vaata teise inimese silmi arvatavasti sellepärast, et teine võib vastu vaadata. Võibolla oleks siis viisakas, kui mitteautist vaataks ka kuskile mujale? Ja mõnes kultuuris vist ei ole silma vaatamine üldse heakskiidetav. Ja minu arvates inimese välimuse nägemine võib lisaks informatsiooni andmisele tekitada põhjendamatuid eelarvamusi.

Artiklis peeti veel halvaks, kui laps on oma toas ja teda kutsutakse sööma elektronkirjaga. See tuletab meelde loo, et ükskord viis ema mind logopeedi juurde, sest emale oli meelde jäänud, nagu ma ei oskaks õigekirja. Logopeedi juures selgus, et oskan küll, mul oli ainult võõrsõnade etteütluseks õppimata. Ema ütles, et viimasel ajal on minu kirjaoskus vist paranenud, sest ma kirjutan kogu aeg jutte. Selle eest logopeed kiitis ja tõi eeskujuks veel, et tema peres jäetakse üksteisele lauale sedeleid, sest kirjutamine on arendav. Lisaks tooksin veel argumendi, et kirjalik tekst säilib ajaloo jaoks paremini.