Uus samm

Kõndisin väljas. Täna kõndisin nii pika sammuga, et jalg puudutas harva maad, suurem osa ajast olid mõlemad jalad õhus. Oleks võinud arvata, et ma olen hakanud tervisejooksu tegema, aga jooksu kohta oli samm liiga aeglane. Möödusin Särgavast. Ta arvas, et mulle on sellist liikumist võimaldavad jalanõud müüdud sellepärast, et müüja jättis minu keha mõõdud meelde. Edasi liikudes ei toetunud ma enam jalgadele üldse, vaid ainult kahele rohukõrrele, mida ma käes hoidsin. Oli olemas oht, et rohukõrre teine ots vajub kanalalisatsioonikaevu kaane keskel olevasse auku.

*
Istusin koos inglise keele õpetajaga väikses köögis. Vaatasin oma sõnade tööd, mille eest olin saanud kahe. Paljud vastused olid siiski õiged. Ütlesin, et ma õppisin selleks tööks valmistudes juurde. Õpetaja vastas, et võibolla mulle ei sobi selline testimisviis. Täpsustasin, et selle töö kirjutasin seitsmendas klassis. Õpetaja ütles aa. Praegu olin kooli lõpetanud. Osade sõnade kohta ei olnud ma kirjutanud midagi, selle asemel, et oletus kirjutada. Õpetaja oli vist soovitanud, et kui üldse ei tea, siis mitte midagi kirjutada. Ometi oleks oletus umbkaudse mälestuse põhjal võinud õigeks osutuda. Need sõnad, mida ma polnud kirjutanud, ja need, millest ainult osa tähti olid valed, andsid võrdselt ühe vea. Selliseid kahelisi töid kirjutades olin tegelikult keele selgeks saanud. Tahtsin kokku lugeda, kas rohkem on vigu või õigeid vastuseid. Teise töö eest olin saanud sama moodi kahe, aga kolmanda eest nelja. Neljaline töö oli Itaalia-teemaline. Ütlesin, et Itaalia on mind alati rohkem huvitanud. Märkasin ühte viga, mida õpetaja polnud märganud - olin kogemata Garibaldi asemel kirjutanud Garibali. Tegelikult selle töö eest olin parema hinde saanud sellepärast, et see oli kirjutatud kolmandas klassis, kui oli veel teine õpetaja. Või ei hinnatud lihtsalt kolmanda klassi õpilasi nii rangelt. Neljalises töös oli vigu umbes sama palju nagu kahelistes.

*
Kehalise kasvatuse naisõpetaja ütles, et esmaspäeval on lõpueksamid. See oleks olnud meil teine kord lõpueksameid teha, sest käisime keskkoolis teist korda. See kord ei olnud õpetajad meid üldse eksamiteks ette valmistanud. Ütlesin, et mina eksamitele ei lähe, sest olen vahepeal juba ülikoolis õppinud. Õpetaja ütles, et kullakene, on neli küpsuseksamite astet - keskkool, ülikool, magistrantuur ja keskkool. Ma ei teadnud, miks ei või olla neljas aste doktorantuur ja miks üheksanda klassi lõpueksamite tegijaid küpseteks ei peeta. Õpetaja ütles, et ma ju panin stendile oma foto koos tekstiga, et ma võtan esmaspäeval rahulikult kustutuskummi kaasa ja lähen eksameid kirjutama. Vastasin, et ma ei usu, et mina selle oleks üles riputanud, mul ei ole sellist printeritki, mis fotosid trükib. Ma olin mõelnud, et käin teist korda keskkoolis ainult unenägudes, aga käisin ka päriselt. Ma ei mäletanud üldse, kust ma teada sain, et tuleb teist korda keskkoolis käima hakata. Kodus ei oleks hästi aru saadud, miks ma eksamitele ei lähe. Mind poleks sunnitud, aga oleks ekslikult arvatud, et jätan õppimise sama moodi pooleli nagu isa. Võibolla ei tahtnud ma eksamitele tegelikult minna sellepärast, et mul ei olnud asjad enam nii hästi selged nagu esimesel korral. Aga tööd otsides dokumente esitades võis vist valida, kumb lõputunnistus esitada. Läksime kodu suunas. Kui möödusime oma saunast, tundsime, et sellest õhkab kuuma. Kartsin, et mina olen viimane kord lahkudes sauna küdema jätnud. Seal olid siiski praegu ka inimesed. Aga üks inimene oli puudu. Pugesin koos Tõnuga luugist sisse, et asja uurida. Seisime eesruumis ja Tõnu rääkis saunas olevate naistega läbi teise luugi. Nad ütlesid, et puudu oleva inimese Jagomägi veel toob. Ma ei saanud aru, miks just Jagomägi.