Põline Läti ala

Pidin kirjutama Ristikivi artiklikogule eessõna. Ristikivi varasemale artiklikogule olin juba kirjutanud ja tahtsin selle üle lugeda. Või see oli nii uduselt meeles, et ma polnud kindel, kas selle olin kirjutanud mina. Isa ütles, et üks kirjanik oli pahandanud, et ma raamatut toimetades tegin teise autori lõigu keskele taandrea. Seletasin, et muidu oleks see lõik olnud vigane. Isa ütles aa. Ta rääkis edasi, et see kirjanik oli öelnud, et kui tekst on juba valmis kirjutatud, siis ta on tervik, mida ei saa enam muuta, nii nagu pilt on tervik. Vastasin, et ilukirjanduse puhul küll, aga antud juhul ei olnud tegemist ilukirjandusega. Lisasin, et tegelikult oma unenäoraamatut koostades tegin ka unenägusid lühemaks. Mõtlesin, kas unenäod on või ei ole ilukirjandus. Selle kirjaniku kohta oletasin, et kui ta peab kõike tekste tervikuteks, siis ta läheb kõnesid pidades alati üle aja, et mitte midagi valmis kirjutatut ütlemata jätta. Isa vastas, et ongi, see kirjanik on titalik. Tegelikult ta oli minust palju vanem. Ma pidin minema malevõistlustele. Selleks kõndisin jala Kaunase puiestee peatusesse, kus tahtsin minna bussi peale, et sõita veel üks peatus edasi linna serva. Eelmistes peatustes, millest olin mööda kõndinud, ei olnud eriti ootajaid olnud, aga Kaunase puiesteel ootas paks rahvamass. Need inimesed tahtsid vist kõik minuga samale turniirile sõita. Bussis tuli mulle meelde, et mul peaks piletid otsas olema. Juhi käest ei tahtnud ma ostma minna, sest see oli ebamugav ja ta müüs vist ainult peatustes. Sorisin taskutes. Enne lõpp-peatust oli vähe tõenäoline, et kontroll peale tuleb. Aga tundus, et võib siiski tulla, sest üks vana naine, kes seisis peatuses teistest kaugemal, oli väga kontrolli moodi. Et võimalikule kontrollile näidata, et ma vähemalt otsin piletit, ütlesin kuuldavalt, et siin taskus ka ei ole. Aga selle lause peale võis kontroll just otse minu juurde ka tulla. Lõpuks leidsin ühest taskust kaks üksteise küljes kinni olevat piletit, millest üks oli juba augustatud, aga teine ilma aukudeta. Kontrollile augustatud piletit näidates oleks ka suure tõenäosusega trahvist pääsenud, sest ta poleks võibolla tähele pannud, et need on valed augud. Nooremana oleksin rahulikult ilma piletita sõitnud, ilma mingit ohtu kartmata.

*
Klaus oli ühe raamatu eespoolsesse ossa pannud järjest hulga oma värvilisi pilte. Esimestel neist oli kujutatud naljakaid inimesi. Rääkisin, et need esimesed pildid on minu piltide sarnased, minu piltidel on ka inimestel sellised näod. Need pildid, mida klassikaaslased koolis joonistavad, on minu omadele vähem sarnased. Aga Klausi tagumised pildid, kus inimesi ei ole, pole üldse minu piltide moodi. Minu arvates olid need head pildid, aga Klaus ise polnud tagumistega rahul. Ta rääkis, et saadab oma pilte Marsile. Mina ütlesin, et tal pole ju nii palju raha, et Marsile lend kinni maksta. Klaus küsis, miks ma arvan, et sinna lend palju maksab. Raketid viisid sinna Klausi pilte muu kraami hulgas. Klausi pildid pandi seal teetähisteks. Neid nähes võisid väljaspoolt Päikesesüsteemi saabuvad tulnukad arvata, et Marsil on kunagi elu olnud.

*
Minu toas olid kontakti küljes isoleerimata elektrijuhtmed. Ütlesin, et mul läks sõrm sinna vastu. Isa vastas, et ega siin ohtu ei ole. Ma ei mäletanud, millised tallad peavad olema, et eluga pääseda. Üks poiss tahtis mulle sigadust teha. Ta põhjendas seda sellega, et tema jaoks on Ristikivi raamat jama. Küsisin, mis raamatud teda huvitavad. Mõtlesin, et võibolla pole ta ühtegi raamatut lugenud. Ta algul vaikis, aga lõpuks nimetas ühte kaasaegsemat raamatut. Minu meelest see raamat oli halvem, aga mõtlesin, et maitse asi, ja ei hakanud midagi ütlema. Poiss tahtis mulle teisest kontaktist elektriga sigadust korraldada. Ta küsis selleks, mis on elektri torkimise õige sagedus. Ma olin endale saanud venna voodi. See poiss oli lätlane ja ütles, et seal on põline Läti ala, ajakiri "Keel ja Kirjandus" hakkas ka esimesena ilmuma Lätis. Seda ma ei uskunud, sest läti keeles võis küll samasuguse pealkirjaga ajakiri olla, aga eestikeelne ajakiri oli arenenud välja hoopis eestiaegsest ajakirjast "Kirjandus". Või "Keele ja Kirjanduse" tiitellehele oli üldse kirjutatud, et see ilmub alates aastast 1957. Seega hakkas ta ilmuma tükk aega lätlaste ajakirjast hiljem ja tal polnud sellega mingit seost. Poiss tahtis panna voodisse mänguahvi. Tõnu tahtis ka sinna mängukukke panna, sest see oli tegelikult varem Tõnu voodi olnud. Poiss kakles niikaua, kuni Klaus luges ette otsuse, et talt võetakse ahv ära ja ta saadetakse siit toast välja. Otsus viidi täide. Aga edasises elus ei saanud ma oma põhitööga üldse tegeleda, vaid pidin kogu aeg voodist sissetungijaid välja loopima. Ma ei visanud neid toast välja, vaid ainult voodi ette.