Täiendatud ja üle joonistatud illustratsioonid

Võtsin välja malelaua. Õpetaja ütles, et see on väga kulunud. Vastasin, et ma tahaksingi endale uut osta. Oli inglise keele tund. Pidime harjutama dialoogi. Dialoogi esimene küsimus oli ette antud ja ülejäänud kolm lauset pidi iga paar ise välja mõtlema. Mina tegin dialoogi Erikuga koridoris seistes. Kui olime lõpetanud, alustasime varsti otsast peale. Mina seisin otsapidi ühe tüdruku toas. Tüdruk ütles voodist, et minge siit minema. Läksin välja. Minu voodi oli elutoas ja mina poleks sealt kedagi ära ajanud. Tüdruk ajas meid ära arvatavasti sellepärast, et see oli tobe, kui ühte dialoogi kaks korda peeti.

*
Olin koostanud raamatu, millele olin lisanud oma illustratsioonid. Selle raamatu tiraaž taheti vedada trükkimiseks Soome. Enne laeva teele asumist tehti riskianalüüs. Suuremateks ohtudeks märgiti, et laeva võib tungida vesi ja laev võib koos raamatuga põhja minna. Kui laadung Soome kohale jõudis, tõusti seal ühes ruumis püsti ja lauldi. Sain Tartus oma eksemplari raamatust kätte. Minu joonistusi oli töödeldud. Kaanele ei mahtunud kogu minu kaanepildiks mõeldud pilt ära. Seda oli ka üle joonistatud. Kaanel oli minu nimi ja tiitellehe pöördel oli mind illustreerijaks märgitud. Aga Jagomägi oli pannud raamatusse ka mujalt otsitud pilte, mis ei olnud üldse minu joonistatud. Vist selleks, et pilte rohkem oleks. Aga mõned minu piltidest olid välja ka võetud. Jagomäe lisatud pildid ei olnud kooskõlas minu ideega. Mina olin joonistanud pilte ajaloost unenägudes, aga Jagomägi oli lisanud päris ajaloost. Kõik minu sisse jäänud pildid olid üle joonistatud. Tiitellehe pöördelt ma oma nime enam ei leidnud, vaid seal oli pilte töödelnud kunstniku nimi. Leidsin, et see on autoriõiguste rikkumine, sest piltide idee oli minu oma. Lootsin, et mind on illustreerijaks nimetatud vähemalt tagakaanel olevas järelsõnas, mille üks inimene oli kirjutanud. Enne järelsõna lugemist vaatasin sellele eelnevat tabelit raamatu viimasel leheküljel. Ma ei saanud kohe aru, mis tabel see on.

*
Tulin vana korteri suunast ja kõndisin läbi Anne tänava hoovi. Seal oli kitsas käik madalate majade kõrval. Tahtsin kohendada ühte eset, mida olin riivanud, aga sellega ajasin tema all terve silikaatkividest müüri ümber. Vastu tuli kaks koera. Algul ma ei teadnud, kas nad on kurjad. Aga üks koertest oli liigagi sõbralik ja hüppas minu najale üles. Ma olin selle tee nii selgeks saanud, et ei saanud siit kõndida detailidele mõtlemata. Nii läks kõndimine väga vaevaliselt ja aeglaselt. Üle autotee läksin vahel roomates. Inimeste arvates ei olnud vaja roomata, aga ma ei saanud teisiti.

*
Võtsin esimese klassi inglise keele sõnade vihiku, et vaadata, kas mul on need sõnad nüüd selged. Selgus, et ei olnud. Aga ma ei saanudki täpselt aru, mis sõnadega on tegemist, sest esimeses klassis kirjutasime üles ainult hääldusmärke. Ma ei osanud siis veel hästi kirjutada ka ja olin kirjutanud väga fantastilise käekirjaga. Imekombel oskasin seda praegu siiski lugeda. Esimeses tunnis oli õpetaja rääkinud, et me kodus õppides mõne sõbra abi paluksime. Mina olin õpetaja jutu põhjal üles kirjutanud, et Pille on minu sõber, sest ma olen andnud talle kommi. Osade õpilaste jaoks oli inglise keel algul väga raske, teiste jaoks ta raske ei olnud.

*
Keegi oli vaadanud teist kala valest suunast ja öelnud, et tänapäeval noored kalad välgutavad valget kõhtu vales suunas. Noored kalad ei osanud ennast veel ujudes õiges asendis hoida, aga vanemaks saades said nad selle selgeks.