Maja arhitektuur oli ka praegu vaadates keeruline

Läksin vaatama Tartu pika male meistrivõistlusi, kus ma ise ei osalenud. Turniir sai just läbi. Valmistuti andma auhindu. Kohtunik tahtis auhinnarahasid suurendada ja küsis, kes hakkab sponsoriks. Ütlesin, et mina võin hakata. Maksin 50 krooni. Osavõtumaks oli olnud 25 krooni. Kohtunik andis kõige suuremad auhinnad turniiri võitjale ja teiseks tulnule. Aga kaks mängijat olid saanud veel rohkem punkte. Neid kahte nimetati välkmaletajateks. Hakkasin koju minema. Kanali ääres liivarannas vedeles maas malenuppe. Korjasin need taskutesse. Siis mõtlesin, et nuppude omanik võib neid veel otsima hakata ja oleks hea, kui tal oleks millegagi mängida. Võtsin nupud uuesti taskust välja.

*
Algul ma ei olnud osanud psühhiaatriahaiglas liikuda. Nüüd olin maja selgeks õppinud. Algul olin näinud ka unes, kuidas ma ei oska sellest majast läbi minna. Nüüd olid need unenäod ära kadunud. Aga kui järele mõelda, siis oli maja arhitektuur ka praegu vaadates keeruline - kaks koridori paiknesid kõrvuti ja olid eraldatud klaasseinaga. Algul ei saanud aru saada, kumba mööda tuleb minna. Kui olin haiglasse sisse tulnud, olin pidanud minema koridori otsas olevasse palatisse, aga olin läinud siiski koridori keskel asuvasse. Steinfeldt oli mind oma palatisse kutsunud. Ärkasin hommikul üles. Vaatasin kella. Kell oli väga vähe. Mõtlesin, et kui ma olen nii kaua maganud, siis peab ta rohkem olema. Võrdelsin teiste kelladega. Kui ma laua pealt teiste inimeste kellasid kätte võtsin, ärkas üks inimene veel üles ja ütles: "Väärtesemed." Selgitasin, et ega ma ei varasta, ma vaatan, milline kell on õige. Kui kaks kella oleks näidanud sama aega, oleks olnud selge, et kolmas on vale, aga erinevat aega näitasid kõik kolm kella. Klaus helistas koju, et kodust õiget aega küsida.