Elusa surmakuulutused

Sõitsime autoga. Kui auto oli juba kaua sõitnud, jõudsime Anne tänava ja Kaunase puiestee vahele. Seal nägin seismas autot numbriga TED TEN. Seletati, et me vaatame filmi ja praegu näidatakse peategelase mälestusi. Film hakkas õudsemaks minema. Nüüd lamasin kodus voodis ja algas pikk ärkamisprotsess. Kui ärkamisprotsessi esimene etapp läbi oli, algas teine.

*
Väiksel lapsel kasvas peas küüs, mille serv oli lahti. Mõtlesin, et see tuleks ära lõigata, aga seda tuleb teha, kui laps on rahulikumas meeleolus. Ema ütles, et ta tahaks kuulda, kuidas laps ütleb esimest korda "Ansip". Ema oli käinud lennukiga reisil. Ta rääkis, et nad läksid sinna kahe lennukiga, aga üks lennukitest kukkus tee peal alla. See oli Venemaa lennuk ja arvati, et ta põrkas Ameerika raketiga kokku. Kui isa tuli kööki, ütles ema, et üks mees sai vähist lahti. See mees oli olnud lennukiga alla kukkujate hulgas. Teise mehe kohta ütles ema, et ta ei ole surnud, kuigi Tallinna poisid on sadistlikult tema kohta mitu surmakuulutust avaldanud. Surnuks kuulutatu olevat nende kuulutuste peale vihane. Hakkasin naerma ja ütlesin, et vähemalt saab ta nüüd ise oma surmakuulutusi lugeda.

*
Läksin ühest uksest sisse. Selle taga oli üleni paljas naine. Ta ütles, et ta ei teadnud, et mehi sisse tuleb. Siis hakkas tunduma, et võibolla ta on siiski riides. Naine ütles, et see on saladus, kas ta on paljas või riides.