Riigid keset tühjust

Lamasin varahommikul voodis. Ema arvas, et kui ma magan sama kaua nagu üks raamatutegelane, siis ma olen sama haige. Tegelikult olin küll haige, aga mitte nii haige. Istusime laua taga ja räägiti, et üks poiss kasutab oma sõrme joonlauana ja tõmbab selle abil sirgjooni, mis tegelikult on lainelised. Mina arvasin, et ilma sõrme kasutamata tuleb isegi sirgem joon. Aga kui ma järele proovisin, tuli üks jõnks ikkagi sisse. Laual oli paber, millele Klaus oli aastaid tagasi labürindi joonistanud. Ta ütles, et tal pole see labürint ikka veel selge, see kummitab teda. Ta oli jätnud pliiatsiga käikudesse joone, mida mööda ta liikus, aga oli liikunud valesti. Nüüd proovis ta uuesti. Varsti jõudis ta otse labürindi välisseinaga piirnevas koridoris ummikusse. Ütlesin, et see on tüüpiline. Klaus läks tuldud teed tagasi. Kui ma väike olin, siis olin joonistanud riike, mis ei asunud keset merd, vaid keset tühjust, sest ma olin näinud küll keset merd asuvate pärisriikide kaarte, aga ei teadnud, et see meri on.

*
Pille pidi mulle süia pakkuma, aga ei teinud seda. Ta ütles, et ma ise pliidi ära kataks. Panin pliidi peale oma voodilina. Pille istus pliidi taha, aga süia ikka ei andnud. Rääkisin vennale pahaselt, et kuidas Pille minu voodilinaga mökerdab.

*
Sadas paduvihma. Sajule ei tulnud lõppu. Küsisin, et mis siis saab, kui kogu Venemaa kaela tuleb. Varasemate vihmade korral oli vihmavesi mulda ilmbunud, aga väga pika saju korral ei saanud seda vist juhtuda. Vähemalt oli sadu nii tugev, et pidi vilja maha peksma. Siis jäi sadu siiski järele. Mulle öeldi, et midagi ei juhtunudki. Vastasin, et seda ei teadnud ette, et sadu järele jääb. Ringi kõndisid hiigelsuured linnud. Ütlesin, et seda liiki linnud on lollid. Peitsin ennast tuppa, sest tuppa sisenema need linnud ei mahtunud. Muidu oleks nad võinud mind noka otsa võtta.