Veekogudega, milles on Gottel, on kõik halvasti

Kõndisime mööda tänavat. Jõudsime Siimo madala majani. Siimol oli täna sünnipäev. Läksime aknast sisse, et seda tähistada. Majas võitlesime. Võitluse ajal ei tohtinud midagi mõelda, sest kõik mõtted olid Hitlerile nähtavad. Lahkudes ütles Klaus, et ega Siimo ei tahtnud sünnipäeva tähistada, ta hakkas peoga varem pihta selleks, et see rutem läbi saaks. Ühe maja õuel läksin taimede alla peitu. Taimede ja maja vahele kitsasse prakku tulid ühed naised juttu ajama. Sain neid pealt kuulata, ilma et nemad mind oleks näinud. Tulin taimede alt välja ja viisin naised tuppa. Seal võtsid nad kõik riided seljast ja heitsid voodile ritta. Varsti tõusid nad püsti, seisid voodi kõrval ringis ja olid muutunud poisteks.

*
Saatsin keelelisti teate, et varsti tuleb klassikokkutulek. Vastuseks tuli anonüümkiri pealkirjaga "teine kutse", kus küsiti, kas meil teise kohta kutset ei ole. Mõtlesin, et võibolla saatis selle kirja Sander. Klassikokkutuleku pidamiseks olin küsinud ruumid Rauna käest. Seetõttu võisid klassikaaslased kahetsema hakata, et nad mulle korraldamise ülesande andsid. Kokkutulek pidi toimuma 30. detsembril. Üks vana naine rääkis, et klassiekskursioonid tomuvad enamasti kevadpoolaasta lõpul, mitte sügispoolaasta. Hakkasin kartma, et võisin kutsesse eksikombel kirjutada 31. detsember. Tahtsin keset ööd voodist tõusta ja arvuti taha kontrollima minna. Magasin ühes maamajas. Vana naine loetles kohanimesid, kuhu ekskursioonid toimuvad. Mina kuulasin voodi peal lamades ja jalgu üle voodi ääre õhus hoides. Kui vana naine nimetas Hiiumaad, hakkasid mul selle peale jalad värisema, sest Hiiumaal elas Kristel. Panin jalad maha. Tulin ärkamata voodist välja ja kõndisin ringi. Näidati, kuidas üks tüdruk ja üks noor mees vastakuti pikalt ilukõnet pidasid. Vaatasime veekogu kaarti, milles oli palju saari. Ühe saare nimi oli Gottel. Klaus ütles, et nende veekogudega, milles on Gottel, on kõik halvasti. Mina ütlesin, et see peaks olema Gotland. Klaus vastas, et kirikuõpetaja pani sellele saarele nimeks Gottel, et olümpiamänge ei vaadataks. Praegu oli suvi, aga see jutt käis arvatavasti taliolümpiamängude kohta, sest vennad olid kirikuõpetajal külas käinud talvel. Sõitsime paadiga üle mere. Tõnu ja enamus teisi vaatasid üle ühe paadi ääre merre. Isa ütles, et niimoodi võib paat ümber minna. Paat oligi ühele küljele viltu vajunud. Tasakaalustamiseks läksin mina teisele küljele. Aga siis vajus ta teisele küljele viltu. Hakkasin kordamööda istuma paadi keskel ja servas. Kaldad olid lähedal. Aga need olid ilmselt lihtsalt teised saared. Varsti kaldad kadusid, ainult väga kaugelt silmapiirilt hakkas paistma mandri triip. Paat oli juba poolest saadik vett täis. Varsti pidi see põhja vajuma ja siis pidime ujuma hakkama. Mõtlesin, et võibolla jõuan kaldale välja ujuda, aga kindel see ei ole. Paat jõudis siiski õnnelikult Eesti looderannikule välja. Öeldi, et sellega ei ole me veel pääsenud. Asi oli selles, et ees ootasid paksud metsad, millest oli raske läbi tungida. Olime õigelt kursilt kõrvale kaldunud. Mõtlesin, et võiks jätkata liikumist mööda Eesti põhjarannikut, kuni jõuame mõne asulani. Aga põhjarannikul vist ei olnudki asulaid, väljaarvatud Tallinn. Ja Tallinnast möödudes poleks me ka midagi märganud, sest päris mere ääres oli seal ainult sadam.

*
Ema rääkis, et üks mees oli käinud oma naise juurest ära. Ta oli läinud koos ühe teise naisega meeste wc-sse, kui seal oli muid mehi ka sees, ja olid lasknud teha endast fotosid, kus nad naeratasid. Kohendasin ennast. Ema ütles, et just-just, seda ta tahabki öelda, et minu riided ei ole ka korras. Panin riideid selga juurde.

*
Kati S. lõpetas kirja sellega, et praegu loeb ta raamatut, kus on öeldud, et generatasiooniluul on see, kui inimene mõtleb kogu aeg generatsioonist ja ta pea on täis selliseid sisutühje mõtteid nagu generatsiooniklubi ja degeneratsiooniklubi. Mõtlesin, et siis ei olegi luulud muudest mõtetest kergesti eristatavad. Ma võin palju mõelda, aga keegi võib kõik minu mõtted luuludeks kuulutada.

*
Hakkasin Martile oma raamatuesitlusest rääkima. Ütlesin, et ega teda seal ei olnud. Ta vastas, et siiski oli. Ta oli olnud tagumises reas. Ta oli vist Tallinnast "Tartu Postimehe" toimetusse saabudes ürituste nimekirja lugenud. Hakkasin skeemil värvima elemente, et näidata, kus ta sel juhul pidi paiknema. Aga ühe elemendi pindala oli teistest palju suurem, nii ei tulnud kujutis tõepärane. Maalisin isa toa kapi otsas. Panin paberile värve hästi palju, et nad kokku voolama hakkaks. Vesi hakkas voolama mööda kapi külge. See oli väga halb, sest seal olid raamatud. Otsustasin maali kiiresti vannituppa üle kolida. Panin malelaua paberi alla ja kandsin ta minema.