Meelde jätta saab abivalemitega

Viimastel päevadel olen autonumbreid meelde jätnud. Lihtsalt peale vaatamisest nad ei jää, aga valemite abil jäävad. Kui näha teisel päeval samas kohas sama numbriga autot, on hea meel. Või kui ei näe, aga õnnestub number muidu meelde jätta. Valemite abil asju meelde jättes mõtleb ühtlasi valemi teemal muid asju ka läbi. Valemeid võiks nimetada ka tõdemusteks. Ajaleht "Pravda" oli Tõeministeeriumi häälekandja. Keskerakonna Tõekomisjoni on kerge võrrelda Tõeministeeriumiga. Tõeministeerium tegutses raamatus "1984" ja selle loosung oli "Tõde on vale". 1984 läksin ma esimesse klassi. Kui mõni aasta hiljem oli vaja kirjutada, mis aastal me kooli läksime, siis ma ei teadnud. 1984 sai üks minu vend 1-aastaseks. Rääkida ta veel ei osanud. Selle selgeks õppimine võttis tal veel nii palju aega, et kasutati logopeedi sekkumist. Tema poeg hakkas ka rääkimist õppima hiljem kui teise venna poeg. 1. jaanuaril räägiti, et mida rohkem inimene oskab käega asju teha, seda rohkem oskab ta ka peaga. Minule tundub, et spetsialiseerutakse siiski ühele või teisele, sest hiljem rääkima hakanud vennapoeg hakkas varem kõndima. Põhikooli ajal arvasingi, et targemad inimesed on füüsiliselt nõrgemad, nagu klassivendade näited kinnitasid. Alles keskkoolis, kui klassid ümber komplekteeriti, nägin selliseid klassivendasid, kes olid nii vaimselt kui ka füüsiliselt tugevad. Aga vaimselt olid nad võimekamad ka vist eeskätt reaalainetes, mitte kirjandite kirjutamises. Nooremates klassides kirjutati jutustavaid kirjandeid ja vanemates arutlevaid. Õpiku järgi oli olemas veel kolmas liik kirjeldav kirjand, aga neid me kirjutama ei pidanud. Ükskord anti teema "Vaade minu toa aknast", mis võiks olla kirjeldav, aga mina kirjutasin jutustava. Ja kirjeldavat oligi raske kirjutada, sest kirjand pidi valmima koolimajas, mitte kodus. Kuuendas klassis pidi palju kirjandeid kirjutama ja ma kirjutasin ennast vist tühjaks, et hilisemad ei tulnud enam nii hästi välja kui varasemad, sest ei tahtnud ennast korrata. Kui ma kirjutasin ülikooli ajal valmis oma esimese luulekogu käsikirja, valmis see küll lühikese ajaga, aga ühel hetkel tundsin samuti, et teemad on otsas. Hiljem olen teemasid paremini otsida osanud, aga ei taha korrata riime. Males avangute kordumine ei häiri, sest tuttavat seisu on kergem mängida. Ja kui esimesel korral võita ei õnnestu, tahaks teine kord asja parandada. Täna mänge üles kirjutades ühtlasi analüüsisin neid. Malele läks kokku suurem osa päevast. Sellest, et mind sauna ei kutsutud, ei ole üldse kahju. Eelmine nädal jõudsin sauna ka mängude kirja panemise järel, aga täna võttis nende meelde tuletamine rohkem aega.