Kommipaberikogu

Hakkasin haiglas vaatama, milliseid kommipabereid ma olin kõrvale pannud. Neid oli mul rohkem kui arvasin. Mõnest sordist oli mitu paberit, aga enamust oli üks. Kui ma haiglast lahkuma hakkasin, küsis meesarst mult, ega mul silmanurgas kasvaja ei ole. Lubasin, et panen nahaarsti aja kinni. Silmaarsti aega ei olnud vist kasvaja korral mõtet panna. Aga hiljem mõtlesin, et tegelikult on nahk krobeline arvatavasti hoopis pakasest. Põsk oli ka. Kommipaberikogu olin jätnud haiglasse, et hiljem selle juurde tagasi minna. Mõtlesin, et kommipaberid ei ole mul kommide meeldetuletamiseks, vaid nende enda kunstilise väärtuse pärast. Kommid maitsesid mulle vähem ja need olid liiga magusad. Ma ei eristanud nii palju erinevaid maitseid, nagu oli kommisorte. Kommipabereid kogusin sama moodi, nagu marke või postkaarte. Kodus võtsin purgist välja ja panin kahte purki tagasi kehtetuks kuulutatud sente. Varem oli kaas ka peale käinud, aga nüüd läksid sendid natuke teise asendisse, nii et tekkis nii suur kuhi, et kaas enam peale ei mahtunud. Märkasin, et mõlemas purgis on müntide peal kurgisalatit. Selle oleks võinud muidu ära süia, aga raha oli ta ära määrinud. Ütlesin isale, et ta pani sinna kurgisalatit. Parandasin, et võibolla ma panin kogemata ise. Ma enam ei mäletanud, kuidas see juhtus. Isa küsis, kas ma sente vahetusse ei viinudki. Vastasin, et metallraha ei viinud keegi. Ütlesin, et Tõnul ja Kadril on terve klaaspudel sente täis. Isa ütles, et nad on armetud. Vaidlesin vastu, et see on neil ilu pärast. Aga selgus, et isa ei olnud armetuteks nimetanud Tõnu ja Kadri, vaid euro käibelelaskjaid.

*
Mul oli täna ilmunud raamat. Heitsin raamatukogu lähedal kõnniteele pikali. Möödakäijad võisid arvata, et ma teen seda sellepärast, et arvan, et sellel raamatul toimub ka esitlus.

*
Vastasin koolis meesõpetajale. Iga õige vastuse eest sai punkte. Kui vastamise lõpetasin, oli mul peaaegu üks punkt koos. Üks punkt oleks tähendanud ühe raamatu ilmumist. Läksime duširuumi. Seal räägiti, et üks meie klassi väga hea õpilane oli saanud inglise keele lõpueksami eest kahe. See oli tulnud sellest, et ingliskeelset kirjandit kirjutades oli ta hakanud teemast kõrvale kalduma ja oli kaldunud nii kõrvale, et põhiteema juurde tagasi pöörduda enam ei osanud. Ta oli löönud käega ja kirjandi pooleli jätnud. Kaks oli vist jäetud ainult kooli enda teada, väljapoole kooli näitamiseks võltsiti hinne paremaks. Läksime kehalise kasvatuse tundi. Seal mängisime jalgpalli. Ma ei saanud kõigist mängijatest aru, kust poolt nad on. Nooremates klassides ei teadnud ma ka seda, kust poolt ma ise olen, sest ma ei saanud aru, et mängijate võistkondadesse valimine tähendab nende poolte määramist. Ühes mängus olin algul mänginud ühe poole kasuks, aga kui hakkas tunduma, et olen poolega eksinud, siis vahetasin poolt, ilma et ma oleks seda kellelegi teatanud. Jalgpallis olin sellel poolel, mille värava ees ma seisin, sest olin alati kaitses. Tegelikult see ei olnud minu määrav iseloomujoon, sest males, mida ma paremini oskasin, hoopis ründasin. Tänases mängus tuli üks pall minu suunas suure hooga, lõin selle tagasi ja see läks kõrgelt väravasse. Varsti lõin teise sellise värava veel. Üks värav sõidutati teise juurde ja nad pandi üksteise vastu, nii et platsi vahele ei jäänudki.

*
Vaatasime ühte filmi. Pilt oli segane. Näidati, kuidas üks mees aegluubis naeratas ja mitu korda pea lauale pani. Küsisin, kas see tähendab, et naistegelane meenutab. Vastati, et ei, ta on hoopis seagaduses. Ütlesin, et mõnes filmis tähendab aegluup meenutamist. Jooksin metsa all, sest olin ühe tüdruku peale mõtlemisest meeleheitel. Vennad jooksid samal põhjusel minu taga. Kui jõudsime metsa alt heinamaale, siis ütlesin, et ma juba rahunesin. Vennas lubasid mulle selle eest kätta maksta. Nad jooksid minu suunas edasi ja nii pidin ka mina edasi põgenema.