Midagi ma jõuan veel kirjutada

Turniiri lõppedes väsimuse tõttu kõrgest kohast väga suurt rõõmu ei tundnud. Võibolla osalt ka sellepärast, et mäng andis vahepeal juba lootust turniiril ainuvõit saada, aga see muutus koha jagamiseks. Kodus tabelist oma kohta vaadata on juba parem tunne. Mulle üldse meeldib kodus olla. Mulle öeldi turniiri lõppedes, et mul on rohkem mängupraktikat vaja, aga mulle eriti ei meeldi mööda Eestit ringi sõita, et rohkem pika mõtlemisajaga turniire leida. Pealegi kiirmalet mängin peaaegu iga nädal. Kogemus ütleb, et peale edukat pikka turniiri esimesel kiirturniiril tuleb tagasiminek. Saab näha, kuidas seekord läheb. Aga üldiselt tuleks ringsüsteemis Tartu meistrivõistlusteks kõvasti valmistuda, et seal mitte kõiki mänge kaotada. Täna lõppenud turniiril täitus üks eesmärk, millele ma enne turniiri mõtlesin, et võiks läbida kogu turniiri kaotusteta. Edasipääsule lootsin isegi vähem, sest edasi pääsu lubati ikkagi väiksele protsendile. Aga algul võis eeldada, et tugevamaid tuleb rohkem kohale. Ega ma sain juba sügisesel Uusi turniiril parima tartalse auhinna ehk olin kolmas tartlane. Kellel mänguoskus on tugev, aga ei ole tahtmist mängida, see igas mõttes tugev ei olegi. Tugev tahtmine on ka ikkagi üks tugevus. Praegu tahaks juba magama minna, aga ma ei lähe varem, kui päevaplaan ette näeb. Mitmepäevastel turniiridel on probleem, et kahe mängupäeva vahelisel ööl võib halvasti magada. Kartsin seda ka täna, aga minu vastane magas veel halvemini. Mulle andis vastastega võrreldes eelise ka see, et ma jõudsin voorude vahel süia. Kodus sõin uuesti lõunat ja väga väikse vahega pärast seda ka õhtusööki. Turniiril sõin täna peamiselt kamašokolaadi ja jõin limonaadi. Ostsin need Toome poest. Mul oli udune mälestus, et võibolla see pood on tegevuse lõpetanud, aga ei olnud. Poest väljudes lõin pea ära. Õnneks nõrgalt. Aga ma olen neid hoope pähe elus juba liiga palju saanud. Vahel mõnes kohas ei oska täpselt arvestada, kas pea mahub alt läbi või mitte, ja siis on imelik kummardada ka.