Minu raamatut võidakse lugeda

Meie perel oli ühes majas näitus üleval. Inimesed tulid seda vaatama. Saabus üks sugulane, kellele olin eelmisel kohtumisel oma raamatu kinkinud. Oli karta, et ta oli seda vahepeal lugenud. Ütlesin mõttes: "Mulle ei meeldi see raamat! Mulle ei meeldi see raamat!" Saabusid ka ajakirjanikud, et meid intervjueerida. Aga järgmisel päeval kirjutati ajalehes, et intervjuud läbi viia ei õnnestunud ja ajaelehe süü see ei ole. Me olevat küsinud intervjuu eest raha. Tegelikult küsis isa. Intervjuude autoriõigused kuulusid seaduse järgi küsitlejale, aga minu arvates oli autor vastaja. Ajalehel oli võimalik ennast õigustada, meil mitte.

*
Hakkasin suurele valgele paberile värvipliiatsitega joonistama. Üks vend hakkas joonistama sama paberi teise otsa. Keelasin teda, et mulle ei meeldi, kui minu pildile keegi teine joonistab, kahe erineva inimese joonistused ei sobi kokku. Pidin vendi keelama mitu korda. Aga varem olime teinud meelega nii, et joonistasime ühise pildi. Nüüd võisid vennad arvata, et mulle need varasemad pildid ka ei meeldi. Läksin oma kapi juurde. Vaatasin, mis asju seal on. Tagumise virna alumisest otsast tulid välja kileümbrised. Varem olid neis olnud turbonätsu paberid, aga nüüd olin käibelt kõrvaldatud rublad asemele pannud. Algul ma ei saanud aru, miks peab neid rublasid nii palju alles olema, kui väga palju erinevaid variante polnud käibel olnud. Aga siis nägin, et seal ei ole mitte ainult Nõukogude aja rublad, vaid ka Vene keisririigi erinevate perioodide aegsed. Nende kilede juures olid veel mõned peegelpildid. Need ei olnud minu kõige paremad peegelpildid, vaid hiljem tehtud ja tuhmimad.