Ajalooline isik näitleja näoga

Tõnisson oli koosoleku juhataja. Öeldi, et on kindel, mis päevakorrapunkti ta esimesena ette võtab - oma sünnipäeva tähistamise. Tal hakati sünnipäeva puhul õnnitlemiseks kätt suruma. Pärast minu käesurumist raputas Tõnisson oma pöialt, sest ma olin sellele haiget teinud. Tõnissoni mängis Volkonski ja ma ei suutnud teda enam teistsugusena ette kujutada. Lugesin ajakirjast arvustust, mis Aru oli ühe minu koostatud raamatu kohta kirjutanud. Ta ütles seal, et ma olen välja valinud parimad artiklid. Ma olin koostanud ka Aru raamatu, mida ta ei olnud otseselt kommenteerinud, aga kiitus teisele raamatule näitas, et ta peaks enda raamatuga ka rahul olema. Ma olin täna lõpetanud Tõnissoni raamatu käsikirja koostamise, aga nüüd ei leidnud laua pealt käsikirja üles. Ma ei läinud sellest paanikasse, vaid küsisin isalt, kas ma saadan kirjastusse elektroonilise variandi. Laar kuulis seda pealt ja ütles oma parteikaaslasele, et nad peavad täna öösel aknast välja minema. Nad olid koostanud omapoolse Tõnissoni raamatu käsikirja ja tahtsid ilmselt selle avaldamisega iga hinna eest minust ette jõuda. Kui nad oleks selle avaldanud järgmisel päeval, oleks see ilmunud 1. jaanuaril.

*
Vend läks kesklinna bussijaamas bussi peale, aga mina peale ei pääsenud, sest tagauks oli kinni. Vend istus just tagaukse lähedal. Hakkasin jala minema. Mõtlesin, et see buss sõidab must mööda Pärmivabriku peatuse juures ja siis ma jätan ta numbri meelde.