Kedagi tuleb valida

Riigikogu valimistel ei anna ma kindlasti häält üksikkandidaadi poolt. Kunagi valisin eurovastasuse alusel väikseid parteisid, lootes nende edasiarenemisele, aga edasi nad arenenud ei ole. Nüüd ma enam lühikese nimekirjaga partei poolt häält ei anna, sest kuni nad pole suutnud oma parteidki üles ehitada, ei ole mul usku, et nad suudaks üles ehitada riiki. Poliitikul peab olema mingisugune koostöövõime. Eelmistel valimistel valisin rohelisi. Siis olid kaks minu venda selle partei liikmed, aga nüüd on välja astunud. Rohelised on ennast vahepeal veidi halvemast küljest näidanud, visates liiga kergelt liikmeid välja, kuid nüüd on nad täisnimekirja välja panna suutnud ja sellesse isegi uusi jõude värvanud. Rohelise maailmavaate pooldajana on mul mõtet seda valida, isegi kui parteil on puudusi. Teine meeldivam nimekiri on IRL-il. Aga kui IRL paistab Riigikokku jõudvat igal juhul, siis roheliste jõudmine võib sõltuda just minu häälest, nii et seda on põhjust rohkem valida. Pealegi parteide vahetamine jätab inimesest tasakaalutu mulje. Nagu ei ole ideaalseid parteisid, nii ei ole ka ideaalseid kandidaate, aga keskmisest mõistlikuma mulje on jätnud IRL-i Tartu kandidaatidest Jüri Kõre ja rohelistel Peep Mardiste. Võibolla mõni kandidaat on parem, aga neid keda ei tunne, ei taha pimesi valida. Valima lähen kindlasti. Valijakompassi abi ei kasuta, sest see on ainult arvutimäng ja võib olla kellegi kasuks sihilikult kallutatud.