Matemaatika eesti keele klassis

Mängisin klubis Liisa vastu malet. Kui lõpetasime, siis näitasin mälu järgi kahte partiid, mis selle variandiga varem oli mängitud. Algul arvasin, et need on mõne suurmeistri mängud, aga siis tuli meelde öelda, et teise neist olime tegelikult ise mänginud. Hakkasin laginal naerma. Üks mängija ütles meile, et kõige tähtsam on mänge laua peal vaadata. Peast pikalt ette arvestada on väsitav. Vastasin, et Karba ütles, et kõik käigud tuleb ette arvestada - kõik! Mängija, kellele ma seda ütlesin, arvas, et see on jama. Mina mõtlesin, et võibolla Karba pidas silmas, et ette arvestada tuleb käigud viguri löömiseni. Hakkasin koju minema. Mul oli käes praht. Mõtlesin, et pean minema kõnniteelt muruplatsile ja kõndima kaugele selle lõppu, et praht maha visata. Siis tuli mõte, et võin visata prahi ka otse kõnnitee äärde. Sinna ma ta viskasingi. Ainult et kui kõik ühte kohta viskasid, pidi seda sinna väga palju kogunema.

*
Oli matemaatika tund klassis 308. Õpetaja andis tagasi kontrolltööd. Kuigi olin arvutused lõpuni kirjutanud, oli neis vigu ja sain kaks kahte. See oli halb, sest lähenesid lõpueksamid. Aga mul polnud midagi karta, sest ma ei kavatsenud lõpueksamitele minna, sest mul oli kool juba lõpetatud. Ainult et eksamitele minematajätmine oleks vanemaid ehmatanud. Rebisin oma töö tükkideks. Ütlesin, et tükid lendavad laiali. Viisin need seetõttu prügikasti. Prügikasti kõrvalt korjasin veel muid paberitükke üles, aga mitte kõiki, et ei arvataks, et ma hakkasin liiga korralikuks. Ütlesin, et varem oskasin ma matemaatikat hästi, aga kõik see on kadunud, sest neli viimast aastat ma pole tahvlile näinud. Viive, kes istus Heleni kõrval, ütles selle peale, et võibolla ma lihtsalt ei mäleta oma varasemaid tulemusi. Vastasin, et ma olin oma linna viieteistkümnes ja oma koolist kolmas. Viive ütles, et väga kõva. Ta lisas, et luges minu unenägu, see oli väga hea unenägu, tavaliselt on inimestel halvemad. Ma ei hakanud küsima, millist minu unenägudest ta oli lugenud. Keegi segas vahele, et matemaatikaeksamil esitati meie klassi hinnete parandamiseks aplikatsioon. Mina ütlesin, et ma pole mingit aplikatsiooni esitanud. Tegin matemaatikaõpiku lahti. Erik torkis mind kätega selja tagant. Sellest pääsemiseks tõusin püsti ja läksin esimesest pingist viimase juurde. Aga sinna ei saanud ma istuda, sest seal juba üks tüdruk oli. Vaatasin ringi, kus oleks laud, mille taga kedagi ei istu. Sellist ei olnudki. Leidsin klassi keskelt ühe pingi, kuhu sain istuda. Seal oli küll pinginaaber olemas, aga piisavalt kaugel. Aga selja taha vaadates nägin, et olin istunud otse Kristjan G. ette, kes oli veel hullem sadist kui Erik. Tahtsin nüüd matemaatika selgeks õppida. Avasin õpiku päris algusest. Esimesed leheküljed olid välja rebitud. Sellel lehel, mis oli muutunud esimeseks, oli pikk jutt, aga see oli vist ülesanne, mitte teooria. Keerasin lehti edasi, et leida teooriat. Seisin pingis pooleldi püsti. Kristjan istus minu ees. Hõljusin tema kohal. Kristjan küsis, mida ma teen. Vastasin, et hõljun ja varsti kukun talle otsa.