Male ja kirjandus

Osad inimesed mängivad malet, teised kirjutavad ja kolmandad teevad mõlemat. Eestlastele hakkas esimesena malemängu õpetama ajakirjanik ja luuletaja, seetõttu on mängule leiutatud ka originaalsem nimi kui teistes keeltes.

Kui kirjanik alustab kirjutamist 15-aastaselt, öeldakse, et väga vara. Maletajad alustavad varem, minnes sageli trenni juba esimeses klassis. Kui oleks olemas kirjutamise trennid lisaks koolile, küllap siis kirjutamist ka varem alustataks. Mina tegin enamusele vastupidi, et kirjutama hakkasin kohe kui tähed selgeks sain, aga maletrenni läksin alles natuke enne 13-aastaseks saamist. Tundsin seal ennast algusest peale liiga vanana, sest enamus, kellega mängisin, olid minust nooremad. Nüüd on sellele mõningaseks kompensatsiooniks, et mängin põhiliselt pensionäride klubis, kus olen üks noorimaid. Aga kui alguses ei pääsenud ma liigse vanuse tõttu tiitlivõistlustele, siis nüüd ei saa liigse nooruse tõttu auhindu.

Üks, kes nii malet mängis kui ka kirjutas, oli Heuer. Täna ostsin tema värskelt ilmunud "Meie Kerese" täieliku trüki. Mul on selle raamatu ilmumise üle heameel muuhulgas sellepärast, et pärast enda koostatud "Igavese tule" ilmumist raadiointervjuud andes ennustasin, et "Meie Keresele" võib järg tulla. Peale raamatu on ilmunud ka väga kriitiline arvustus selle kohta. Kriitik pani kogu vastutuse raamatu negatiivsete külgede eest väljaandjatele, mitte autorile. Minu meelest võiks siiski malemänguga võrdlust tuues öelda, et autor mängis peale hea seisu, aga ületas mõtlemisaja. Teised kasutasid oma partiis tema avangu-uuendust, ei mänginud küll nii kõrgel tasemel, aga said enne kellanoole kukkumist viigi kätte.