Reklaamiblogi ja arvutitoit

Lamasin voodis. Voodi juurde tulid klassikaaslased. Keegi hoidis mul kätest kinni, aga ma hoidsin silmi kinni ja ei vaadnud, kes see on. Enne kui ma silmad avasin, oli ta lahti lasknud. Nad rääkisid, et täna on Tartu malemeistrivõistluste teine päev. Olin tahtnud ka sellel osaleda, aga unustasin esimesel päeval kohale minna. Tegin pettunud häält. Teised ei olnud meelega läinud, kuigi meie klassis oskasid kõik malet mängida. Tartu maletajad olidki suuremalt jaolt minu klassikaaslased. Nad rääkisid naerdes, et Tartu meistrivõistlustel käib nii vähe osavõtjaid, et kes saab kuuenda koha, see saab esikoha. Mõtlesin, et ma olen ainukesena mängimata jäävate mängude pärast vihane.

*
Olin saanud endale uue toa. Selle kapis olid arvutiga seotud A4 paberid. Näitasin neid vennale. Natuke oli veel vaba ruumi, nii oleks saanud vanast toast kõik arvutipaberid siia tuua. Aga seda ei tahtnud ma teha. Minu postkastis olid ühes liigutusest jäänud külgribale tuttavate eestlaste kontaktide asemel võõrad välismaalased, kes olid ühe teise inimese tuttavad. See kanalite rida oli kapis eraldi vahe. Hakkasin neid kanaleid järjest läbi vaatama. Kõige ülemine kanal osutus reklaamiblogiks. Vaatasin, kui palju reklaamides paljaid naisi on kasutatud. Pildid olid väga kirjud ja paljad naised uppusid muu pildi sisse ära. Kerisin pilte kiiresti edasi. Järgmised kanalid olid arenenud kõik sellisteks, et pakkusid ainult ühte või teist tasuta toitu. Üks kanalitest pakkus banaane. Pille oli oma arvutist ka seda kanalit avanud ja seejärel minult küsinud, ega ma banaani ei taha. Samuti oli Küüts oma kirjas küsinud, et kas ma ei taha banaani, ta just sai seda. Aga ma ei hakanud ühestki kanalist sööma, sest ei teadnud, mida võib seal toidu hulka segatud olla. Need olid ohtlikumad kui poetoidud. Mõne eesmärk võis olla narkosõltuvuse tekitamine. Banaani juhtme kaudu saatmine oli ilmselt selle tõttu võimalik, et sai saata sellise elektronide kombinatsiooni, mis arvutis banaaniks muutub. Lamasin voodis. Oli hommik ja ma olin võibolla juba ärganud. Taheti, et ma üles tõuseks. Ma ei teinud välja, sest ma ei teadnud, kas ma olen ärkvel või magan. Ema kõndis üle minu voodi nurga ja ütles, et see jääb teele ette. Lamasin esikus. Kuulsin pealt, kuidas isa ühe mehega telefonis rääkis. Ta ütles, et mulle anti üks töö, sest mul on mingi kraad, magistri või isegi doktori. Lamasin üksi oma pimedas toas teises voodis. Korterisse olid tunginud röövlid. Kui ma häält tegin, ütlesid nad: "Väga hea!", sest sellega said nad mu asukoha teada. Nad tulid minu tuppa, et mul kõri läbi lõigata ja seejärel rahus varandust välja tassima hakata. Rööksin. Aga kuna sellega olukord ei paranenud, siis erinevalt tavalisest unenäost röökisin kolm korda järjest. Seejärel läksin voodist välja ja teise ruumi, et röövlitega võidelda. Liikumine oli väga vaevaline.