Raamat pearaputajast

David Storey romaani "Saville" hakkasin lugema sellepärast, et see nägi riiulis ilus välja ja autoril oli ilus nimi. Raamatu pealkiri ise nii ilus ei ole. Pealkirjaks on peategelase perekonnanimi. Peategelane oli Inglise küla söekaevuri poeg. Raamatut lugema hakates tundus, et see on üleni tema lapsepõlvest, aga siiski oli noorusaeg ka sees. Vanadest inimestest raamatuid on vähem. Kirjanikul on raamatuid kirjutades oma noorus meeles, aga vanadusest ta noorena nii hästi kirjutada ei oska ja vanana enam ei jõua. Ajaliselt jääb loetud raamatu tegevusest osa Teise maailmasõja aega. See erineb eestlaste kirjutatud sama aja kohta käivatest raamatutest selle poolest, et Inglismaad keegi ei okupeerinud ja sõda jäi kaugemaks sündmuseks. Sõja lõpp jõudis raamatus kätte kuidagi märkamatult. Raamatu peategelane käitub kõigis vanustes väga enesekindlalt. Aga ta ei ole väga positiivne tegelane. Minu meelest on ebaloomulik, kui poiss jalutab tänaval võõraste tüdrukute ja naistega, aga samal ajal häbeneb jalutada koos oma vennaga. Teda ei kasvatatud ka väga hästi. Kui peategelane tahtis vennale peksa anda, siis ema teda ei keelanud, vaid ainult hirmutas, et ta ei pruugi vennast jagu saada. Ülemused ja ametnikud, kellega peategelane kokku puutub, on ühtviisi mõistmatud ja oleksid justkui üks ja sama tegelane, meenutades natuke Kafka tegelasi. Raamatust jäi kõige paremini meelde, kuidas peategelane sageli pead raputas. Üldse oli palju žeste kirjeldatud, kuigi inglased ei tohiks olla väga žestikuleeriv rahvas. Mulle jääb žestikuleerimise mõte arusaamatuks, kui žestide tähendused ei ole teada. Aga raamatu autor paistab arvavat, et kõik saavad žestidest ühte moodi aru, ja ütleb need tähendused vahel ka lugejale ette.