Kool oli oodatust kasulikum

Kui olin seitsmeaastane, siis ma ei tahtnud kooli minna. Järelikult nüüd peaksin rahul olema, et kool läbi on?
Esimeses klassis oli mul tegelikult kergem käia kui viimases. Viimases klassis segas koolis käimist juba tervise halvenemine - nii nägemise kui ka psüühika. Samas huvi õppimise vastu oli suurenenud.
Inglise keele õpikus oli lugu sellest, mis on kooli eesmärk. Vastus oli, et õpetada õppima. Selle eesmärgi on kool minu puhul ka täitnud ja nüüd õppin iseseisvalt edasi. Töö, mida ma teen, on selline, et sellega õpib samuti iga päev juurde. Õppima õppimisel on suur osa olnud ka maletrennil. Aga kui ma poleks koolis käinud, siis poleks ma tõenäoliselt ka trenni läinud.
Tegelikult isegi tervise halvenemine on toonud kasu. Tänu sellele olen lugenud rohkem psühholoogia raamatuid. Ja nendes kirjutatakse muuhulgas sellest, kuidas õppida.
Koolis sain teada, et ma pole teiste inimestega võrreldes nii tugev ja osav kui ma varem arvasin. See aitas kaasa, et valisin just vaimse enesetäiendamise. Kui inimest tõstab teistest loomadest kõrgemale mõtlemisvõime, siis on vaimne areng esmatähtis.
Samuti nagu nõrku külgi, on kool aidanud kätte näidata ka tugevaid külgi. Leian, et õppisin ülikoolis õiget eriala.
Üks ütlus on, et mis ei tapa, see teeb tugevaks. Ühiskonda vaadates ei paista see kõigi inimeste puhul kehtivat. Enda puhul tundub mulle, et olen õppinud nii nurjumistest kui ka õnnestumistest.