Unustasin ruumi kinni panna

Üks klassiõde oli kirjutanud 26 vihikust koosneva sarja "Mõrvaplaan". Ütlesin talle, et see on halb pealkiri. Seepeale vahetas ta pealkirja ära, pannes asemele "Kambakas". Selgus, et kogu sari käib minu kohta. Aga selle eesmärk ei olnud minu mõrvamine, vaid klassikokkutulekule meelitamine. Hakkasin esimest neist vihikutest lugema. Seal oli toodud minu kamba liikmete nimekiri ja muud andmed minu kamba kohta. Need olid lekkinud ükskord, kui olin kamba vihiku kooli kaasa võtnud ja üks klassivend oli selle minu ranitsast varastanud. Klassikaaslased olid leppinud omavahel kokku, et kui minu kohta käivate vihikute sarja on juba kaua kirjutatud, siis tagumised vihikud tuuakse mulle endale lugemiseks. Aga nüüd oli see klassiõde üksi ümber mõelnud ja tõi mulle ka esimesed vihikud. Sarja viimane vihik ei käinud enam otseselt minu kohta, vaid oli muutunud tavaliseks ajakirjaks. Selle numbri teine pealkiri oli "Selgusetu suur". Või ma lugesin algul valesti, tegelikult, oli pealkirjaks "Seaduslik suur".

*
Olin korraldanud varem ühe klassikokkutuleku ja homme pidi toimuma teine minu korraldatav. Üks klassikaaslane, kes kavatses sinna tulla, küsis mult sellega seoses kirjastuse telefoninumbrit. Ütlesin isale, et seda küsiti. Isa sai vihaseks ja küsis, milleks küll seda vaja on. Vastasin, et ise ta räägib kogu aeg telefoniga. Isa küsis, milleks on vaja kirjastuse numbrit. Mulle tuli meelde, et kui oli toimunud eelmine klassikokkutulek, siis olin ma ruumi eelnevalt kinni pannud. Aga kuna olin seda juba üks kord teinud, siis seekord olin unustanud seda uuesti teha. Ja nüüd oli juba hilja seda tegema hakata, sest ruumide jagajad ei olnud enam tööl. Ainuke võimalus oli seetõttu viia kokkutulek läbi kohvikus, kuhu on lubatud siseneda ka ette teatamata. Kokkutuleku kohana oli välja kuulutatud kirjanduse maja saal. Kui kirjastuses oleks telefon helisenud, ei oleks helinat saali ikkagi kuulnud. Ja kui oleks helistatud tööajal, siis see oleks töötajaid seganud. Tegelikult ma ei saanud aru, miks on osadel vaja iga asja puhul helistada.

*
Veeretasime esikus Klausiga üksteisele palli. Näitasin, et vaiba peale saab niimoodi hüpata, et vaip sõidab eest. Seejuures liigutasin ma pärast hüpet jalgadega natuke vaipa edasi, aga pidi saama ka paremini hüpata, nii et rohkem jalgu liigutada ei ole vaja ja vaip sõidab ilma selletagi. Ukse taha tuli üks võõras mees. Ta küsis, kas me elame selles korteris. Ta tahtis meie korterist asju varastada. Kui vastasime, et elame küll, ei julgenud ta minna järgmiseks selle ukse kõrval asuva ukse taha, vaid läks meie maja teises otsas asuva ukse juurde. Kui ta nägi, et me oleme seal ka kodus, siis ta põgenes. Mulle öeldi, et ma olen nii suurt kasvu, et mind nähes hakkas see mees kartma. Vastasin, et ta hakkas kartma hoopis nelja väikest last nähes.

*
Tõnu oli Facebookis kirjutanud, et tal oleks uut mööblit vaja. Seepeale oli üks mees küsinud, millist mööblit ta tahab. See mees oli petis. Ta liitus Facebookis võõraste inimeste kontaktide nimekirjadega, et neilt raha välja petta. Ta oli ka minu kontaktide nimekirjas. Pärast tema petiseks osutumist ei olnud ma teda nimekirjast ära kustutanud, aga nüüd otsustasin seda teha, sest muidu oli tal kergem uusi ohvreid leida, kui inimesed vaatasid, et ta on minu tuttav.