President ei lubanud õnnitleda

Läksime president Merd õnnitlema. Nägin seal ühte võõrast naist, kellega tahtsin tuttavaks saada. Ta läks Mere kätt esimeste hulgas suruma. Tahtsin ka minna, et saaks pärast peolauas selle naise kõrvale istuda. Meri ütles, et mina nii vara õnnitleda ei või, ning ei võtnud mu kätt vastu. Ma ei teadnud, kas asi on selles, et naised pidid õnnitlema varem kui mehed, või selles, et Merel oli minuga mingi eriline plaan, kuna ta tundis mu isa. Jäin oma korda ootama. Kui kõik teised olid juba Merd õnnitlenud, ei surunud mina ikka veel tema kätt. Mere tütar hakkas pingpongi palli õhku viskama. Kui see maha kukkus, andis Meri selle minu kätte. Olime väiksemas toas. See naine, kellega olin tahtnud korraga õnnitleda, seisis ka seal toas ega läinud suuremasse tuppa pidulauda.